Kui aeg saab otsa | Страница 1 | Онлайн-библиотека
I
SUSAN SONTAG
1
2
„
Naeratus on kerge, sõrmed kergemad kui kärbse tiivad. Ta seisab keset linna katusel, kuhu on alati ronida tahtnud. Tal on vasakus käes väikese kaliibriga poolautomaatne vintpüss. Seda oli olnud lasketiiru kõrvale pargitud auto pakiruumist jahmatavalt kerge varastada. Sellest peale, kui ta oli otsustanud oma plaani ellu viia, oli kõik olnud jahmatavalt kerge.
„Selles ma olen hea,” mõtles ta, kui pildistas oma teadet ja selle võrku üles pani, pakkis vintpüssi kotti, tõmbas selga musta tuulejope, jalga mustad püksid ja pehmete taldadega tossud, millega oli hea ronida. Muusika lõi sees kõik liikvele, kodunt lahkudes oleks tahtnud teha paar hüpet, lüüa rusikaga lakke sõrmenukkide jäljed, tundus, et nii võiks tõesti teha, põrutada lakke augu ja seinale kingataldade jäljed, joosta kergel sammul üle autode, puhuda teelt eest takistused, võilille ebemed, olla hetkeks nii kirkalt sealsamas, et miski ei saaks hoogu ja jõudu talitseda.
*
Nüüd on tema liigutused tavalisest aeglasemad, otsekui toimuks kõik vee all. Linn on tema unenägu ning politseiautode, kiirabiautode ja põgenevate inimeste hääled kostavad kaugelt, veepinna teisel poolt.
Ta näeb selgelt vaid naist, keda sihib. Naine on tema emast noorem ja nii tavalise välimusega, et võiks olla kes tahes. Naise kõrval on teine, nii vana, et kindlasti sureb niikuinii varsti. Ta toetab relva vastu õlga ja suumib variaabelsihikuga nooremale naisele pähe, otsekui teeks filmi.
Relv läheb lahti, kui päästikule vajutad. Pärast esimesi laske võib laadimata uuesti tulistada. Päästik tundub sõrme all jahe. Vaja on vaid väikest liigutust. Sõrm ei värise. Ta kissitab silmi. Vana naine hüüab nooremale midagi ja noorem keerab pea ära.
Nad võivad olla ema ja tütar, mõtleb ta ja langetab hetkeks vintpüssi, raputab käsi ja ahmib õhku otsekui pärast pikka sukeldumist. Siis tõstab ta vintpüssi uuesti ja sihib naist, kes hoiab peitu joostes kübarat kinni.
3 Laura
Puistan ahjuvormi meresoola, küürin kaalika harjaga puhtaks ja panen selle soolakuhila keskele, ümmargune kaalikakuu. Sellest saab hea õhtu, mõtlen. Olen õppinud positiivselt mõtlema. Minu mees Eerik naeraks, kui teaks. Kõik, kes mind tunnevad, tõenäoliselt naeraksid selle üle. Olen pidanud kõike niisugust tobedaks ja oma arvamuse välja öelnud. Aga nüüd olen otsustanud täita oma hinge positiivsete mõtetega, naeratada nii, et aju hakkab naudingut tundma ja armastada iseennast nii palju, et ka teistel on kerge mind armastada. Muidu ei jaksa. Olen 58-aastane ja igapidi terve, teen hommikuti joogat ja õhtuti tõstan pomme. Mul on väga tõenäoliselt veel kümneid aastaid elada ja olen otsustanud, et õpin neid nautima.
Hakkan minema ülikooli rääkima kliimakatastroofist. Pärast seda lähen lennuväljale Eerikule vastu. Õhtul tuleb meie poeg Aslak meile sööma.
Katan laua eri komplektist nõudega ja pistan veinipudelisse pika punase küünla. See ajab natuke naerma, ligi neljakümne ühise aasta jooksul ei ole mina ja Eerik muretsenud korralikke lillevaase, küünlajalgu või terveid nõudeserviise. Iga kord, kui panen lille või küünla tühja pudelisse, meenub mulle, mismoodi oli elu siis, kui raha oli vähe ja aega palju, kuidas oli jõuda lõpuks tundmatute inimeste peole, ärgata raugetel laupäevahommikutel koos sõpradega, tellida pitsa ja vaadata filme, mille repliike kõik peast teadsid.
Teen Aslaki lemmiktoitu, pehmeks hautatud kaalikat, mis on seejärel küpsetatud rabedaks nagu karamell. Aslak on olnud eluaeg taimetoitlane, välja arvatud lühike aeg nooruses, ja mina olen selle üle ülimalt rõõmus. Lapsena hakkas ta nutma, kui sattus ajalehes nägema marineeritud broileriribasid või õhukeste singiviilude reklaame.
„Kuidas võib keegi elada maailmas, kus elavatest olenditest tehakse
„Kullake, maailm muutub kogu aeg, sina saad selle paremaks tegemisel kaasa aidata.”
Panen kaalika ahju, sean taimeri kahe tunni peale ja tõmban selga riided, mida kannan peaaegu alati noortele loenguid pidades: lihtsa kleidi, paksud sukkpüksid, pika säärega saapad. Heidan pilgu peeglisse. Mul on lühikesed juuksed, mille raudhallid triibud säravad olenevalt päevast kas julgelt või nukralt, ja silmanurkades kurrud, millega ma pole ära harjunud. Ma ei kasuta peaaegu üldse kosmeetikat, aga ikkagi jään vahetevahel apteegis või lennujaama
Varsti istume oma tugeva, puusepa tehtud köögilaua ääres. Kui mina ja Eerik siia korterisse kolisime, siis tahtsime pikka lauda, mille taha mahuks ära suur hulk sõpru. Aastate kuludes plaanitsesin sageli õhtusööke, mida korraldaksime siis, kui oleks mahti, kui argipäev natuke hõlpu annaks, kui Aslakil oleksid paremad ajad. Kavandasin keerulisi roogi ja mõtlesin, kuidas kutsun külla sõpru, kes üksteist varem ei tundnud, me sööksime kaua ja avaksime muudkui uue pudeli veini, lapsed käiksid magamisriietes kõigile head ööd soovimas, õhtu jätkuks kuni ööni välja ja me ajaksime juttu ja naeraksime ja ärkaksime hommikul, olles liiga vähe maganud, aga rõõmsa õhtu järel hakkamist täis. Neid õhtusööke ei tulnud kunagi. Ja meie neli istusime suure laua taga üksteisest kaugel.
Selle laua taga sõid Aava ja Aslak lastetoolides istudes oma esimest tahket toitu, pool teelusikatäit püreestatud bataati. Selle laua taga mulistasid nad oma piimaklaasidesse ja kilkasid, kui neid keelasid. Aastate kuludes istusid nad oma toolidel vaikides, mina kõnelesin liiga palju, et vestlust üleval pidada, lastele lisaks näris Eerik oma toitu sünge näoga ja ma olin kindel, et mõttes näris ta hammastega mind.
Kujutasin ette meie vestlust.
„Aslak, sa ei saa niimoodi edasi elada.”
Ütlen selle välja. Sõnad prantsatavad tuppa, kus pole kedagi peale minu, nad viivad endaga kaasa mu sisemusse laotunud rõhutuse, mis on muutnud hingamise vaevaliseks ja sammud raskeks.
„Me ei hülga sind. Me tahame aidata sind kuhugi, kus selgitatakse, mis sind vaevab. Oled noor, tundlik ja arukas, sul on palju anda. Loodame, et elad hea elu ja võid teha asju, mis on sulle olulised. Sina tahad ju sedasama?”
Kujutlen Eeriku tuttavast tuttavamat rühti, aastatega kübeke kumarasse vajunud, otsekui kannaks ta liiga rasket taaka. Talvetaeva karva silmi ja pilku, kus on ka kõige õnnelikumatel hetkedel pisut muret. Suunurkadesse sööbinud peeni kurde, halli habemetüükaga kaetud lõuga, mida ta alati hõõrub, kui kuuleb midagi, mis talle ei meeldi. Ma kujutlen Aslaki õlgade vahele vajunud pead, raskete silmalaugude taha peitunud pilku, alahuult purevaid hambaid. Kujutlen, kuidas kõik temas tõmbub veel rohkem iseenesesse kui varemalt, kuidas kogu keha otsib kaitseks kilpi, mille alla peitu pugeda.
4
Külm tuul tungib läbi mu keebiga mantli. Mässin mantli tihedamini vastu keha ja püüan Aslakile helistada. Tahan kindel olla, et ta tõesti tuleb, et ta ei plaani kohtumist ära jätta mingi ettekäändega, mille ebausutavus näitab selgelt, kui vähe ta minust ja Eerikust lugu peab.
Seda juhtub sageli. Me kutsume Aslaki külla, ta lubab tulla, aga ei tule. Me teeskleme, et oleme pettunud, ja mõtleme kohtumise jaoks uut aega välja, meil on süütunne, et tunneme nii suurt kergendust. Kohtumised Aslakiga on keerukalt ebamugavad. Mina loodan midagi, mida kunagi ei juhtu, ja Eerik on lohutult korrektne. Isegi Aslak püüab, kui tal on vastav tuju, esitada täiskasvanud poja rolli. Pärast neid kohtumisi keerab Eerik endale marihuaanapläru, kuigi otsustas ligi kolmkümmend aastat tagasi suitsetamise maha jätta. Mina lähen välja ja jooksen pimedas metsas nii kaua, et maailm hägustub, otsekui oleksin purjus.
Ja ikkagi korraldan ma üha uuesti kohtumisi, mille valjusti välja öeldud eesmärk on tõsta Aslaki tuju ja anda märku, et hoolime. Välja ütlemata eesmärk on, et miski lõpuks muutuks.
Emadepäeval meelitasin Aslaki kesklinna brantšile. Olin reserveerinud laua vanasse pangasaali remonditud restoranis, selle ees tatsusid kajakad ja sees istus peenelt riides perekondi, kelle väikesed lapsedki käitusid hästi.
Mul oli seljas mereroheline siidkleit, Eerikul viigipüksid ja parem särk, olin ka Aslakile uue pusa ostnud. Ta tuli kohale, juuksed rasvased ja nahk vahakalbe, seljas topiline, higist haisev T-särk.
„Ta ei või ometi niiviisi tulla,” sosistas Eerik, aga mina kallistasin Aslakit. Taevas oli sel päeval selge ja tuules lõhnas meri, ja mina olin otsustanud olla õnnelik ema.
Haarasin Aslakil õlgadest ja viisin ta restorani. Eerik astus kõrval, pilk põrandal, ning ettekandja juhatas meid naeratades lauda, kuigi Aslakist õhkus kirbet lõhna.
Me sõime mitu väikest suupistet, sooja pearoa, juustu ja magustoidu. Eerik oli kogu söömaaja vait ning mina muudkui rääkisin ja naeratasin, nii et põskedel valus hakkas. Tõin Aslakile road ära ja tellisin joogid, pidulikul puhul šampanjat, kuigi Eerik kergitas kulme, tema arvates on koos Aslakiga parem vett juua. Hoidsin Aslakil õlgade ümbert kinni ning rääkisin raamatutest ja filmidest, millest tema ei teadnud midagi, bändist, keda ta oli aastate eest kuulanud, ja mälestustest. Neist harvadest ühistest, mida julgesin valjusti välja öelda.
„Kas mäletate, kui olime jalgrattapuhkusel Kopenhaagenis, sina ja Aava istusite kõrvuti jalgrattakastis ja sõite melonit?”
„Mäletad, kui sa õppisid uisutama, jätsid toe sinnapaika ja kihutasid äkki jääl ringi?”
„Kas mäletad, kui kodeerisid esimese roboti … Kui kirjutasid kirjandi, mille eest õpetaja pani kümne?”
Kui oli söödud, maksin arve, tõusin naeratades püsti, läksin tualetti, panin ukse lukku ja purskasin nutma. Kui tagasi läksin, oli Aslak juba lahkunud. Eerik seisis riidenagide juures ja ootas mind, siis astus vaikides minu ees välja.
Aslak ei vasta. Nii läheb tihti. Kui püüan panna Aslakit vastutama ega maksa enam tema arveid, siis ei saa temaga nädalate kaupa ühendust ja lõpuks hakkan nii muretsema, et võtan kõik arved endale maksta. Eerikule ma seda ei ütle. Tema arvates kohtlen ma Aslakit nagu last, ja sellepärast on ta nagu pessa jäänud, suureks kasvanud linnupoeg, kes ei tea, kuidas peaks lendu tõusma. Jätan Aslakile sõnumi ja jooksen metroojaama.
Ukseaugu kõrval on põlvili maas vana kerjusnaine. Pöördun, et talle raha anda, ja ta ütleb soome keeles aitäh. Võpatan.
„Igavene sentimentaalne natsionalist,“ ütleks Eerik, kui ta kaasas oleks. Tema arvates on arutu, et lähen kerjavatest romadest mööda, otsekui ei näekski neid, aga peatun alati, kui näen tänaval topsiga soome soost vanainimest.
Kui vaatan naist hoolikamalt, siis näen, et ta on pannud teravate põsesarnade alla põsepuna ja mässinud rätiku ümber kaela nagu prantsuse naised kaks aastakümmet tagasi. Näen hetke tema asemel iseennast, liiga õhukese mantliga, papptopsik käes, püüdes olukorrast hoolimata väärikas välja näha.
Tahan rääkida oma tütre Aavaga. Ta elab Muqdishos ega võta minuga iial ise ühendust. Isegi siis mitte, kui pommitati tema elurajooni, müüri ja kõrgete vahitornidega ääristatud saarekest, mille barakkides elavad välismaised töötegijad, ja tema naaber sai surma.
Mina olen alati see, kes läheneb, Aava see, kes lõpetab jutuajamise. Aava lahkub ega tule tükk aega tagasi, käib kähku Soomes ära ja jõuab vaid korra kohtuda, ka siis kiirustades ja ringi vahtides, otsekui kontrollides, kas põgenemistee on vaba. Kui mina plaanin uut kohtumist, ühist väljasõitu või reisi, paari-kolme päeva, et võiksime teineteisega uuesti tutvuda, sõidab Aava jälle minema. Ta läheb riikidesse, kus on liiga palju verd ja liiga vähe vett, sõdade keskel kiiruga üles löödud laagritesse, mille tolmavatel tänavatel jooksvate laste vanemad on nendessamades laagrites sündinud.