Kuupaiste ja roosid | Страница 1 | Онлайн-библиотека

Jackie Braun

Moonlight and Roses

2008

Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.

Kaanekujundus koos fotodega pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.

See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.

Toimetanud Tiiu Sulsenberg

Korrektor Inna Viires

© 2007 by Jackie Braun Fridline.

Trükiväljaanne © 2008 Kirjastus ERSEN

Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2009 Kirjastus ERSEN

Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2018 Kirjastus ERSEN

Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.

Raamatu nr 10059

ISBN (PDF) 978-9949-455-57-7

ISBN (ePUB) 978-9949-84-358-9

Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

Kallis lugeja!

Ma hakkasin kirjutama romaane samal põhjusel, miks ma neid teismelisena lugema hakkasin. Ma armastan armastust. Tegelikus elus lummavad mind lood sellest, kuidas inimesed oma tulevasi abikaasasid kohtavad. Mõnikord imestan ma tõsiselt, kuidas küll kahel inimesel õnnestus teineteist leida, armuda ja siis ületada kõik takistused, mida elu neile teele veeretab.

Ka olen ma tohutu õnnelike lõppude fänn. Mulle meeldib teadmine, et kui ma raamatu lõpetan, olen ma ülevas meeleolus. Nagu me kõik teame, ei paku elu alati rahuldavaid lahendusi. Ma võin meenutada nii mõndagi madalseisu oma elus, kui hea armastusromaani lugemine andis nii vajaliku pääsemise reaalsusest.

Ma loodan, et te naudite Zacki ja Jaye lugu „Kuupaiste ja roosid”.

Parimate soovidega

Jackie Braun

Minu heale sõbrannale Tina Haasile, kes ei nurisenud mitte üks raas, kui ma palusin, et ta aitaks mul otsida Leelanau maakonnas üks veinitööstus. Ja Black Stars Farmsi personalile, kes tegid meie sealviibimisest uskumatu elamuse. Mis tahes vead, mida ma seda raamatut kirjutades tegin, või vabadused, mida endale lubasin, ei heida kuidagi varju nende veinitegemise teadmistele ja oskustele.

Proloog

Jaye Monroe ei pidanud ennast naiseks, kes kipub minestama, aga kui ta istus oma võõrasema kõrval umbses kabinetis ja kuulas, kuidas advokaat luges ette Frank Monroe testamenti, tundis ta küll peapööritust.

Vähe sellest, et tema kallist isa ei olnud enam, aga ta oli jätnud nende Leelanau maakonna viinapuuistanduse koos veinimaja ja degusteerimisruumiga tervenisti oma teisele naisele, kellega ta oli elanud seitse aasta, aga mitte tütrele, kellega ta oli viimased üheksa aastat külg külje kõrval rüganud, et Medallioni nimi saavutaks edu.

Seda kuuldes läkitas Margaret Jaye’le sapise naeratuse, aga vanema naise kahjurõõm ei kestnud kaua.

Advokaat ütles parajasti: „Mis puutub majasse, 18. sajandi originaalsete kunstitööde kollektsiooni ja antiikmööblisse, välja arvatud see, mis on suures magamistoas, jättis Frank need teile, Jaye.”

„Mida?” karjatasid naised nagu ühest suust.

Jaye ajas enda toolil sirgu. Võõrasema vajus külitsi.

„Proua Monroe?” ütles advokaat pooleldi toolilt tõustes. „Kas teil on paha?”

Jaye teadis, et ega Margaretki pole mingi minestaja, kuid ta nautis kindlasti tähelepanu ja teatraalsust.

„Vett,” soigus Margaret, paksult mingitud silmalaugude võbeledes. „Mul on vaja vett.”

„Ja teie, preili Monroe?” küsis advokaat. „Kas ma võin teile midagi tuua?”

Jaye kaalus, kas küsida mingit napsi, mis tuimastaks valu ja raevu, mida ta tundis, kuid raputas pead.

Kui advokaat tagasi tuli, ütles Jaye nii kindla häälega, kui suutis: „See ei saa olla õige, härra Danielson. Te lugesite seda osa kindlasti tagurpidi. Isa ei oleks jätnud viinapuuistandust Margaretile. Temal on seda niisama vähe vaja kui minul maja, mis on täis tuubitud vanu maale ja maitsetuid antiikesemeid.”

„Ma maksin nende vanade maalide ja maitsetute antiikesemete eest kenakese summa,” nähvas Margaret, olles ilmselt pääsenud peaaegu kokkuvarisemisest.

„Jah, sa kulutasid mõnuga minu isa raha kõige peale, mis sulle silma jäi.”

„Ta oli minu mees, nii et see oli minu raha, mida ma kulutasin,” sähvas teine vastu. Siis vajus ta oma toolis uuesti kokku. „Ma armastasin seda meest. Mida ma ilma temata tegema hakkan?”

„Daamid, palun.” Jonas Danielson tõstis neid vaigistades oma luidra käe. „Mul on kahju, preili Monroe, proua Monroe. Ma tean, et see tuli teile kindlasti ehmatusena, aga nõnda Frank määras oma testamendis, mille ta tegi just enne oma surma möödunud kuul.”

„Selles puudub igasugune mõte,” ei jätnud Jaye jonni. „Mul on oma maja, oma mööbel.” Kõik ikka rohkem kaasaaegsed. „Meie isaga ehitasime Medallioni koos üles. Ta ei võinud ometi mul nõnda jalad alt lüüa.”

Hr Danielson võttis kaustast paar paberilehte ja ulatas ühe Jaye’le ning teise Margaretile. „Võib-olla aitab see teile asja selgitada.”

See oli fotokoopia kirjast. Jaye tundis kohe ära isa kribala kaldkirja ja tal hakkas süda kloppima. Kiri algas: „Kallid Margaret ja Juliet.”

Juliet. Isa kasutas Jaye ristinime ainult siis, kui tütart ootas mingi ebameeldivus, ja nii see ka oli, sai ta aru, kui luges edasi seda, mis isa oli kirja pannud.

Ma tean, et teie kaks pole kunagi lähedased olnud, millest on kahju, sest teil kummalgi pole tegelikult peale teineteise kedagi. Ma tahan, et kaks naist, keda ma armastan üle kõige maailmas, vaataksid teineteise järele ja töötaksid koos, kui mind enam ei ole. Ma mõtlen, et sel moel on seda hea kindlustada.

Juliet, Margaret vajab sinu abi Medallioni igapäevastes tegemistes. Margaret, ma tean, et sa pole seni viinapuuistandusest huvitatud olnud, aga sa oled tark ja võimekas naine. Ma arvan, et sinust saab asja. Seejuures olen ma kindel, et Juliet lubab sul elada majas nagu alati ja ma palun, et sina lubaksid Julietil jätkata veinivabriku peaveinimüüjana. Ma ei usalda firmasildi kvaliteeti ja edu kellegi teise kätesse.

Ma armastan teid mõlemaid ja mul on kurb teid maha jätta. Minu ainus lohutus on teadmises, et te võite teineteisele toetuda. Palun, olge teineteise vastu head.

Jaye vaatas isa allkirja lehekülje lõpus ja heitis siis pilgu Margaretile, kes ikka veel luges, kui tema huulte liikumine seda tähendas.

Olge teineteise vastu head.

Jaye hammustas endale põske, et mitte naerma pahvatada. Samahästi oleks isa võinud paluda neil käsi lehvitada ja lennata. Nad polnud kunagi sõbrad olnud. Jah, nad suutsid olla küll südamlikud, kui olukord seda nõudis. Pühade ajal näiteks istusid nad koos lõunalauas ja ajasid viisakalt seltskondlikku juttu. Aga kui tõtt öelda, siis Jaye leidis, et isa naine on tühine ja enesekeskne. Ega Margaretki Jaye’d sugugi rohkem sallinud, ta oli teda sageli nimetanud liiga otsesõnaliseks ja poisilikuks.

Ei, need naised ei olnud sõbrad. Nad olid talunud teineteist Franki pärast. Nüüd, kui mees oli surnud, oli kadunud ka teesklus, mis selgus Margareti järgmistest sõnadest.

„Ma palkan oma advokaadi. See on naeruväärne.” Ta tõusis püsti, kägardas kirja kokku ja viskas advokaadi lauale. „Kõik peab minu oma olema! Ma olen kindel, et kohtunik nõustub sellega. Mina olin tema naine.”

„Seitse aastat.” Ka Jaye tõusis püsti. „Mina olen tema tütar olnud ligi kolmkümmend aastat. Jah, ma näen küll, kui õiglane oleks anda sulle kõik, isegi viinapuuistandus, kuhu sa pole iial jalgagi tõstnud.”

Margareti silmad tõmbusid pilukile. „Ta armastas mind. Seda ei suuda sa ikka veel kannatada, mis?”

Jaye eiras küsimust, osalt sellepärast, et see oli tõsi. Miks pidi tema isa kõikidest maailma naistest abielluma just nimelt niisuguse tobeda käevanguehtega nagu Margaret?

„Ka mina palkan advokaadi,” tõotas ta. „Eks me näe, kes mida lõpuks saab.”

„Daamid, daamid,” palus hr Danielson. „Kas olete kindlad, et te seda tahate teha? Õigusemõistmine võib võtta kuid ja aastaid. See kurnab teid emotsionaalselt, rääkimata veel rahast. Miks mitte minna kompromissile? Lahendus näib selles asjas olevat loogiline. Kui teie ei taha viinapuuistandust,” pöördus ta Margareti poole, „ja teie ei taha maja ega mööblit,” liikus ta pilk Jaye’le, „siis ehk võite teha korralduse omandi vahetamiseks?”

„See kõlab mõistlikult,” möönis Jaye.

Aga Margaret raputas pead, tema ilme oli pigem kaval kui mõttelage. „Ma ei tea,” sõnas ta aeglaselt. „Kogu see maalahmakas tooks kinnisvaraturul kena raha sisse, eriti kui selle peal ei kasva neid neetud viinamarjapõõsaid.”

Jaye tundis hetkeks tõelist õudu. Ta ei kahelnud, et võõrasema müüks istanduse sellele, kes pakub kõige kõrgemat hinda. „Ma annan sulle kõik, mis isa mulle jättis, lisaks veel õiglase raha.”

„Tõsi või?” Margareti naeratus lõi särama.

„Jah. See oli isa unistus, Margaret. Viinapuuistandus kujutab endast tema aastatepikkust rasket tööd.” Ja minu tööd, mõtles Jaye. Ja minu oma. „Luba mulle, et sa ei müü Medallioni kinnisvaraarendajale.”

Margaret uuris Jaye’d tükk aega, enne kui lõpuks noogutas. Ometi ei usaldanud Jaye päriselt läiget tema silmis. „Olgu, Jaye. Sul on õigus. See oli Franki unistus. Seepärast ma luban, et ma ei müü seda kinnisvaraarendajale.”

Ja ei müünudki. Viis kuud hiljem, kui Jaye oli vastu võtnud pakkumise oma rannaäärsele majale ja kraapis usinasti kokku ülejäänud raha, et maksta viinapuuistanduse eest, müüs Margaret Medallioni Veinimaja ühele California veinitootjale.

Esimene peatükk

Jaye seisis ülemise korruse rõdul, majas, mille isa oli temale jätnud, ja vaatas, kuidas hõbedane kabriolett kimas mööda sillutatud teed, mis viis Medallioni veinimaja, degusteerimisruumi ja kontorite juurde. Ta nägi vilksamisi liivakarva juukseid, punetavaid põski ja ennast täis naeratust. Autokatus oli tagasi keeratud, hoolimata sellest, et välistemperatuur oli kõigest kümme kraadi.

Olnuks kellaaeg hilisem, oleks ta arvanud, et tobukesest sõitja oli ennast muretult tankinud ühes paljudest piirkonna veinikeldritest. Aga et oli alles natuke üle kella kaheksa hommikul, kahtles ta, et asi selles on. Pealegi arvas ta, et teab täpselt, kes tolles uhkes võõra numbriga autos sõidab.

Zackary Holland.

Isegi mõte sellele nimele pani ta kulmu kortsutama. Mees oli võtnud välja osakud oma perekonna sajandivanusest Napa Valley viinapuuistandusest ja ostnud Maregaretilt Medallioni, enne kui Jaye üldse teadis, et tehing käimas on.

Jaye polnud Zackiga veel kohtunud, kuigi paistis, et täna saab talle see au osaks. Ta ei oodanud seda kohtumist, kuigi tahtis, et see oleks juba möödas ja ta teaks, kuidas asjalood on. Kuidas temaga on. Tema tahtis Medallioni tagasi ja küll ta viimaks saab ka. Meest, kes loobub oma sünniõigusest, saab kindlasti mõjutada lahkuma sellest istandusest. Seni aga tahtis Jaye hoida alles oma töö veinikauplejana.

Tavaliselt ei olnud Jaye kärme otsusi langetama, aga ta kahtles, et Zack talle väga meeldida võiks, ja mitte ainult sellepärast, et mehe käes on see, mis peaks kuuluma temale. Kuna ta oli veiniringkondades liikunud, arvas ta, et tunneb temasuguseid. Ta oli kohanud päris mitut ennast täis, kuulsa sugupuuga viinapuuistanduse pärijat, kes pidasid standarditele mittevastavaks igat Ameerika veini, mida toodeti Läänerannikust ida pool, välja arvatud vahest paar New Englandi aastakäiku.

Lapsena oli Jaye elanud mugavat elu tänu oma isa hea vaistuga tehtud investeeringutele, aga pärast kolledžit oli ta ise endale elatist teeninud, pannes istandusse igal nädalal viiskümmend tundi või rohkem, et oma palka välja teenida. Maailma Zack Hollandid ei teeninud ise endale elatist. Mõned nendest ei vaevunudki veinivalmistamisest teada saama rohkem kui seda, kuidas kallites kõrge jalaga klaasides oma perekonna lõpp-produktile hinnangut anda.

Ta silmitses terrassidel kasvavaid viinamarjapõõsaid, mis laiusid mäekülgedel omapärase lapiteki mustrina. Cabernet, chardonney ja pinot olid nende liikide hulgas, mida ta oli aidanud isal pookida ja istutada. Taamal hakkasid vahtrad ja tammed juba värvi muutma, puistates silmapiirile punast ja kulda, mis kuulutasid sügist niisama kindlalt nagu karge õhk, mis tema hingeõhu valgeks auruks muutis.

Oli peaaegu saagikoristuse aeg ja see aasta tõotas parimat saaki, mis Medallionis kunagi olnud. Jaye ja tema isa olid viimased üheksa aastat rüganud ja higistanud, alguses, et istandust rajada, ja siis, et teenida oma veinidele tunnustust. Viimaks olid nad edu saavutanud. Jaye’le tõusis klomp kurku ja ta neelatas. Kogu see raske töö, ja isa ei elanud nii kaua, et näha oma töö vilju.

Ta pühkis ära pisarad, mis mööda põski nirisesid, olles pahane oma nutmise pärast. Jälle. Ta polnud vesistaja, kuigi viimastel kuudel oli ta palju nutnud. Lõppude lõpuks, mis mõte oli nutta? Mida oli saatuse vastu mässamine kunagi tema jaoks muutnud? Ema ei tulnud tagasi. Isa ei saanud tulla. Viinapuuistandus? Aeg näitab.

Ta läks tuppa, palmitses oma rasked juuksed tavaliseks asjalikuks patsiks ja riietus tööleminekuks. Kui – või seni kui – uus omanik ei käsi tal lauda vabastada ja lahkuda, on tal töö teha.

Zack parkis auto ja astus välja. Ta seisis, jalad õlgade laiuselt, ja naeratas nii laialt, kui tema külmast tuim nägu lubas. Tema eelmine külaskäik istandusse ei olnud teda ette valmistanud niisuguseks iluks. Hilissuvel oli siin küll kõikide nende sinise ja rohelise varjunditega kena olnud, aga julged sügisvärvid olid lihtsalt pimestavad.

Ta jõudis Michigani eelmisel õhtul hilja ja võttis sviidi lähedal asuvas Traverse Citys. Kuni ta leiab püsiva kodu, elab ta seal. Kui ta täna hommikul ärkas, oli tal tunne nagu lapsel jõululaupäeval, ta oli liiga elevil, et kugistada alla paar ampsu röstsaia, enne kui hüppas autosse ja sõitis kiirteele, mis kulges piki rohekassinise veega Traverse’i lahe rannajoont. Poolel teel istandusse tegi ta peatuse ja keeras Mercedese katuse alla, et takistamatult ümbrust vaadata.