Ettekirjutus: muutumine | Страница 1 | Онлайн-библиотека


Выбрать главу

Jessica Andersen

PRESCRIPTION: MAKEOVER

2007

Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.

Kaanekujundus koos fotodega pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.

See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.

Toimetanud Anu Rooseniit

Korrektor Inna Viires

© 2007 by Dr. Jessica S. Andersen

Trükiväljaanne © 2008 Kirjastus ERSEN

Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2009 Kirjastus ERSEN

Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2018 Kirjastus ERSEN

Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.

Raamatu nr 10058

ISBN (PDF) 978-9949-455-56-0

ISBN (ePUB) 978-9949-84-359-6

Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

1. peatükk

„Ma pole kunagi varem kedagi sinusarnast kohanud.“ Zed Brimley silmad välgatasid, kui ta mängis kolme sädeleva kõrvarõngaga Ike Rombouti kõrva küljes. „Sa oled teistest naistest… erinev. Iseseisev. Vähenõudlik.“

„Tark mees. Meelitustega jõuad sa kaugele.“ Ike puges Zedile lähemale. Mees oli kolm aastat Bostoni üldhaiglas töötanud ning oli naise selle nädalavahetuse voodikaaslane. Zedi liigutus õõtsutas tõusvat suusatõstukit, millel nad parajasti olid.

Naine tõmbas suusamütsi üle kõrvade, mille ümber turritasid lühikesed mustad juuksed, ning vaatas üle suusanõlvade, mis sädelesid valgelt Vermonti täiusliku talvise taeva all.

Võtame seda kui isiklikku vestlust, mitte kui tööalast pläma, mõtles naine, hingates sügavalt sisse jääkülma õhku ning tundes keha vastas Zedi ihu kindlat survet.

Tööalases mõttes oli ta tõsise jama äärel. Isiklikus plaanis aga oli Ike täpselt seal, kus tahtiski olla – ta veetis nädalavahetuse koos nägusa ja sarmika mehega.

Zed naeratas talle. „Kas tahad pärast seda aja maha võtta? Mulle kuluks küll midagi soojendavat ära.“ Mehe kulmukergitus vihjas, et ta ei pidanud kohvijoomist silmas. „Kes esimesena alla jõuab, saab poosi valida?”

„Mina valin mullivanni,” ütles Ike, pööritades mõttes silmi. Enamikule meestest meeldis, et ta eelistas seksimise ajal peal olla. Nad ei uurinud selle põhjust ega pannud teda tunnistama, et ta ei talunud lõksulangenu tunnet. Ent Zed oli üks neist, kes tahtis saada midagi võimatut.

See oli nende igas muus mõttes täiusliku suhte ainus viga.

„Kõlab, nagu meil oleks plaan.” Kui tõstuk jõudis nõlva tippu, hüppas Zed lumele ning suusatas suusaraja poole, hüüdes üle õla: „All näeme. Viimane teeb õhtusöögi välja!”

Ike naeratas, hüppas tõstukilt alla ning järgnes mehele sujuvalt oma mustadel läikivatel suuskadel. Just sellised väljakutsed talle meeldisidki. „Pane siis juba oma krediitkaart valmis,” hüüdis naine, „sest siit ma tulen!”

Zed naeris ning hääles helisenud mehelik pilge kadus jäise külgtuule puhangusse. Ta oli riietunud liibuvasse musta joppi ja vatipükstesse, tema võimas figuur põikas lume tuisates mööda lihtsamal rajal suusatavast keskealisest naisest, seejärel sööstis ta edasijõudnute rajale.

Ike’is süttis erutus, milles lõid lõkkele armastus välitegevuse vastu ning kiirusest ja ohust tulenev põnevus. Ta hõiskas ja järgnes mehele, kihutades mööda ülemist rada. Kõhtu pitsitama ajav mäelangus tõstis ta mõneks hetkeks õhku.

Naine kallutas suuski allapoole ning tundis, kuidas jalalihased pingesse tõmbusid. See oli märk sellest, et ta oli end liiga lõdvaks lasknud. Ent nüüd, kui asjad muutusid vaiksemaks nii tema vabakutselisel uurival töökohal kui ka „tõelisel” Bostoni üldhaigla kommunikatsioonidirektori ametikohal, võis ta tegelda tähtsamate asjadega, näiteks treenimisega. Või enese välja elamisega.

Mitte mingil juhul ei lasknud Ike endal rutiini mattuda. See oli igavate kontorirottide jaoks. Tema aga oli hoopis spontaanne ning elas piiri peal.

Seepärast kisas ta kuuldavalt, kui keeras kahe lumise männi vahele ning ümber nurga. Seal! Zedi tugev figuur siksakitas eespool, õrritades ja narritades naist.

Ike lõi pea selga ning tundis, kuidas naer peale kippus. „Oled valmis või mitte, aga siit ma tulen!” Ta lisas järgmises kurvis kiirust, keskendudes kallima laiale seljale, mis kadus kurvis silmist.

Ike kuulis teravat raksatust ning arvas hetkeks, et mõni lähedaloleva puu oks murdus. Seejärel keeras ta kurvi ja nägi rajal üht keha lösutavat. Naise hing jäi rinnus kinni ning ta karjus: „Zed!”

Liikudes peatumiseks liiga kiiresti, üritas ta ringi keerata, kuid tabas lahtise lume all olevat jääkamakat. Ike karjatas ning libises küljega edasi, kaotades kontrolli.

Naise suusad haakusid haiglase jõnksatusega Zedi liikumatu keha külge. Ike paiskus inertsist edasi ning maailm plahvatas ühes keerleva taeva, lume ja puudega. Ta kerkis kaks korda õhku, prantsatas maha ning lohises allamäge.

Siis kuulis ta teist raksatust. Tundes selles ära püstolilasu, haaras naine relva järele, mida kandis tavaliselt vabakutselisel tööpostil olles. Ent 5,6-millimeetrine püstol polnud seal. Ta oli ju puhkusel, kurat võtaks!

Üheksa ei hooli sellest, ütles nõrk hääleke tema peas. Nad püüavad su kinni, kust aga saavad. Max Vasek hoiatas sind, kuid sina ei uskunud teda.

Ike’i süda tagus, kukkumise mütsatus summutas peaaegu kõik teised hääled ümbruses, ta rüseles, et tagasi jalule saada. See ei olnud võimalik. Palun, jumal, tee nii, et see oleks õudusunenägu.

Aga ta teadis, et see polnud unenägu, selsamal hetkel, kui nurga tagant ilmus järgmine suusataja, nägi Zedi liikumatut keha ning karjatas ehmunult. Ilmus teine suusataja, seejärel kolmas. Ike kuulis nende hüüdeid, nägi neid metsikult Zedi poole vehkimas, seejärel allapoole nõlvaku suunas, kus lamas tema ise.

Üks neist suusatas tema juurde, ta oli pikk, laiaõlgne mees, kes paistis olevat varastes neljakümnendates. Ta oli riietunud üleni halli, tema silmi katsid tumendatud klaasidega suusaprillid. Mees kükitas Ike’i kõrvale. „Lama vaikselt. Suusapatrull on siiapoole teel.”

„Aita mul nendest lahti saada.” Ike jõnksatas oma suuskade poole, kirudes sidemeid, mida ta tõmbas harjumuspäraselt liiga pingule, et saavutada nõlvadel maksimaalne kiirus. „Ma töötan haiglas. Ma võin teda aidata.”

„Sa oled vigastatud. Peaksid…”

„Jää vait ja aita mind!” nähvas Ike ja kui tema abistaja naist tagasi maha surus, päästis ta end vabaks, ajas jalule ning liipas ülesmäge.

Ta tegi endale läbi rahvahulga teed ning vajus Zedi jõuetu keha kõrvale. Mehe vereplekiline käsi oli kaela kõrval ning lumi tema all lödine ja verine.

„Oh, jumal. Zed.” Ike surus oma käe mehe käele, püüdes niiviisi verest tühjaks jooksmist takistada.

„Sa ei tohiks teda puudutada,” ütles üks naisehääl rahva seast. „See pidi küll olema üks õudne kukkumine. Ta oleks võinud murda oma selgroo või midagi.”

Ike pööras pead ning vahtis rääkija poole, kelleks osutus purpurse kapuutsiga teismeline lumelaudur. „Jää vait ja helista uuesti suusapatrullile. Ütle, et meil on vaja helikopterit ja politseid.”

Naine ei maininud tulistamist, sest tal polnud küsimusteks ja paanika puhkemiseks aega. Praegu kuulus kogu tema tähelepanu Zedile. Pealegi, see polnud juhuslik laskmine, mis oleks ülejäänud rahva ohtu seadnud.

Ei, oli olnud vaid üks sihtmärk ning tulistaja oli ammu jalga lasknud.

„Pea vastu, Zed, jää minuga.” Naine jätkas surve hoidmist ning otsis samal ajal teist haava, ent näis, nagu oleks Zed saanud vaid ühe kuuli. Kahjuks oli see olnud hirmus lask. Ike oli arvutiinimene, mitte arst, kuid tundis arteriaalse verejooksu alati ära.

„Kus see kuramuse suusapatrull on?” hüüdis ta, hääl paanikast kile, kui õhk Zedi kopsus korises.

„Peaaegu kohal,” ütles keegi. Zed oigas ja liigutas veidi, võideldes teadvusetusse langemisega.

Ike püüdis haava kinni hoida, kuid mees üritas kätt ära tõmmata. „Lama rahulikult, Zed. Kohe saabub abi.”

Zed karjus valust, avas silmad ning vaatas paar sekundit metsikult ringi, seejärel jäi naise nägu vahtima. Tema suu tõmbus uskmatuses irvele, siis püüdis ta midagi öelda.

„Kuss.” Ike kummardus lähemale, püüdes meest rahva eest varjata ning katta halli tooni, mis Zedi naha üle võimust võttis. „Ära räägi. Keskendu hingamisele, eks?”

Zed ajas end ülespoole ning haaras vaba käega Ike’i randmest, hoides sellest kinni, justkui hakkaks ta uppuma. Silmad naise omades kinni, suutis ta küsida: „Miks?”

Pisarad mööda nägu alla voolamas, kummardus Ike lähemale ja ütles: „Tsst. Lihtsalt hinga.” Ent sügaval sisimas torkas teadmist süütunne, sest ta teadis täpselt, miks. Snaiper polnud tahtnud Zedi tulistada.

Kuul oli mõeldud talle.

2. peatükk

Kolm kuud hiljem

„Ma ei suuda uskuda, et pean oma kontoris mantlit kandma,” torises William Caine. „Kevad on juba käes. Kas väljas ei peaks mitte soe olema?”

Ta viskas pilgu termomeetrile, mis näitas jahedat 10 plusskraadi, ning tõmbas äkilise liigutusega selga nahkjaki, enne kui pöördus tagasi kirjutuslaua juurde, kus laiutasid arvuti, telefon ja kuhi pabereid. Ühel pool lauda oli kohvitass, topitud täis pliiatseid, mis näisid mehe taskus justkui paljunevat.

„On sul mõni parem idee kulude kärpimiseks?” küsis mehe kaaslase hääl koridorist.

„Ei.” William vaatas üles ja nägi Max Vasekit, Vasek & Caine Investigationsi kaaspartnerit, kes seisis nüüd ukselävel.

Max nägi välja pikem, tõmmum ja karmim kui iial varem, kuid neil päevil olid tema järsud omadused omandanud uusi jooni, uusi muresid. William oli neidsamu muutusi märganud hommikul peeglisse vaadates. Värskelt pügatud lühikesed pruunid juuksed ja hommikune habemeajamine polnud kurnatust just kuigi palju hajutanud.

Vasekil & Caine’il ei läinud hästi ning arvutiprogrammis näha olevad arved olid nende viimane mure.

Neli kuud tagasi oli firma olnud kasvav ettevõte, tuues nädalas sisse mitmeid uusi meditsiinilisi uuringuid. Siis aga oli Max jäänud oma eksnaisega vahele naistele mõeldud seksiisu tõstva rohu Thrilleriga. Rohuga jändamine oli asetanud Vaseki & Caine’i märklauaks Üheksale, mis kujutas endast rühma võimekaid teadlasi, kes kuulujuttude kohaselt kontrollisid pististe ja väljapressimiste kaudu ülemaailmset teaduslikku progressi. Seega olid nad biotehnoloogia maffia. Paraku aga ei uskunud nende olemasolusse keegi peale Maxi, Raine’i ja Williami.

See ei võinud olla juhus, et pärast antud juhtumit hakkas Vasekil & Caine’il kliente vähemaks jääma. See oli mõeldud neile karistuseks. Paar kuud varem oli ooteruumi ukse alt sisse libistatud anonüümne hoiatuskiri.

Hoidke meie asjadest eemale ning meie jätame teid ja teie asjad rahule.

Häda oli selles, et ei Max ega ka William võtnud hoiatust hästi vastu. Pagan, seepärast nad olidki üldse koos ärisse astunud.

Nad olid kohtunud Bostoni üldhaiglas, kus endine FBI agent William oli töötanud vabatahtlikuna uuringugrupis nimega Hospitals for Humanity – HFH – ning Max nende laboris. Mõlemad vajasid tol ajal oma ellu muutust ning tahtsid midagi korda saata. Neile oli tundunud loomulik kombineerida oma erialaseid teadmisi meditsiinilise erauuringufirmaga, mis keskendus sellistele ravimiteadlastele nagu Raine Montgomery, endine alusetult süüdistuste alla langenud teadlane, kellest sai kolm kuud tagasi Maxi abikaasa.

Mõeldes naise peale, vaatas William käekella. „Praegu on reede õhtu. Kas sina ja Raine Montgomery ei peaks mitte kusagil mujal olema?” Ta küsis seda hooletult, justkui oleks tal ükskõik, millal partner kontorist lahkub.

„Olen teel sinna.” Kuid Max jäi paigale. „Kuule, ma pean sult üht teenet paluma ja see ei meeldi sulle.”

„On see vast müügitehnika. Mõni ime, et meile on jäänud veel vaid paar maksujõulist klienti.”

Max kirtsutas nägu. „Ei, see juhtus siis, kui avastasime, et Raine’i ravimit saboteerib teaduslik kartell, mida ei tohiks olemas olla. See omakorda toobki mind teene juurde tagasi.”

„Sa ei pea minult paluma, et uuriksin neid kaabakaid lähemalt,” ütles William. „Ma juba tegelen sellega.”

„Ma tean. Tean ka seda, et minust pole viimasel ajal just palju abi olnud,” sõna Max.

„Sul on muid asju, mille pärast muretseda, näiteks Raine’i ravimi turule tagasi toomine ilma muude tõrgeteta.” Ja veenduda, et naine oleks kaitstud, mõtles William, kuid ei öelnud seda välja.

Ehkki Max ja Raine olid lasknud arreteerida Frederick Forsythe’i, mehe, kes vastutas otseselt Thrilleri saboteerimise eest, oli vaja veel ette vaadata kaheksa rühmaliikme suhtes, lisaks nende alluvad. Ükskõik kes neist võis tahta töö lõpuni viia, mistõttu William kavatses neid takistada. Tema maailm oli korrastatud ning keerles ümber seaduste ja kategooriate. Olid olemas head ja halvad mehed ning Üheksa liikmed kuulusid viimaste hulka.

Häda oli selles, et nähtavasti oli neil piisavalt võimu mõjutamaks koguni Williami endisi ülemusi. See oli ainus loogiline seletus sellele, miks Maxi ja Raine’i kogutud tõendeid ei peetud piisavaks, et uurimist alustada. Selle asemel leiti, et Forsythe oli üksi tegutsenud, mis oli naeruväärne. Arvesse ei võetud järgnenud rünnakut Ike Rombouti vastu, surmavalt tüütu naine, kes oli aidanud Maxil Forsythe’i jälgi ajada, ning tähelepanuta jäeti ka need, kes nüüd Vasekit & Caine’i takistasid.

See ei jätnud Vasekile & Caine’ile või õigemini Williamile muud võimalust, kui teha kindlaks arvatavalt olematu rühma ülejäänud kaheksa liiget ning nad kohtu ette tuua. Mees kindlustas firma turvalisust ja tulevikku. Ta päästis teaduslikku ühiskonda nende enda organiseeritud kuritegevuse eest. Lisaks ilmus ta oma endise ülemuse juurde, kelleks oli FBI eriagent Michael Grosskill.

Mõte sellest sundis Williamit uuesti kella vaatama. „Sa jääd hiljaks, kui nüüd minema ei hakka. Me teame mõlemad, et Raine ei hiline.”

1