Naised päikesevalguses | Страница 1 | Онлайн-библиотека

Originaali tiitel: Frances Mayes Women in Sunlight: A Novel of Tuscany Crown 2018 Toimetanud ja korrektuuri lugenud Leena Tomasberg Kaane kujundanud Liis Karu Copyright © 2018 by Frances Mayes © Tõlge eesti keelde. Riina Jesmin, 2018 ISBN 978-9985-3-4457-6 ISBN 978-9985-3-4483-5 (epub) Kirjastus Varrak Tallinn, 2018 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda OÜ Greif

Rena Williamsile

Kõnni õhul, hoolimata mõistuse häälest.

SEAMUS HEANEY „KRUUSAKÕNNID”

Saabumised

JUHTUMISI OLIN TUNNISTAJAKS kolme ameeriklanna saabumisele. Olin oma aias paar tundi lugenud, mõne märkme kirja pannud ja servadele musti punkte teinud, et hiljem raamatut rikkumata huvitavaid lauseid üles leida. Kella poole viie paiku neil varakult pimenevatel päevadel tekib isu õhtust süüa ning mu mõtted läksid vasikalihakarbonaadidele külmkapis ja orto’s^[1.] ikka veel vohava lehtpeedi kimbu lõikamisele. Lehtpeet rosinatega, küüslauk ja apelsinikoor. Tüümian ja petersell tillukestele kartulitele, mille Colin suve lõpul üles võttis. Kuna õhtud hakkasid jahedaks muutuma, panin raamatu käest, haarasin majast puukorvi ja läksin kuuri kaminagrillile oliivipuuoksi tooma.

Veel üks põgenemine. Ma lükkan edasi kirjatööd oma raske iseloomuga ja rangest sõbrannast Margaretist, kelle kirjutisi ma imetlesin. Oh, imetlen endiselt, kuid see näeb pigem nõnda välja, nagu püüaksin hallitanud tikke läita – kirjutamise asemel loen üha tema töid üle. Olen tema „Palazzo del Drago treppe” oma tosin korda lugenud.

Raamat võib olla värav. Iga raamat, mille ma olen kirjutanud, pitseeris kindlalt kinni ühe nautilise kambri (kas sõna „nautiline” on olemas? Tähenduses: miski, mis kuulub laevukese juurde?) ja avas seejärel järgmise elamiskõlbliku ruumi. Varem olid teemad alati mind valinud. Ma järgin rõõmsalt põgusaid kujutisi, mis edasi kihutavad, mõnikord silmist kaovad, ridu, mis teevad tagasipöörde ja murduvad nagu südamelöökide pahupool. Kas pole boustrophedon kirjutamise ürgvorm, mis aimab järele põldu kündva härja pöördeid?

Mõnikord lahvatab kirjatöö põlema nagu pättide süüdatud tulekahju tühjas majas. See juhtub siis, kui ma olen ülevas meeleolus. Kuid seekord valisin teemaks oma sõbranna. Ma tunnen end nagu kolledžis, kui maadlesin uurimistööga „Aja mõiste T. S. Elioti „Neljas kvartetis””. Ma nautisin seda tööd, kuid tundsin oma piiratuse pärast pidevalt piinlikkust.

Mu tähelepanu hajub kergesti. Nood närtsinud õunad kolmandal terrassil, mis ripuvad ikka veel kuldsena nagu müüdis kolmest graatsiast, ahvatlevad mind galette’i^[2.] tegema. Fitzy siidine karv on pulstis ja teda tuleks harjata. Mu enda juuksed on samuti sassis. Mulle meeldiks kutsuda mõni sõber seente ja vorstiga polenta’t^[3.] sööma, nüüd, kus iga tamme all tärkavad funghi porcini^[4.]. Mu mõte hüpleb lõputute võimaluste lainetel.

Kui kohusetunne sind taga nuudib, lased end kergesti eksitada.

Puuriidast kuivi oksi korjates vaatasin ülemiselt oliiviastangult alla ja nägin, kuidas kohalik autojuht Gianni keeras järsult vastas asuva Malpiedide valduse pikale sissesõiduteele, nii et tema valge kaubik kuivadel kõrretüügastel krabises. Malpiedi – Pahajalad. Mulle on alati meeldinud itaalia nimed, mis meenutavad mulle neid, mille mina ja mu sõbrad endale võtsime, kui me Coral Gablesis tühjal krundil indiaanlasi mängisime. Hulkuv Karu, Hirvesüda, Sirge Nool. Üks sõber valis Loputuskasti. Kuid siin on sellised nimed nagu Bucaletto – Voodiauk, Zappini – Väike Kõblas, Tagliaferro – Raualõikaja ja veelgi veidram: Taglialagamba – Jalalõikaja, võib-olla lambajalgadele spetsialiseerunud lihunik? Cippollini – Väike Sibul, Tagliasopra – Ülaltlõikaja, Bellocchio – Ilus Silm; kui elavad on need nimed.

Oma esimestel Itaalia-aastatel, kui mind lummas iga silp, kogusin neid. Hotellides, kus oli telefoniraamatuid, lugesin õhtuti nimesid lusti pärast ja rõõmustasin, kui sattusin Caminomerdele – Ahjusitale; sellega on seotud üks lugu, Pippiseccale – Kuivale Korstnale (või Sugutile) ja Pescecanele – Koerkalale. Ülev Botticelli? Väike Tünn.

Pahajalad olid nüüd lahkunud. Ma käisin naabrinaise Luisa matustel; tema viimase sünnipäeva tordil olid erootilised kaunistused – samasugused nagu Napoli muuseumis Pompei naudingute freskodel, millel fallos on nii suur, et seda kantakse kandikul. Möödudes restoranis lauast, kus Luisa sõpradega pidutses, olin nördinud, nähes räiget roosades ja rohelistes toonides torti, mis kõigile nalja tegi. Pärast seda tundsin Luisa tüsedat kühmus õlgade ja küülikusilmadega meest Titot nähes piinlikkust. Naine suri divertikuliiti, mingisse ootamatusse mulgustusse, ja ma ei saanud midagi parata, et minu arvates oli selle põhjustanud liigne koogisöömine, ja Tito järgnes Luisale liigagi ruttu. Tema lämbus, kuid sea-arista’sse^[5.], kuna polnud kedagi, kes oleks Heimlichi võtet rakendanud. Ma püüan mitte kujutleda, kuidas tema vesised silmad koobastest välja pungituvad. Tütar Grazia, kes naerdes algul norsatab ja seejärel hirnub, värvis mõne toa üle, muretses nõudepesumasina ja rentis maja välja, enne kui linna oma haiglase tädi juurde elama läks. (Hiljem kuulsin, et renditingimustes oli võimalus maja aasta pärast ära osta.) Grazia ei kavatsenud tagasi tulla, et ringi kolada tühjas kivimajas, mis oli suvel jahe ja talvel külm. Ma tundsin neist kui naabritest puudust. Ma igatsesin taga isegi Grazia vinguvate viiuliharjutuste aastaid, Luisa klaveri- ja Tito saksofonimängu. Tundide viisi paiskus ülesmäge tusaseid noote. Me olime elanud ühel ja samal mäeküljel üksteist aastat paralleelelu ja seejärel jäi maja poole aastaga tühjaks ning köögi aknaluuk kolises öösiti, kui Alpidelt puhus tramontana^[6.].

Nende maja on mulle alati meeldinud – see suur ruutjas hoone, mis seisab kindlalt meie astangulise mäekülje pikal tasasel harul, ja suur portone^[7.] sfinksinäoliste koputitega, mis on populaarsed sellest ajast peale, kui Itaalia Egiptust rüüstas. Ukse kohal olid kaarakna tujukad raudkäharad keerdunud S-tähe ümber, mis, oletasin, oli selle inimese initsiaal, kes oli nii tugeva rajatise kolmsada aastat tagasi ehitanud. Kui jasmiinipõõsad maha lõigata, oleks näha kiri VIRET IN AETERNUM – see õitseb igavesti. Uhke moto. Maja nimi oli Villa Assunta. Võib-olla lõpetati see Ferragosto püha aegu, kui neitsi Maarja taevasse läks. Kuus suurt ruutjat tuba üleval, kuus all. Hiljem rajatud, ent korralikud vannitoad.

Ma viisin mõnikord Titole ja Luisale korvitäie ploome, kui mu puud nende all lookas olid. Kui nende uks valla löödi, tekkis vahatatud tellistele valguslaik. Esiku lõpus nägin suurt laiade klaasidega akent tulvil välja sirutatud rohelisi pärnalehti ja talvel nurgelisi musti oksi nagu kiirelt valmis visatud söejoonistusel.

OLIIVISALUST NÄGIN GIANNI kaubikut lookleval teel välja ilmumas ja silmist kadumas. Hõbejate puude vahelt paistis vilksamisi valget, puuderivi, valge välgatus. Kaubik sõitis mööda konarlikku sissesõiduteed alla, jäi seisma maja kõrval umbekasvanud parkimisplatsil, kuhu Luisa jättis sageli oma sinise Fiat Cinquento, lahtine katuseaken vihmale valla. Olen seda kujundit alati mõnes luuletuses kasutada tahtnud, kuid see pole kunagi sobinud.

Välja tuli kolm naist, kes ratastega kohvreid, kohmakaid seljakotte ja kandekotte lohistades kaugeltki kolme graatsiaga ei sarnanenud. Gianni hiivas välja kolm hiiglasuurt kohvrit ja vedas need ukseni. Ma ei kuulnud naiste juttu, ent nad näisid hüüatavat ja naervat. Ma oletasin, et nad tulid siia sügispuhkust veetma. On selliseid reisilisi, kes väldivad palavikulisi suvekuid ja saabuvad lahedamal aastaajal. Ma lootsin, et nad ei ole lärmakad; mägedes kostavad helid kaugele. Kui saabuvad nende meespooled ja järgneb purjutamine õhtusöögi ajal, võivad asjad käest ära minna. Kes nad on? Noored mitte. Seda ma nägin.

Minu enda siiasaabumine, Dio – kaksteist aastat tagasi –, näib niisama elav, nagu oleks see eile olnud. Ma astusin autost välja, heitsin pilgu hüljatud kivihoonele ja teadsin – mida ma teadsin? See ta on. Siin tahan ma tulevikku luua.

Kas naised võiksid sedasama mõelda? Ja ka Margaret, mu teema, mu kadunud sõber, saabus kord ammu enne mind oma kuldse maja juurde Il Palazzone (tõesti suure palazzo) torni all, teadmata, mis elu ta sealt leida võib. Otsekohe leidis ta hiiglasuure ruigava sea, kelle farmerid/endised omanikud (tema nimetas neid talupoegadeks) olid kingituseks alumisele korrusele kinni pannud.

Margaret oli kindel pagulane, mitte tulija-mineja nagu mina ning tema tikitud sussid ja mustrilisest Veneetsia sametist must mantel ei sarnanenud sugugi nende äsjasaabunute fuksiinpunaste, oranžide, safranikarva sulejoppide ning saabastega.

Elektrilises fuksiinpunases naisterahvas hiivab kaubiku tagauksest välja koerapuuri. Ta laskub põlvili ja laseb välja väikese helepruuni klähvitsa, kes hakkab otsemaid nende kõigi ümber tiirutama ning vaat et tõuseb rõõmust lendu. Niisiis oletasin, et kuna nad koera kaasa võtsid, pole nad tulnud lühikest puhkust veetma.

Tulehakatust lisaks korjates vajusin omalaadsesse unelusse. Naiste žestid ja liigutused allpool näisid ühtäkki kauged otsekui staatiline pilt. Nagu mingi nüüdisaegne illustratsioon keskaegsele tundideraamatule: laigulise halli taeva all püüab hiliseid kiiri tugev maja, kivid helgivad, nagu kataksid neid teojäljed, akende lapiline klaas heiastab päikesevalgust nagu peegel. Villa Assunta ja minu vahel viirutavad külateed küpresside pikad varjud. Otsekui looride taga (sest pärastlõunane valgus muutub siin kahvatuks meekarva lüümuseks) sammuvad naised aegluubis ukse poole, kus Gianni kohmitseb rauast võtmega, mis rippus kord kulunud oranži nööri küljes ukse kõrval konksu otsas. Ma tean, et peagi hingavad naised sisse suletud maja vanade raamatute lõhna. Nad astuvad majja ja näevad, et eeskoja aken lõkendab kuldsetest pärnalehtedest, vahest seisatavad, et hinge tõmmata. Ah siin me siis olemegi. Miks panid pisarad mu silmad kipitama?

Oh, Luisa, sa ei lasknud kunagi eemaldada seda konarlikku sünnimärki oma lõual, ei kitkunud isegi iial seda jämedat orajat karva, mida ma kummalisel kombel tahtsin puudutada. Liiga hilja; sa oled läinud (kui kaua aega tagasi, aasta?), samuti Tito oma vagura naeratusega ja oma suure või mitte nii suure fallosega; ja nüüd on peaaegu täielikult kustunud paljud hooajad vanas cucina’s^[8.], kus oli nii suur kamin, et selle äärde sai tooli tõmmata, kallata veidi vin santo’t ning pajatada lugusid sõjast, kui paljud kohalikud mehed Venemaalt paljajalu tagasi kõmpisid. Too tuulepea Grazia oleks võinud lasta aeda veidi puhastada. Kõik läinud. „Tuulest viidud”, raamat mida ma varases murdeeas neelasin. Endiselt oivaline pealkiri. (Ka Margaret on via col vento.) Milline terane kirjanik oli la Margherita. Millised välkuvad silmad. Ma uurisin tema puhast selget proosastiili. Mulle meeldib kasutada sidesõna „ja”, sest minu meelest on kõik omavahel seotud. Margaret ei kasutanud seda kunagi, sest tema arust polnud miski seotud. Kirjatöös ei saa varjata, kes sa oled.

Aastatega tema töö lihtsalt haihtus avalikkuse eest, isegi „Sinistele lilledele sadav päike”, mida kõvasti kritiseeriti, ent kanti sellest hoolimata menukite nimistusse. Enamik mu kirjanikest sõpru pole temast kuulnudki. Tunnen, et pean äratama taas huvi tema väheste raamatute vastu, mitte et mul oleks võimust tagada talle koht kaanonis, kui kaanonit üldse enam olemas on.

SAABUMISED. KÕIK VÕIMALIKUD. Ma mäletan enda oma, musta raudvõtit, mille kinnisvaramaakler Pescecane (jah, Koerkala), mulle ulatas, kui olin alla kirjutanud viimasele paberile, seda, kuidas ma läbi tühjade tubade kõndisin ja neid loendasin: üksteist, enamikus väikesed. Neljas alumise korruse toas peeti kunagi taluloomi ning seal olid ikka veel tohutu suured siledad kivipõrandad ja kusihappest tekkinud kohev valge hallitusehärmatis. Ülemisel korrusel polnud lagesid, sest kunagi oli olnud ka pööningukorrus (ammu sisse langenud), kus hoiti vilja ning kastaneid. Olin unustanud pika köögi- ja söögitoatiiva külge traageldatud rõske cantina^[9.]. Mäletan riivi kriiksatust, seejärel aknaluukide lahtilöömist, sisse valguvat vaadet otsekui õnnistust. Casa Fonte delle Foglie – Lehelätte Maja. Võib-olla armusin majja selle luulelise nime pärast, mis oli kritseldatud vanimatele kohalikele kaartidele. Kiindusin oma rohelusse uppunud krunti tulvil oliivipuid, pärni, iilekstammesid ja mände, mis kasvasid kihiti ümber mäekülje käänu. Olin maja sisemust näinud vaid korra ega mäletanud isegi kahte ülemise korruse kaminat ega köögi kooldunud tala. Ka mitte hiireskelette sahvris. Näis, et mu maja oli algusest peale minu. Ma käärisin sõna otseses mõttes käised üles ja asusin tööle.

Mida kolm naist praegu näevad – kas see talletub igaveseks või hääbub tasapisi, kui puhkus läbi saab? Nagu see maja, mida üürisin ühes juulikuus Firenzest põhja pool Mugellos – vana külmkapp tekitas säherduse jääkihi, et uks ei läinud kinni. Kui linki puudutasid, said jäise vapustuse. Ma ei suuda magamistubasid üldse ette kujutada, kuid mäletan aastakümnetevanuseid jõulukaarte ja ristsekutseid puhvetkapi sahtlis. Mälu on sulgenud kõik pikast koridorist edasi viivad uksed. Vaid üks selle lõpus seisab lahti – tühi valge tuba, mille sarika all põrandal on tuvisõnniku rida. Kes rebib oma juured lahti ja teeb pesa võõrale maale, kus pole omakseid? Mina tegin seda. Margaret – noh, tema oli rändama sündinud. „Nüüd ei saa sa kunagi koju minna,” ähvardas ta ikka.

Kuid sa võid koju minna; see asi pole hull, see tähendab seni, kui sa pole kindel, kus kodu on. Kui palju lootusrikkaid inimesi olen näinud saabumas ja siin elu alustamas vaid selleks, et ühel päeval ärgata – pärast remonti, pärast itaalia keele kursust (mina arvasin, et itaalia keel peaks kerge olema), pärast kaevu kuivamist, pärast arvukaid alkoholiga lõunasööke koos teistega, kes räägivad vähe itaalia keelt, pärast kärekülma talve – ja mõelda: mida paganat ma siin teen?