Järgneb ehk vestlused kärnkonnaga | Страница 1 | Онлайн-библиотека

TÄNAN, ET MUL TULLA LASKSID

Ma istun bussi number 11 ülemisel korrusel, me passime ummikus Edinburghis Lothian Roadil, ja mina saan viiekümne aastaseks.

Ma vaatan kella: on 12.15 päeval. Just see hetk. Täpselt pool sajandit tagasi ilmusin ma maailma.

Minus kerkib väike juubeldus, otsustan selle eos lämmatada.

Mul on võimalik tähistada seda sündmust niisuguse enesekindluse ja punktuaalsusega seepärast, et eelmisel õhtul otsisin ma välja oma sünnitunnistuse ja uurisin seda põhjalikult. Šotimaa sünnitunnistused ei piirdu üksnes sünnikoha ja -aja konkretiseerimisega, ära märgitakse ka kellaaeg. Selles, usun ma, erineb meie modus operandi meie sõpradest lõunas. Mul puudub vajalik teave, millised tavad on valdavad teistes võimkondades.

(Mu rind paisus patriootlikus uhkuses, kui nägin seda tähelepanelikkust pisiasjade suhtes. Me ei pruugi olla täiuslikud, aga jumala nimel, me teame, kuidas koostada sünnitunnistusi.)

Nüüd, kui upsakus on minus taas taandunud, turkab mulle pähe, et me oleme rahvas, kelle saavutuseks on saavutuste üles tähendamine.

Häbenen jalamaid nende vaatlusandmete magedust ja oma sõnamängu mannetust.

Pöördudes tagasi mu sünnipäeva puudutava temaatika poole, kaalun, kas peaksin tõusma ja teisi reisijaid teavitama. Ma võiksin paluda neil lakata – kasvõi hetkeks – tekstisõnumeid saatmast, netis surfamast, ajaleheks maskeeritud tasuta koomikseid lugemast või aknast välja vahtimast, kuna mul on neile midagi öelda: „Viiskümmend aastat tagasi, just sel hetkel, saabusin mina. Ma sündisin. Kas see pole imeline? Ma ei mäleta seda ise, aga see tõsiasi on protokollitud ja ma tahan seda teiega jagada.”

Otsustan sel moel mitte käituda. Esiteks, ma olen häbelik, minu meelelaad on alalhoidlik. Kui keegi väidaks minu iseloomu kohta, et reeglina, kui ma juhtun olema kaitserinnatise läheduses, ei pista ma selle tagant pead välja, ei oleks see päriselt väärtõlgendus. Veel enam, mu väitele võidakse nõuda kinnitust ja mul ei ole sünnitunnistust kaasas. See on mu isa lauasahtlis, seal, kus juba nii kaua, kui ma mäletan, asuvad identiteediga seostuvad dokumendid, kindlustuspaberid ja obligatsioonid. Neil vähestel puhkudel mu täiskasvanuelus, kui ma olen pidanud esitama sünnitunnistuse ametlikuks kontrolliks, olen selle alati oma isalt küsinud, tema on selle minu kätte usaldanud, ning alati on see naasnud samasse paika nagu kirjatuvi oma kuuti.

See – komme, harjumus, idiosünkraasia, kutsuge seda, nagu paremaks peate – on olnud teatud negatiivsete emotsioonide põhjuseks minu ja Sonya, mu – partneri, kallima, korterikaaslasest armukese, eksi – kõige eelneva suhtes, kutsuge teda, nagu heaks arvate. Seda, et ma ei võtnud meie kümme aastat väldanud kooselu jooksul vastu otsust toimetada sellised dokumendid, mis viitasid spetsiaalselt või pelgalt minule, vanematekodust tema juurde – majapidamisse, kus me viimase ajani koos elasime – on Sonya tõstnud esile veenva näitena nii minu ebaküpsusest kui ka suutmatusest „pühenduda” eelmainitud suhtele. Ei mingit kahtlust, süüdistus vastab teatud määral tõele. See on siiski vaieldav, kuna tõsiasi, et olen taas oma vanematekodu elanik – mis on õiguslikult ka minu kodu või pool sellest on või on see seda poolenisti – ja seega võimaldab minu seisund neile paberitele ligi pääseda, millal tahan, kas või jõudehetkil (kuna mu isa ei ole enam võimeline täitma oma rolli perekonna paberimajanduse vardjana), demonstreerib ettenägelikkust, rääkimata lojaalsusest peretraditsioonidele.

Bussi number 11 ülemisel korrusel on veel kolm inimest: naine, kes istub teisel pool vahekäiku, kaks rida eespool, ja kaks meest päris bussi eesosas, erutavatel istekohtadel, nendel, kus tulevik sööstab sulle vastu muretsema panevate küsimustega nagu näiteks „Kas buss mahub selle silla alt läbi?”, „Kas me põrutame otsa eessõitvale bussile?” või „Kas see oksaharu virutas aknasse mõra ja kas mind loetakse selle eest vastutavaks lihtsalt sellepärast, et ma juhtusin olema selle vahejuhtumi toimumiskoha vahetus läheduses?”

Seepärast on tõenäoline, et neil meestel on juba niigi piisavalt, millele mõelda, ja uudis minu sündimise tähtpäevast ei pakuks neile isegi mitte leiget huvi. Sama kehtib vägagi tõenäoliselt ka naise kohta. Miks peaksid nad või tõepoolest tema sellest huvituma? Kes olen mina, Douglas Findhorn Elder, et täiesti võõrad inimesed peaksid minust karvavõrdki hoolima?

Sellele vaatamata on minus väike, aga sihikindel igatsus oma uudis kellelegi edasi rääkida. Näiteks emale? „Tere! Ema? Arva ära, mida sa tegid viiskümmend aastat tagasi just praegu?” Aga ma olen oma mobiili koju unustanud ja mu ema on kaks aastat surnud. Sellest on kahju. Mitte sellest, et ta on surnud – muidugi on sellest kahju, vaatamata sellele, et ta jõudis kõrgesse ikka – aga et ma ei saa talle rääkida, ei saa edastada oma õnnesoove ja tänu.

„Tänan, et mul tulla lasksid.”

Ma mõtleks seda siiralt, tõesti, kõigele vaatamata. Kogu eksistentsi suuremas pildis ei ole „kõigel, mis puutub Douglas Findhorn Elderisse” just väga suurt tähtsust.

VILTUVAATAMINE

Ma tahaksin kellegagi rääkida ja saada positiivset tagasisidet. Eile rääkisin ma kärnkonnaga, aga tema vastus piirdus ainult pahakspaneva pilguga. Ma ei saa kärnkonna süüdistada. Ma olin aias, kaevasin üles liiliaid ja suutsin vaevu vältida tema pussitamist hargi haruga. Ma vähemalt loodan, et vältisin seda. Kui ma hargi harud maapinnast välja tõmbasin, hakkas miski, mida pidasin esmapilgul mullakamakaks, liigutama, see vingerdas haavunud või haavatud moel ja roomas siis mahalangenud lehtede alla. Kartes, et olin seda olevust torganud, lükkasin teda otsides lehed kõrvale ja puudutasin ta selga, et näha, kas ta liigutab. Ta liigutas. „Palun vabandust,” ütlesin ma, ja siis see juhtuski, et ta kõõritas minu poole pahatahtliku punase silmaga, enne kui taganes sügavamale taimestiku vahele. Seega rääkisin ma temaga eemalt. „Palun vabandust, palun vabandust, palun vabandust,” ütlesin ma. Kärnkonn ei liigutanud enam ja jäi mu silmale nähtamatuks, hirmunu või ängistatu, ja võimalik, et vigastatuna. Ma tundsin ennast süüdi olevat, aga tundsin ka, et ei peaks enam rohkem sekkuma. Ma tõmbasin vormitäiteks aia teises osas mõned taimed maast ja läksin majja, kus minust sai võitu vajadus une järele.

KADUNUD DOUGLAS ELDER

Viiskümmend on ainult number. Mis see on? See on viis ja null. See on mannetu kõlin, selline, milletaolist võib kuulda mõnest raadiojaamast, mille peamiseks iseloomulikuks tunnuseks on pingutatud optimism.

Viis ja null. Peagi lõpeb see pull.

Vaevalt olen ma seda mõtet mõelnud, kui mitmed teisedki lööklaused esitlevad ennast mulle sõnumitena, mis jooksevad mööda mu nägemisvälja alumist serva. See juhtub ilma, et mina või mingi vaimne protsess oleks seda kuidagi aktiveerinud, ometi, minu parima arusaamise kohaselt, ei ole need lööklaused, mis oleksid olemas kuskil väljaspool minu kujutlusvõimet, ja seega jääb minu jaoks mõistatuseks, kuidas need sinna pääsesid:

Sa hakkad varsti kaotama kontrolli asjade üle, lendad maha sellelt sinatselt mitte nii vahvalt elurattalt.

Sa sured. Peatselt. Üsna pea. Pigem varem kui hiljem.

Pigem varem kui hiljem, lakkad SA olemast.

Sinu surematuse garantii on aegumas.

Autoriteetselt kaalukas ja kohutavate tagajärgedega, nagu see viimane avaldus paistabki olevat, ei täida see mind õudusega, kuna mul ei ole aimugi, mis on „surematuse garantii”.

Üle mu maailmale heidetud pilgu, lidudes tagurpidi paremalt vasakule, tuleb veel üks välkuudis:

„Elder: aega on järel vähem kui juba pruugitud.

Ma pean taas nõu oma käekellaga. See vastab tõele – ma jään hiljaks. Ma olen juba hiljaks jäänud, olen selles mõttes kadunud. Mitte lõplikult kadunud nagu surnud: kadunud Douglas Elder. (Ma katsun oma randmel pulssi ning tuvastan, et see on mul endiselt olemas.) Kadunud selles mõttes, et lootusetult hilinenud. Ma olen elus, viiekümneaastane, bussis kinni ja hilinen teise mehe matustele.

Teenistuse avalöök peaks olema, kui see nüüd ei ole liiga tervislik, energiline termin, kell 12.30 pärastlõunal. Ma hakkan varakult hilinemise pärast vabandust paluma. Esmalt palun ma vabandust Ronald Grigsonilt, kunagiselt kolleegilt, kelle matused need on, ehkki eeldatavalt ei hooli ta põrmugi sellest, kas ma ilmun kohale või mitte. Siis palun ma vabandust kõigilt mustades rüüdes, hobusenägudega leinajatelt, kui ma trügin läbi nende vahelt, neid tõusma ja uuesti maha istuma sundides ja tekitades midagi, mis näeb välja nagu presbüterlik ergutuslaine – täiendav ports pingutatud optimismi. Ma ei tunne neid inimesi ja seegi on jälle asi, mis ajab ärevile, sest kui nad on minu enda kujutlusvõime viljad, siis miks ma neid ei tunne? Pingirida sirutub väga kaugele ja paistab, et minu saatuseks on jätkata seal istujate häirimist, kuni ma jõuan vaba kohani, mis on kuulu järgi pingirea teises otsas, mitme kilomeetri kaugusel. Mulle jääb arusaamatuks, miks ei võiks kõik need inimesed lihtsalt ennast ühe perselaiuse jagu edasi nihutada, aga sedasorti mõistatused ongi unenägude kude ja kui ma ei näe und, siis ei tea ma, mida ma teen.

Ma ei tea, mida ma teen. See on ülitäpne tõdemus.

Hääl minu peas pomiseb: „Palun vabandust. Palun vabandust, ma jäin hiljaks. Andke andeks. Palun vabandust.”

See on minu enda hääl. Vähemalt selle tunnen ma ära.

ELU MUNAKELL

Mõned minutid mööduvad. Buss nügib mõned meetrid edasi. Hakkan harjuma sellega, et olen viiskümmend. See on mõneti pettumust valmistav. Ma arvasin, et ei taha mingit sagimist – tegelikult ma rõhutasin Sonyale telefonis, et ei taha seda, ja ei tahagi, ja kindlasti ei oota ma midagi sealtkandist – aga ma tunnen, et miski on puudu.

Mis see olla võib? Mul on kõik, mida äsja viiekümneseks saanud mees võib mõistlikkuse piires ihaldada, välja arvatud töökoht, paikaloksunud suhe ja kindlus tuleviku suhtes. Ja üldine rahulolutunne. Kui mitte arvestada neid triviaalseid puudujääke, on mu elu, nagu öeldakse, otsekui unistus.

Jah, seegi on igati õige. Vaadake, kui vajate rohkem tõendeid, ülaltoodud episoodi lõputu kirikupingiga. Ma tunnen, et mul ei ole korralikku kontakti reaalsusega. Või ei ole reaalsusel korralikku kontakti minuga.

Telefonivestlus Sonyaga, milles ma kehtestasin oma eelistuse sünnipäevaga seotud sebimise täieliku puudumise osas, leidis aset nädala eest. Ma helistasin, et küsida, kuidas temal ja tema järeltulijatel, Paulal ja Magnusel, läheb, kuna ma ei olnud neid juba mõne nädala näinud. Ta oli üsna lobisemishimuline ja kõigi kohta käivad uudised, nagu need minuni jõudsid, olid head. Üheksateistkümne aastane Paula, teist aastat kunstitudeng, oli leidnud osalise koormusega töökoha baaris. (See oli peaaegu revolutsiooniline, Paula polnud kunagi varem üles näidanud vähimatki huvi palehigi ja vabalt pruugitava sissetuleku vahelise seose vastu.) Kahekümne nelja aastane Magnus, kes töötab IT alal ja paistab olevat oma õe uneajal pihta pannud tollele õigusjärgselt kuuluva tööeetika ning lisanud selle enda omale, ootas edutamist ja nautis endiselt klubitasemel ragbi mängimist, ja Sonya – noh, Sonya oli nagu tavaliselt veidi pinges, ent ka mõneti terav minu, ma ei mõista miks, vastupandamatu isiku suhtes. Ta ei maininud vähimaidki muudatusi oma elustiilis, nagu näiteks, et ta oleks kohanud või hakanud otsima uut teispoolt, kellega asendada seda, st mind, kelle ta hiljuti oma majapidamisest tõrjus, ja kui ma ei olnudki selle eest päriselt tänulik, siis vähemalt olin ma rahul.

Kuidas võib keegi tunda külgetõmmet kellegi suhtes, kelle suhtes ta külgetõmmet ei tunne?

Mina ei tea, aga seda tuleb ette.

Kell on 12.20. Ma olen oma teist poolsajandit elanud juba viis minutit. Mitte miski ei ole muutunud. Kõik on teistmoodi. Ei, ei ole. Jah, on küll. Mõtted kukerpallitavad minust mööda nagu praht tuules. Ma näen neid läbi kriimulise bussiakna. Tuul on puhanguline. Mõtted vilpavad, veerlevad, seilavad mööda.

Ma vaatan, kuidas nad lähevad. See on kaunis huvipakkuv, aga ka hirmutav. Ma juurdlen, kas mu isa tunneb midagi sarnast. Ma näen teda tema palatis Kodus, kummardumas beežis tugitoolis ettepoole, et kahmata kinni mööduvatest mõtetest ja püüda liita nende külge sõnu.

Ma näen samuti tema tugevat, hoogsat allkirja mu sünnitunnistusel: Thomas Y. Elder. See on kirjutatud päris sulepeaga, tõelise tindiga. Kui ma sündisin, oli mu isa kolmekümne kolme aastane. Aastal 1964 tähendas see allkiri midagi – julgust ja energiat. Nüüd suudab ta vaevu oma nime kirjutada, rääkimata sellest, et ta võiks selle paberile visata nagu Zorro oma mõõgaga, ja isegi kui ta sellega hakkama saaks, ei pruugiks ta tingimata ära tunda, et tegemist on tema allkirjaga.

Mehed murduvad nagu puud või mädanevad nagu puud, aga lõpuks nad kukuvad ühel või teisel viisil.

Ma ei ole kindel omaenese suutlikkuses seista veel pikka aega kindlalt ja sirgelt või jätkata oma mõtete korrastamist – üks mõte teise järel, sidus ja seostatud. Vana hea enesekindlus, mis pole kunagi väga suur olnud, on viimasel ajal paar hoopi saanud ja mu isa halvenenud seisundi tunnistajaks olemine ei tule kasuks. See on nagu matkamine üle nõmme, kursil, mille usun olevat ise valinud, ja korraga märkan ma isa, sada meetrit eespool, ta istub kivil, paistab olevat eksinud ja selgub, et olen enese teadmata algusest peale tema kannul käinud.