Verest nõretav habe | Страница 1 | Онлайн-библиотека

Originaali tiitel: Daniel Galera Barba ensopada de sangue Companhia das Letras 2012 Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital Toimetanud Leena Tomasberg ja Leenu Nigu Korrektuuri lugenud Leena Tomasberg Kujundanud Maris Kaskmann Copyright © Daniel Galera, 2012 © Tõlge eesti keelde. Mele Pesti, 2018 ISBN 978-9985-3-4374-6 ISBN 978-9985-3-4427-9 (epub) Kirjastus Varrak Tallinn, 2018 www.varrak.ee www. facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda OÜ Greif

DP-le

Olin seitsmeteistkümneaastane, kui mu onu suri, ja ma tean teda vaid vanadelt fotodelt. Mingil arusaamatul põhjusel ütlesid mu vanemad, et külla minemiseks peab algatus tulema temalt, ja keeldusid mind sel ettekäändel Santa Catarina rannikule viimast. Mind aga huvitas, kes ta selline on, ja ma juhtusin mõnikord üsna tema elupaiga, Garopaba linna lähedale, aga alati läks nii, et jätsin küllamineku järgmiseks korraks. Noorena tundub ülejäänud elu igavikuna ja me eeldame, et aega jääb kõigeks. Uudis onu surmast jõudis minu isani hiljem, sest ta oli eraldunud mägimajakese üksindusse São Paulo osariigis ja üritas seal oma uut romaani lõpetada. Minu onu uppus, päästes Ferrugemi rannas kividelt vette kukkunud suvitajat ühel kohutavalt tugeva tagasitõmbega päeval, mil kolmemeetrised lained lõid vastu randa. Suvitaja klammerdus poi külge ja peagi aitasid teised vetelpäästjad ta välja. Onu surnukeha ei leitud kunagi. Garopabas peeti sümboolsed matused, millest me osa võtsime. Ema näitas mulle kohta, kus oli onu esimene korter tänaseks maha lammutatud majas. Tolleaegsetel fotodel seisab otse mere ääres kaljude kohal beež kahekorruseline katuseterrassiga maja. Ranna ääres ei olnud veel kõrghooneid ja see oli hea ujumiskoht. Tänaseks muinsuskaitse alla võetud vanalinna elanikud teenisid toona veel elatist kalapüügiga, hiljem aga asendus see turistlike lõbusõitude korraldamisega. Tutvusime onu lese, väga luitunud tätoveeringutega heledanahalise naisega ja kahe väikese lapse, poisi ja tüdrukuga, kes olid mõlemad pärinud oma ema sinised silmad. Need olid minu nõod. Matusel oli vähe rahvast. Mu ema tabas seletamatu nutuhoog ja hiljem vahtis ta pool tundi merd ja rääkis omaette või justkui vestles kellegagi. Oli ka teisi inimesi, kes vaatasid merele, justkui ootaksid midagi, ja mul oli veider tunne, et kõik mõtlesid onule, kuigi teda kirjeldati erakuna, keda keegi õieti ei tundnud, möödunud ajastu jäänukina. Mul tuli mõte filmida, mida inimesed tema kohta räägivad, ja vanemad lubasid mul paar päeva üksinda linnas veeta. Mitte keegi ei tundnud mu onu lähemalt, aga kõigil näis olevat midagi tema kohta öelda. Eelmise kümnendi algul oli ta avanud väikese stuudio, kus õpetas venitusharjutusi ja Pilatest. Enamik inimesi mäletab teda triatlonitreenerina ja paistab, et tema käe alt käis läbi pool tosinat osariigi ja Brasiilia tšempionit. Suvehooajal jättis ta talvised tegevused kõrvale, et töötada vetelpäästjana. Ta oli parim. Ta õpetas igal aastal vabatahtlikke välja. Õhtuti, pärast kaheteist tunni pikkust tööpäeva päästjana, pärast seda, kui ta oli tegelenud kuumarabanduse ja millimallikakõrvetuse ohvritega, kõndinud Lõuna-Brasiilia ränga päikese all, mida osoonikiht ei pehmenda, nähti teda kaugel merel üksi ujumas, trotsides tormist merd, paduvihmu ja öö äkilist saabumist. Ta oli üksildane mees, aga ühtäkki abiellus ta naisega, kes kurat teab kust välja ilmus, ja ehitas majakese ühele nõlvale Ambrósio mäe kandis. Igaüks, kes mu onu vanadest aegadest mäletab, mainib lombakat koera, kes ujus nagu delfiin ja läks temaga koos kaugele merele. Sellega lõpeb ka kõik, mida võiks nimetada faktideks. Ülejäänu moodustab kaleidoskoopilise pildi kuulujuttudest, legendidest ja värvikatest lugudest. Räägiti, et ta suutis kümme minutit hinge kinni hoides vee all olla. Et koer, kes temaga kaasas käis, oli surematu. Et ta olla kakluses paljaste kätega kümnele kohalikule korraga vastu hakanud ja neid võitnud. Et ta ujus öösiti rannast randa ja teda nähti siin või seal merest välja astumas. Et ta olla inimesi tapnud ning oli just seetõttu vaikne ja endassetõmbunud. Et ta osutas abi igaühele, kes seda temalt palus. Et ta oli neis randades alati elanud ja jääbki alatiseks elama. Rohkem kui paar inimest ei uskunud, et ta päriselt surnud on.

1.

Ta näeb kartulinina, läikivat ja krobelist nagu bergamotikoor. Kummaliselt nooruslik suu peenete kortsudega kaetud lõua ja põskede vahel, veidi lõtv nahk. Aetud habe. Suured kõrvad veel suuremate, justkui iseenda raskusest välja venitatud kõrvanibudega. Lahja kohvi värvi iirised meelates rahulikes silmades. Kolm sügavat vagu otsmikul, horisontaalsed, täiuslikult paralleelsed ja üksteisest võrdsel kaugusel. Kollakad hambad. Paks hele juuksepahmak, mis langeb üheainsa lainena üle pea kukla taha. Ühe hingetõmbe jooksul laseb ta pilgu üle näo iga detaili ja ta võiks vanduda, et ei ole seda inimest elu sees näinud, aga ta teab, et see on tema isa, sest kedagi teist selles majas Viamãos ei ela ja tugitoolis istuva mehe paremal käel lamab, pea püsti, sinaka karvaga koer, kes on palju aastaid isa kaaslane olnud.

Ja kes see siin on?

Isa näol väreleb põgus naeratus, see on neil vana nali ja ta annab oma tavalise vastuse.

See, kes ikka.

Nüüd märkab ta isa riideid, tumehalle rätsepapükse ja pikkade üles keeratud varrukatega sinist särki, mis on kaenla alt ja ümara kõhu ümbert higist märg, sandaale, mis paistavad olevat vastu tahtmist jalga pandud, otsekui takistaks vaid kuumus teda nahkkingi kandmast, ning ta märkab ka pudelit Prantsuse konjakit ja revolvrit, mis lebavad lauakesel allalastava seljatoega tugitooli kõrval.

Istu siia, ütleb isa, osutades peaga valgest kunstnahast kahekohalisele diivanile.

On veebruari algus ja hoolimata sellest, mida termomeeter näitab, on Porto Alegres ja selle ümbruses tunde järgi üle neljakümne kraadi. Saabudes nägi ta, et kaks tuutupuud, mis maja ees vahti peavad, on paksult lehti täis ja piinlevad seisva õhu käes. Viimati, kui ta siin käis, oli veel kevad ning puude punased ja kollased ladvad värisesid külmas tuules. Ta möödus autoga viinamarjapõõsastest vasakul pool maja ja märkas palju väikseid kobaraid. Võis vaid ette kujutada, kuidas need pärast kuivi ja kuumi kuid suhkrut higistavad. Koht ei olnud paari kuuga üldse muutunud, see ei muutunud kunagi, tasane rohtu täis kasvanud ristkülik pinnastee ääres, unarusse jäänud jalkaplats, mida kunagi ei kasutatud, samal tänaval elava koera närvesööv haukumine, lahtine majauks.

Kus su auto on?

Müüsin maha.

Miks sul revolver laual on?

See on püstol.

Miks sul püstol laual on?

Mööduva mootorratta mürale kõlavad kaasa Bagre haugatused, kähedad nagu parandamatu suitsetaja rögin. Isa kortsutab kulmu. Ta ei kannata seda ülbet ja lärmakat elukat ning peab teda ainult vastutustundest. Sa võid maha jätta poja, venna, isa, kindlasti naise, on asjaolusid, mil kõik see on õigustatud, aga sul ei ole õigust jätta maha koera, kui oled tema eest juba mõnda aega hoolitsenud, ütles isa talle ükskord, kui ta oli veel laps ja elas kogu perega Ipanema majas, kus oli eri aegadel peetud kokku poolt tosinat koera. Koerad kaotavad inimestega koos elades alatiseks osa oma instinkte ega saa neid enam iial tagasi. Truu koer on sandistunud loom. See on kokkulepe, mida meie ei tohi rikkuda. Koer võib seda teha, ehkki seda juhtub harva. Aga inimesel seda õigust ei ole, ütles isa. Bagre kärisevat köha tuleb seega taluda. Ja seda nad kahekesi teevadki, isa ja Beta, vana austraalia lambakoer, kes lamab ta kõrval, imetlusväärne loom, intelligentne ja ettevaatlik, tugev ja jässakas nagu metssiga.

Kuidas elu läheb, poeg?

Ja see revolver? Püstol.

Sa paistad väsinud.

Ma olen suht väsinud, jah. Treenin Ironmaniks ühte tüüpi. Arsti. Tüüp on tugev. Suurepärane ujuja, hakkab ülejäänus ka järje peale saama. Tema jalgratas kaalub koos kummidega seitse kilo, selline maksab mingi viisteist tuhat dollarit. Tahab järgmisel aastal eksami teha ja täita maailmameistrivõistluste normi kolme aastaga või kiiremini. Ta saab hakkama. Ainult et ta on ilgelt tüütu kuju, pean kuidagi välja kannatama. Ma olen vähe maganud, aga asi on seda väärt, ta maksab mulle hästi. Annan ujumistunde ka edasi. Parandasin nüüd lõpuks oma autoromu ära. Nagu uus. Kulutasin kaks tonni. Ja möödunud kuul käisin rannas, olin nädala Antôniaga Santa Marta tuletorni kandis. Selle punapeaga. Ah, sa ei jõudnudki temaga tuttavaks saada. Nüüd on hilja, läksime seal tuletorni juures tülli. Ja ma arvan, et ongi kõik, paps. Kõik muu on nagu alati. Miks sul see püstol siin on?

Kuidas see punapea oli? Selle maitse oled sa minult pärinud.

Paps.

Ma ütlen pärastpoole, miks mul on laua peal püstol, sobib? Kurat küll, kas sa ei saa siis aru, et ma üritan enne natuke juttu puhuda?

Hästi.

Persse.

Hästi, vabandust.

Õltsi tahad?

Ainult, kui sina ka jood.

Joon.

Isa ajab oma kere mõningaste raskustega kipakast tugitoolist püsti. Nahk tema kätel ja kaelal punetab viimastel aastatel püsivalt, tekstuur nagu mõnel kanalisel. Kui nad nooremad olid, tagus isa alati koos vanema vennaga vutti ja käis pidevalt jõusaalis, kuni ta oli üle neljakümne, aga sellest ajast saati, täpselt samal ajal, kui noorem poeg hakkas mitme spordiala vastu üha suuremat huvi tundma, sai isast veendunud istuva eluviisi harrastaja. Ta oli alati söönud ja joonud nagu hobune, suitsetanud alates kuueteistkümnendast eluaastast sigarette ja sigareid, talle olid meeldinud kokaiin ja hallutsinogeenid, nii et nüüdseks nõudis oma kontide ringivedamine talt juba pingutust. Köögi poole minnes möödub ta koridoriseinast, kus ripub tosin reklaamipreemiat, klaasitud ja raamitud diplomid ning lihvitud metallplaadid, enamasti 1980-ndatest, tema reklaamikirjutaja karjääri tipust. Teises elutoa nurgas madala mahagonist nõudekapi peal on ka paar trofeed. Beta järgneb talle sel rännakul külmkapi poole. Koer paistab olevat sama vana kui peremees, liikuv tootemloom, kes järgneb talle vaiksel ja sujuval sammul. Isa raske tatsumine tema professionaalse glamuuri kauge meenutuse kõrval, truu loom ta kannul ja pühapäevase pärastlõuna mõttetus äratavad temas samavõrra seletamatu kui ka tuttava emotsiooni, tunde, mis teda vahetevahel valdab, kui ta näeb mõnd vaevatut, kes üritab otsusele jõuda või lahendada mõnd väikest probleemi, nagu sõltuks sellest terve elu mõtte kaardimajake. Ta näeb isa tema füüsiliste võimete rabedal piiril, seilamas allaandmisele ohtlikult lähedal. Külmkapi uks avaneb vaakumi plumpsuga, klaas kliriseb ja mõne hetke pärast on ta koos koeraga tagasi, naastes kärmemalt kui minnes.

See Santa Marta tuletorn on Laguna kandis, on ju?

On.

Nad keeravad oma pika kaelaga pudelitel korgid maha, gaas pääseb põlgliku visinaga välja, nad joovad ei millegi erilise terviseks.

Mul on kahju, et ma pole rohkem seal Santa Catarina rannikul käinud. Kõik käisid seitsmekümnendatel seal. Sinu ema käis, enne kui me tuttavaks saime. Mina hakkasin teda lõunasse viima, Uruguaysse ja nii. Need rannad seal tekitavad mus natuke õudust. Mu isa suri seal Laguna kandis, Imbitubas. Garopaba linnas.

Tal läheb natuke aega, enne kui ta aru saab, et jutt käib vanaisast, kes suri enne tema sündi.

Vanaisa? Sa ütlesid mulle alati, et sa ei tea, kuidas ta suri.

Mina ütlesin?

Mitu korda. Et sa ei tea, kus ja kuidas ta suri.

Hmm. Võib-olla. Eks ma vist ütlesin jah.

See pole siis tõsi?

Isa mõtleb, enne kui vastab. Ei paista sedamoodi, et ta tahaks aega võita, ta peab iseendaga aru, kaevab mälus või siis lihtsalt valib sõnu.

Ei, see ei ole tõsi. Ma tean, kus ta suri, ja ma tean enam-vähem, kuidas. See oli Garopabas. Sellepärast pole mulle kunagi meeldinud sealkandis käia.

Millal?

See oli kuuekümne üheksandal. Ta läks Taquara talust minema … kuuekümne kuuendal. Ta jäi Garopabasse ilmselt umbes aasta hiljem pidama, elas seal mingi kaks aastat, umbes nii, kuni nad ta ära tapsid.

Ta laseb lühikese naerupahvaku nina ja suunurga kaudu välja. Isa vaatab talle otsa ja naeratab samuti.

Persse, isa. Kuidas nii, tapsid vanaisa?

Tead, sinu naeratus on täpselt vanaisa moodi.

Ei. Ma ei tea, milline naeratus tal oli. Ja ma ei tea ka, milline minu oma on. Mul ei püsi meeles.

Isa räägib, et tema ja vanaisa ei ole sarnased ainult naeratuse, vaid ka mitme füüsilise ja käitumusliku joone poolest. Et vanaisal oli sama nina, sirgem kui tal endal. Üsna lai nägu, silmad sügaval silmakoobastes. Sama nahavärv. Et vanaisa indiaani veri jättis isa vahele ja avaldus lapselapses. See sinu sportlik kehaehitus, ütleb isa, see tuli kindla peale vanaisalt. Ta oli sinust pikem, ta pidi olema meeter kaheksakümmend. Sel ajal ei teinud keegi sporti nii, nagu sina teed, aga selle järgi, kuidas ta puid lõhkus, hobuseid taltsutas ja maad haris, oleks ta tänastele triatleetidele küll ära teinud nagu nalja. See oli ka minu elu, kuni ma kahekümneseks sain, ära sa arva, et ma ei tea, millest ma räägin. Ma töötasin maal isaga koos, kui ma noor olin, ja tema jõud jättis mulle sügava mulje. Ükskord läksime kadunud lammast otsima ja leidsime ta haigena tara äärest, peaaegu juba naabri krundil. See oli majast umbes kolme kilomeetri kaugusel. Mina juba mõtlesin, et kuidas me saaks auto tuua, et ta ära viia, ja arvasin, et isa käsib mul hobusega koju minna, aga tema viskas eluka selga, õlgadele, nii et lammas otsekui hoidis ta kaela ümbert kinni, ja hakkas kõndima. Selline lammas kaalub mingi nelikümmend, viiskümmend kilo ja sa ju mäletad, milline see kant oli, kus me elasime, ainult künkad ja kivid, palju kive. Mina olin seal kõige oma seitsmeteist eluaastaga ja tahtsin ka natuke lammast vedada, tahtsin aidata, aga isa ütles ei, nüüd ta on siin paigal, kui ma ta maha võtan ja uuesti selga panen, väsitab see isegi rohkem, kõnnime edasi, tähtis on liikvel püsida. Ega ma poleks kindla peale suutnud seda elukat üle ühe-kahe minuti hoida ka. Piitsavars pole ma kunagi olnud, aga sina ja tema olete teist sorti. Ja temperamendilt olete ka ühesugused. Su vanaisa oli ka selline vaikne nagu sina. Tasane ja korralik. Ta ei olnud mingi latatara, rääkis ainult siis, kui tarvis, ja need, kes liiga palju jahvatasid, ajasid teda närvi. Aga sarnasus siin ka lõppeb. Sina oled leebe ja viisakas. Su vanaisal ei olnud kannatust. Tuline vanamees oli. Ta oli tuntud selle poolest, et tõmbas kohe noa välja, kui midagi oli. Mees läks peole kaklema. Ja tänapäevani ei saa ma aru, kuidas ta neisse kaklustesse sattus, sest ta jõi vähe, ei suitsetanud, ei mänginud raha peale ega mehkeldanud naistega. Su vanaema käis peaaegu alati temaga koos väljas ja, naljakas küll, tundub, et teda ei häirinud mehe vägivaldsus. Talle meeldis kuulata, kuidas vanaisa mängib. Ta oli ju kitarrist ja puha. Ükskord ütles su vanaema mulle, et ta on selline, nagu ta on, sest tal on kunstniku hing, aga ta on valinud endale vale elu. Et ta oleks pidanud sõitma mööda maailma ringi ja muusikat mängima ja laskma valla oma filosoofilised tunded – ta kasutas just seda väljendit, ma mäletan selgelt – selle asemel, et hakata maatööd tegema ja temaga abielluda, aga et ta lasi sel teel rohtuda, kui ta oli väga noor, ja pärast oli juba hilja, sest ta oli väga rangete põhimõtetega mees ja tagasipöördumine oleks käinud tema põhimõtete vastu. Vanaema jaoks selgitas see tema keevalisust ja minu arust on see loogiline, ehkki ma ei ole oma isa kunagi nii põhjalikult tundnud, et selles kindel olla. Tean ainult seda, et ta jagas hoope küll palja käega, küll kepiga vasemale ja paremale.