Aadama küljeluu | Страница 1 | Онлайн-библиотека

www.toledo.ee

ISBN 978-9949-9920-8-9 (trükis)

ISBN 978-9949-9920-9-6 (e-raamat)

ISBN 9789949992096 (epub)

E-raamat OÜ Flagella

Onu Vincenzole

Mehe elus on mitmeid aastaaegu,

naisel on õigus üksnes kevadele.

– Jane Fonda –

REEDE

Oli märtsikuu, päevad olid päikeseküllased ja õhus oli tunda peatset kevadet. Päike oli alles jahe ja kadus vahel pilvede varju, kuid selle kiirgus pani maailma särama ja täitis hinge lootusega.

Aga mitte Aostas.

Terve öö oli sadanud, jäine vihm oli uhtunud linnatänavaid kella kaheni öösel. Seejärel oli õhutemperatuur järsult langenud, vihm asendunud lumega ja kuni kella kuueni hommikul langes suuri räitsakaid kõnniteedele ja tänavatele. Koiduvalguse eredas palavikulises kumas ilmus nähtavale valge lumevaiba alla mattunud linn, mõni hilinenud lumehelves keerles veel õhus, enne kui langes kõnniteele. Mäetippudel olid peas pilvemütsid ja õhutemperatuur oli mõni kraad alla nulli. Siis tõusis ootamatult vali tuul, iilid tuiskasid üle linnatänavate nagu punt purjus kasakaid, sakutades inimesi ja asju.

Brochereli tänaval küll ainult asju, kuna tänav ise oli inimtühi. Parkimiskeelu märk õõtsus tuules ja tee äärde istutatud väikeste puude oksad ragisesid nagu reumahaige kondid. Lumi ei olnud veel jõudnud paakuda ja tõusis väikeste pööristena lendu, mõned lahtipääsenud aknaluugid lõgisesid. Tuul lennutas kortermajade katustelt alla jäist lund.

Niipea kui Irina Monte Emiliuse tänavalt ümber nurga Brochereli tänavale keeras, lõi tugev tuul talle näkku.

Tema hobusesabasse seotud juuksed tõusid lendu ja sinised silmad tõmbusid veidi kissi. Kui temast oleks tol hetkel suures plaanis foto tehtud ja see kontekstist välja tõstetud, oleks ta näinud välja nagu hullumeelne, kes ilma kiivrita saja kahekümne kilomeetrise tunnikiirusega mootorrattal kihutab.

Aga see jäine ootamatu kõrvakiil mõjus Irinale nagu pehme paitus. Ta ei tõmmanud isegi lühikese halli villase mantli kraed koomale. Leedu piirist paari kilomeetri kaugusel Lidas sündinud tüdruku jaoks oli see tuul kui leebe kevadine briis. Tema kodumaal Valgevenes oli märtsikuus kümnekraadine pakane ja inimesed sumpasid jäätunud hangedes.

Irina kõndis kiiresti, võlts-Hogani tossud tema jalas sädelesid igal sammul ning ta imes meekommi, mille ta oli baarist ostnud pärast hommikusööki. Kui ta Itaalias üldse midagi jumaldas, siis oli see hommikusöök. Cappuccino ja sarvesai. Kohvimasina surin, kui see piima üles soojendab ja klopib selle valgeks vahuks, mis seguneb musta kohviga ja kõige peale raputatud kakaopulbriga. Ja sarvesai, soe, krõbe ja magus, see lausa sulas suus. Ta mäletas, millised olid tema hommikusöögid Lidas. Jälestusväärsed odra- või kaerahelbepudrud, mudamaitsega kohv. Ja hapukurgid, mida ta varahommikuti alati oli jälestanud. Vanaisa haukas neid viina kõrvale, isa sõi võid otse võitaldrikult, nagu olnuks see karamellikreem. Kui ta sellest Ahmedile oli jutustanud, pidi too naerukrampidesse lämbuma. „Võid? Lusikatäite kaupa?“ oli ta imestanud. Ja naernud, paljastades oma lumivalged hambad, mida Irina nii väga kadestas. Irina hambad olid hallid. „See on kliima pärast,“ oli Ahmed talle seletanud. „Egiptuses on soe ja inimeste hambad on valged. Mida külmem kliima, seda tumedamad on inimeste hambad. Nahavärviga on täpselt vastupidi. Jälle on see vähese päikese süü. Ja kui te siis veel lusikaga võid peale sööte!“ Ja taas oli ta naerma pursanud. Irina armastas teda. Ta armastas seda, kuidas ta turult tulles lõhnas. Õunte ja köögiviljade järele. Ta armastas meest, kui too Meka poole palvetas, kui ta naisele meekooke küpsetas, kui nad armatsesid. Ahmed oli hell ja hooliv, ei joonud end kunagi purju ja tema hingeõhk lõhnas piparmündi järele. Ta jõi harva ja ainult õlut, kuigi ütles: „Prohvet seda ei lubaks.“ Õlu maitses talle. Irina vaatas teda ja mõtles oma kodumaa meestele, alkoholile, mida nad kõrist alla kallasid, nende lehkavale hingeõhule, nende ihule, mis haises higi, viina ja suitsu järele. Aga Ahmedil oli ka sellele erinevusele oma seletus. „Egiptuses pesevad inimesed end rohkem, sest Allahi poole palvetades peab puhas olema. Ja kuna meil on soe, siis kuivame kohe ära. Teil on külm ja kuivamiseks kulub ilmatu aeg. Jälle on see päikese süü,“ ütles ta. „Igatahes võid me lusikaga ei söö,“ ja taas oli ta naerda lõkerdanud. Praeguseks oli Irina suhe Ahmediga teelahkmele jõudnud. Mees oli teinud talle abieluettepaneku.

Abielu.

Selle juures oli tehnilisi probleeme. Temaga abiellumiseks oleks Irina pidanud vastu võtma islami või Ahmed astuma vene õigeusku. See ei olnud võimalik. Irina ei võinud kuidagi muhamedi usku pöörduda. Asi polnud uskumises, sest Irina uskus jumalat sama palju nagu lotovõitu, aga ainuüksi mõte oma vanematele tõmbas ta usuvahetuse plaanidele kriipsu peale. Ta perekond Valgevenes oli sügavalt õigeusklik. Isa Aleksei, ema Ruslava, viis õde-venda, tädid ja eelkõige onupoeg Fjodor, kes oli abiellunud preestri tütrega. Kuidas oleks ta võinud neile öelda: „Tere. Alates homsest on minu jumal Allah.“ Samamoodi ei saanud Ahmed helistada oma isale Faiyumi ja öelda: „Tead, isa, alates homsest olen ma õigeusklik!“ Pealegi kahtles Ahmed sügavalt, kas isa üldse teab, mis asi on õigeusk, pigem oleks too arvanud, et tegu on nakkushaigusega. Niisiis mõtlesid Irina ja Ahmed esialgu lihtsalt koos elada. Neil tuli valetada ja eluga edasi minna. Vähemalt seni, kuni Aosta on nende kodulinn. Küllap siis kannab jumal, Allah või kes iganes nende eest hoolt.

Ta jõudis maja number 22 ette, otsis võtmed välja ja avas välisukse. Kui ilus maja see oli! Marmortrepi ja puidust trepikäsipuuga. Mitte nagu tema kodu, kus põrandal olid pragunenud plaadid ja laes hallituslaigud. Siin oli isegi lift. Tema majas seda polnud. Tuli jala neljandale korrusele ronida. Tema trepp oli mitmest kohast katki, astmetes praod, mõni logises, mõni oli hoopis puudu. Küttesüsteemist polnud üldse mõtet rääkida, gaasiahi vilises ja hakkas tööle alles siis, kui kepiga vastu ust lajatada. Ta unistas elust sellises majas nagu see siin. Koos Ahmedi ja Hilmiga, mehe pojaga, kes oli kaheksateistkümneaastane ega osanud sõnagi araabia keelt. Hilmi. Irina oli proovinud tema vastu kena olla. Aga poisil polnud sellest sooja ega külma. „Sa pole mu ema! Jäta mind rahule!“ karjus ta. Irina hoidis keele hammaste taga, kannatas ära. Ja mõtles poisi emale. See oli läinud tagasi Egiptusesse, Aleksandriasse, sugulaste poodi tööle, ja ei tahtnud oma lapsest ja abikaasast enam midagi kuulda. Nimi Hilmi tähendab rahu ja pikka meelt. Irina muigas selle mõtte juures: polnud nime, mis oleks poisile vähem sobinud. Hilmi oli rahutu, nagu oleksid tal nõgesed püksis. Ta hulkus ringi, ei tulnud öösiti koju, koolis käitus kohutavalt ja kodus sülitas taldrikule, millelt sõi. „Näljarott!“ ütles ta isale. „Ma ei kavatse lõpetada nagu sina kusagil puuviljaleti taga! Ennem lähen vanameestega voodisse!“ „Kas tõesti? Ja mida sa siis teha kavatsed?“ karjus Ahmed vastu. „Võidad Nobeli preemia või?“ ironiseeris ta poja halbade hinnete üle. „Sa jääd töötuks, vaat mis sinust saab. Võta teadmiseks, et töötu pole mingi elukutse!“ „Parem ikka, kui tänaval õunu müüa või koristamas käia nagu see orjatar siin, kelle sa koju oled toonud.“ Nende sõnadega vaatas ta põlglikult Irina poole. „Ma saan rikkaks ja tulen sulle tere ütlema päeval, mil sind haiglasse surema viiakse! Aga ära muretse. Kirstu teen sulle välja.“

Tavaliselt lõppesid Ahmedi ja Hilmi vahelised tülid sellega, et isa lajatas pojale kõrvakiilu ja too tõmbas ukse enda järelt pauguga kinni, mille tulemusel pragu esikuseinas jälle pikenes, ulatudes nüüdseks juba laeni. Irina oli veendunud, et pärast järgmist tüli kukuvad seinad ja lagi kokku nagu Vilniuses 2004. aasta maavärina ajal.

Lifti uksed avanesid ja Irina keeras vasakule, korter number 11 poole.

Lukk klõpsatas esimese võtmekeeru peale lahti. Irina mõtles, et see on imelik, väga imelik. Tavaliselt oli lukul kolm keerdu peal. Ta käis Baudode juures kolm korda nädalas ja mitte kunagi varem, sellest oli nüüd juba aasta jagu, polnud pererahvast ennast sel ajal kodus. Kella kümneks hommikul oli mees ammu tööle läinud, kusjuures reedeti lahkus ta juba koidu ajal, sest käis jalgrattaga sõitmas, proua aga tuli toidupoest tagasi alles täpselt kell üksteist, Irina oleks võinud tema järgi isegi kella õigeks keerata. Võib-olla oli proua Ester saanud kõhuviiruse, mis parajasti Aostas keskaegse katkuepideemia kombel ohvreid kogus. Irina astus korterisse, tuues kaasa pahvaku talvist õhku. „Proua Ester, see olen mina, Irina! Väljas on nii külm … olete te kodus, proua?“ hõikas ta valjult, libistades samal ajal võtmeid kotti. „Kas te täna poes ei käinudki?“ Tema kähe hääl, milles olid süüdi igapäevased kakskümmend kaks sigaretti, kaikus välisukse mattklaasilt vastu.

„Proua?“

Ta lükkas koridoriukse mööda siine kõrvale ja sisenes elutuppa.

Segadus. Televiisori ees madalal lauakesel vedeles kandik õhtusöögijäänustega. Kanakondid, tühjaks pigistatud sidrun ja midagi rohelist. Spinat vist. Smaragdroheline pleed diivanil oli kortsus ja tuhatoosis vedeles kümmekond suitsukoni. Irina mõtles, et ilmselt oli proua palavikuga voodis ja tema abikaasa Patrizio oli eelmisel õhtul televiisori ees jalgpallimatši üksinda vaadanud. Muidu oleks laual kaks kandikut olnud, üks tema ja teine proua Esteri oma. Spordilehed olid üksteise kõrvale vaibale laiali laotatud ja joogiklaas oli heledale antiiklauakesele kaks nähtavat sõõri jätnud. Pead vangutades asus Irina korda looma, riivates jalaga tühja veinipudelit, mis hakkas keerlema. Irina tõstis pudeli üles ja asetas diivanilauale. Seejärel võttis ta tuhatoosi ja valas konid toidujäänuste kõrvale taldrikule. „Proua? Kus te olete? Voodis?“

Vaikus.

Käes kandik, millel Merlot’ pudel püüdis tasakaalu säilitada, lükkas ta köögiukse puusanõksuga lahti. Aga ta ei astunud sisse. Ta tardus lävele ja jäi vaatama. „Mida see …?“ karjatas ta summutatud häälel.

Kapiuksed olid pärani. Taldrikud, tassid ja klaasid vedelesid põrandal makaronipakkide ja tomatikonservide kõrval. Köögirätid, noad-kahvlid ja pabersalvrätikud olid laiali loobitud. Apelsinid olid veerenud irvakil uksega külmkapi alla. Toolid olid ümber paisatud, laud peaaegu vastu seina lükatud ja põrandale puruks kukkunud saumikseri seest turritasid välja juhtmed ja elektrimehhanism.

„Mis siin toimunud?“ hüüatas Irina. Ta pani kandiku ära ja taandus tagasi koridori.

„Proua Ester!“ hõikas ta veel kord. Vaikus. „Proua Ester, mis siin toimunud?“

Ta läks magamistuppa, lootes majaprouat sealt leida. Voodi oli üles tegemata. Linad ja suletekk olid voodi ühte äärde kokku kägardatud. Riidekapi uksed pärani. Ta läks tagasi köögi poole. „Mida see …?“ tema jalg puutus millegi vastu. Ta vaatas maha. See oli katkine mobiiltelefon.

„Vargad!“ kisendas ta äkki ja tõmbus krampi, nagu oleks keegi jäise noatera ähvardavalt talle abaluude vahele torganud. Ta tahtis toast välja joosta, aga komistas kulunud ja nurkadest rulli keerdunud Afganistani vaiba otsa. Ta kukkus põrandale ja lõi põlve ära.

Praks!

Põlvekedra raksatusele järgnes valusööst, mis tungis Irinale otse ajju. „Aiii!“ karjatas ta hambaid krigistades ja tõusis põlve kinni hoides püsti. Ta tormas otsemat teed esiku lükandukse poole, kujutades ette, et teda ajavad taga vähemalt kaks kohutavat meest, mustad maskid ees ja teravad karukihvad suus. Ta lõi õlaga vastu ust, pannes selle mattklaasid värisema. Seekord lõi valu oma hambad talle rangluusse, kuigi nüüd ei tundnud Irina seda nii tugevalt kui enne. Ta võttis kokku kogu oma jõu ja lohistas end longates Baudode korterist välja. Ja tõmbas ukse ruttu kinni. Ta hingeldas. Trepikojas tundis ta end väljaspool ohtu. Naine uuris oma põlve. Sukk oli rebenenud ja põlv veritses. Ta tegi kaks sõrme suus märjaks ja tõmbas üle haava. Esialgne terav valu oli nüüd tuikav ja tugev, aga talutavam. Äkki turgatas talle pähe, et ka trepikojas polnud ohutu. Kui vargad on veel korteris, kas siis oleks neil raske ust avada ja teda noaga pussitada või raudkangiga maha lüüa? Naine hakkas komberdades trepist alla minema, samal ajal karjudes: „Appi! Vargad! Vargad!“

Irina koputas teise korruse korterite ustele, aga keegi ei tulnud avama. „Appi! Vargad! Avage uks! Avage!“

Ta läks trepist alla. Ta oleks tahtnud joosta, võtta mitu astet korraga, aga valutav põlv ei lubanud. Ta klammerdus kauni puidust trepikäsipuu külge ja tänas jumalat, et oli jalga pannud kodulähedaselt turult hangitud võlts-Hogani tossud: vähemalt olid neil kummitallad. Nahktaldadel oleks ta marmortrepist ilmselt mitu trepipikkust järjest tagumiku peal alla sõitnud. Nüüd koputas ta esimese korruse korteriustele. Tagus rusikatega, vajutas uksekellasid, jagas jalahoope, kuid kedagi polnud kodus. Ükski uks ei avanenud. Ühest korterist kostis vaid koera ärritatud haukumist.

Surnute maja, mõtles ta endamisi.

Lõpuks jõudis ta alumisele korrusele. Avas välisukse ja tormas tänavale. See oli inimtühi. Lähedal ei olnud ühtegi kauplust ega baari, kust abi kutsuda. Ta vaatas Brochereli tänava kortermaju. Akendel polnud ühtegi hingelist, keegi ei läinud ustest sisse ega välja. Taevas oli tinahall. Ühtki autot polnud näha. Näis, nagu oleks kell kümme hommikul siin tänaval elu seiskunud, välja surnud, nagu oleks tema siin kvartalis ainus elav hingeline. „Appi!“ karjus ta täiest kõrist. Äkki ilmus nagu imeväel tänavanurga tagant välja vana mees, sall ümber kaela mähitud, krants rihma otsas. Irina jooksis talle vastu.

Endine sõjaväemarssal Paolo Rastelli, kes oli sündinud 1939. aastal, tardus kõnniteel paigale. Ilma mantlita naine, juuksed püsti peas ja põlv verine, jooksis lööbates tema poole, maigutades suud nagu kala kuival. Ta karjus midagi. Aga marssal ei kuulnud teda. Ta nägi ainult naise pärani suud, mis tundus õhku ahmivat. Marssal lülitas oma parema kõrva küljes sisse Maico kuuldeaparaadi, mille ta Flipperiga jalutama minnes alati vaigistas. Flipper, kelle soontes voolas Yorkshire’i terjeri ja veel kolmekümne kahe koeratõu verd, oli hullem kui püssirohi. Üks tuulest kantud puuleht, solisev veetoru või lihtsalt 14-aastase vana krantsi enda kujutlusvõime võis panna koera nii kileda häälega haukuma, et marssalile tulid judinad peale, nagu oleks keegi küüntega tahvlit kriipinud. Kohe, kui kuuldeaparaat tööle hakkas, käis sellest ragin läbi. Seejärel, nagu oodata võis, muutus ühetooniline undamine ärevusse aetud Flipperi kiledaks klähvimiseks ja lõpuks hakkas marssal eristama ka naise pärani suust kostvaid arusaadavaid sõnu: „Appi, aidake mind! Vargad!“