Janu | Страница 5 | Онлайн-библиотека

„Su kaunis naine ootab sind sees,” ütles Lena, kui Mikael Bellman kontori eesruumi astus. Lena oli tublisti üle kuuekümne ja kui Bellman oli neli aastat tagasi alustanud, oli Lena esimese asjana öelnud, et keeldub tänapäevases ametikirjelduses seisvast assistendi nimetusest. Sest tema on ooteruumidaam ja ka jääb selleks.

Ulla istus akna all olevas istumisnurgas diivanil. Lenal oli õigus, Mikaelil oli kaunis naine. Ta oli elav ja peen ning kolm sünnitust polnud seda muutnud. Aga mis veel tähtsam, ta seisis Mikaeli selja taga ja mõistis, et mehe karjäär vajab tähelepanu, tuge ja tegutsemisvabadust. Ja et mõned eksimused eraelus on nii nõudliku ametiga kaasneva pinge all elades inimlikud.

Veel oli temas mingi rikkumatus, peaaegu et naiivsus, mille tõttu tal kõik näost näha oli. Ja nüüd nägi Mikael seal meeleheidet. Esimese asjana mõtles Bellman, et lastega on midagi, ja oli juba küsimas. Aga siis märkas ta kibedusevälgatust. Ja taipas, et Ulla oli millelegi jälile saanud. Jälle. Pagan.

„Sa tundud tõsine, kallis,” ütles ta rahulikult ja läks kapi juurde, samal ajal vormipintsakut lahti nööpides. „Kas lastega on midagi lahti?”

Ulla raputas pead. Bellman teeskles kergendunult hingamist. „Mitte et mul poleks hea meel sind näha, aga ma ehmatan alati, kui sa ette teatamata tuled.” Ta riputas pintsaku kappi ja istus naise vastu tugitooli. „Nii?”

„Sa oled temaga jälle kohtunud,” ütles Ulla. Mikael kuulis, et naine oli oma sõnu ette kavandanud. Otsustanud, et ei hakka nutma. Aga nüüd olid tema sinised silmad juba pisaraid täis.

Mikael raputas pead.

„Ära eita,” ütles Ulla lämbuva häälega. „Ma vaatasin su telefoni. Sa oled talle ainuüksi sel nädalal kolm korda helistanud. Sa lubasid …”

„Ulla.” Ta kummardus lähemale ja sirutus üle laua naise kätt võtma, aga too tõmbas selle ära. „Ma olen temaga rääkinud, sest mul on nõu vaja. Isabelle Skøyen töötab praegu kommunikatsiooninõunikuna ettevõttes, mis on spetsialiseerunud lobitööle ja poliitikale. Ta tunneb võimulabürinti, ta on ise selles käinud. Ja ta tunneb mind.”

„Tunneb?” Ulla näole tuli grimass.

„Kui ma tahan – kui meie tahame – sellega hakkama saada, tuleb mul ära kasutada kõike, mis annab mulle eelise, edumaa kõigi teiste ees, kes samuti seda ametit soovivad. Valitsus, Ulla. Sellest ei ole miski suurem.”

„Isegi mitte perekond?” nuuksatas Ulla.

„Sa tead väga hästi, et ma ei vea iial meie perekonda alt …”

„Ei vea iial alt?” hüüdis ta luksatades. „Sa oled juba …”

„… ja ma loodan, et ka sina ei kavatse seda teha, Ulla. Mitte mõttetust armukadedusest naise vastu, kellele ma puhtalt karjääriga seonduvatel põhjustel helistan.”

„See naine oli kõigest hetkeks kohalik poliitik, Mikael. Mida on temal sulle rääkida?”

„Muuhulgas seda, mida ei tohi teha, kui tahad poliitikuna ellu jääda. Selle kogemuse nad ostsidki, kui ta tööle võtsid. Näiteks ei tohi oma põhimõtteid reeta. Oma lähedasi. Oma kohustusi ja oma vastutust. Ja kui eksitakse, siis palutakse andeks ja proovitakse järgmine kord paremini teha. Inimesed eksivad. Aga alt vedada ei tohi. Ja seda ma ka ei tee, Ulla.” Ta sirutas uuesti naise käe järele ja seekord ei jõudnud too seda ära tõmmata. „Ma tean, et mul ei ole pärast juhtunut õigust palju paluda, aga sellega hakkama saamiseks peab mul olema sinu usaldus ja tugi. Sa pead mind usaldama.”

„Kuidas ma peaksin suutma …”

„Tule.” Ta tõusis Ulla kätt lahti laskmata ja tõmbas naise akna juurde. Keeras ta näoga linna poole. Kuna politseimaja oli künka peal, nägid nad poolt Oslot, mis nende all päikesevalguses suples. „Kas sa tahad muutustest osa võtta, Ulla? Tahad sa aidata luua mul meie laste jaoks turvalisemat tulevikku? Naabrilaste jaoks, selle linna jaoks. Meie riigi jaoks.”

Ta tundis, et tema sõnad avaldasid naisele mõju. Püha jumal, need avaldasid ka talle endale mõju, ta oli lausa puudutatud. Hoolimata sellest, et sõnad olid võetud rohkem või vähem muutmatult märkmetest, mis ta oli meedia peale mõeldes teinud. Ei kulu enam palju tunde selleni, kui talle pakutakse justiitsministri kohta ja ta selle vastu võtab ning kui nad helistavad, et ta teeks avalduse teles, raadios, ajalehtedes.

Lühike naine peatas Truls Berntseni, kui tema ja Wyller pressikonverentsi järel aatriumisse astusid.

„Mona Daa, VG. Sind olen ma varemgi näinud …” Ta pöördus Trulsist ära. „Aga sina oled vägivallaosakonnas vist uus?”

„Tõsi,” naeratas Wyller. Truls uuris Mona Daad küljelt. Naise nägu oli teataval määral kena. Lai, veidi saamilik ehk. Aga tema kehast polnud Truls kunagi aru saanud. Need värvilised laiad ürbid, mida ta kandis, panid ta meenutama rohkem vana kooli ooperikriitikut kui kivikõva krimireporterit. Kuigi naine ei saanud olla palju üle kolmekümne, tundus Trulsile, et ta on olnud seal terve igaviku: tugev, kindlameelne ja lai. Mona Daad polnud kerge jalust rabada. Ja pealegi lõhnas ta nagu mees. Levisid kuulujutud, et ta kasutas Old Spice’i tualettvett.

„Te ei andnud meile pressikonverentsil just palju.” Mona Daa naeratas. Nii nagu ajakirjanikud naeratavad, kui midagi tahavad. Ainult et praegusel juhul paistis, et ta polnud ainult info peal väljas. Tema pilk oli otsekui Wyllerile naelutatud.

„Ju meil siis polnud rohkem,” ütles Wyller ja naeratas vastu.

„Siis tsiteerin ma seda,” ütles Mona Daa märkmeid tehes möödaminnes. „Nimi?”

„Tsiteerid mida?”

„Et politseil tõesti ei olegi muud kui see, mis Hagen ja Bratt pressikonverentsil teatasid.”

Truls nägi Wylleri pilgus hetkeks paanikat. „Ei-ei, ma ei mõelnud … ma … ole hea, ära kirjuta midagi.”

Mona vastas märkmete tegemist jätkates: „Ma esitlesin end ajakirjanikuna ja peaks olema selge, et ma olen siin tööd tegemas.”

Wyller vaatas abi otsides Trulsi poole, aga Truls ei öelnud midagi. Poiss ei tundunud enam sugugi nii upsakas nagu neid tudengeid võludes.

Wyller köhatas ja proovis oma heledat häält madaldada. „Ma keelan sul seda tsitaati kasutada.”

„Saan aru,” sõnas Daa. „Siis tsiteerin ma ka seda, politsei püüab järelikult pressi tsenseerida.”

„Ma … ei, see …” Wylleri põskedele tõusis nüüd puna ja Truls pidi end tagasi hoidma, et mitte naerda.

„Ära põe, ma teen ainult nalja,” ütles Mona Daa.

Anders Wyller vahtis teda hetke, enne kui jälle vabalt hingama hakkas.

„Tere tulemast mängu. Me mängime karmilt, aga ausalt. Ja kui saame, siis aitame üksteist. Kas pole, Berntsen?”

Truls mühatas vastuseks midagi, mida nad võisid tõlgendada, kuidas ise tahtsid.

Daa lehitses märkmeplokki. „Ma ei korda küsimust, kas teil on kahtlusaluseid, see läheb teie bossidele, aga las ma küsin lihtsalt uurimise kohta üldiselt.”

„Lase käia,” ütles Wyller ja naeratas, ta tundus juba sadulas tagasi olevat.

„Kas pole nii, et selliste mõrvajuhtumite puhul suunab uurimine alati tähelepanu varasematele kallimatele või armukestele?”

Anders Wyller hakkas vastama, kui Truls käe tema õlale pani ja vahele segas:

„Ma juba näen sinu lugu, Daa: Uurimise juhid ei tahtnud kahtlusalust nimetada, aga politseiallikas ütleb VG-le, et uurimine keskendub varasematele kallimatele ja armukestele.”

„Jeerum,” ütles Mona Daa märkmete tegemist katkestamata. „Ma ei teadnud, et sa nii terav oled, Berntsen.”

„Ja mina ei teadnud, et sa mu nime tead.”

„Oh, kõigil politseis on oma maine, kas tead. Ja vägivallaosakond ei ole nii suur, et ma end kursis hoida ei suudaks. Aga sinust, uus, ei tea ma midagi.”

Anders Wyller naeratas kergelt.

„Ma näen, et sa oled otsustanud vaikida, aga ütle vähemalt, mis su nimi on.”

„Anders Wyller.”

„Ja minu leiad sa siit, Wyller.” Ta ulatas Wyllerile visiitkaardi ja andis pärast peaaegu tähelepandamatut kõhklust ühe ka Trulsile. „Nagu öeldud, on meil tavaks üksteist aidata. Ja kui vihje on hea, siis maksame hästi.”

„Te ei maksa ometi politseinikele?” küsis Wyller ja pistis visiitkaardi teksade taskusse.

„Miks mitte?” küsis Daa ja tema pilk riivas Trulsi oma. „Vihje on vihje. Nii et kui teile midagi pähe tuleb, siis muudkui helistage. Või astuge Gaini spordiklubist läbi, ma olen enamikel päevadel kella üheksast alates kogu õhtu seal. Siis saame natuke koos higistada ka …” Ta naeratas Wyllerile.

„Ma eelistan väljas higistada,” ütles Wyller.

Mona Daa noogutas. „Koeraga jooksmas käia. Sa näed koerainimese moodi välja. See mulle meeldib.”

„Miks?”

„Kassiallergia. Okei, poisid, koostöö nimel luban ma helistada, kui leian midagi, mis võib teid aidata.”

„Tänan,” ütles Truls.

„Aga sel juhul on mul vaja numbrit, millele helistada.” Mona Daa hoidis pilku Wylleril.

„Küllap vist,” ütles too.

„Kirjutan üles.”

Wyller luges numberhaaval, kuni Mona Daa pilgu tõstis. „See on politseimaja üldnumber.”

„Siin ma töötan,” sõnas Wyller. „Ja muide, mul on kass.”

Mona Daa lõi märkmeploki kinni. „Järgmise korrani.”

Truls vaatas talle järele, kui ta pingviini moodi välisukse, selle imeliku, raske, illuminaatoriga metallukse poole taarus.

„Koosolek algab kolme minuti pärast,” ütles Wyller.

Truls vaatas kella. Uurimisrühma pärastlõunane koosolek. Vägivallaosakond oleks olnud suurepärane, kui poleks olnud tapmisi. Tapmised olid üks igavene pask. Tapmised tähendasid ületunde, aruannete kirjutamist, lõputuid koosolekuid ja stressis inimesi. Aga vähemalt sai ületundide ajal sööklast tasuta süüa. Ta ohkas, keeras ümber, et vaheruumide poole minna, ja kangestus.

See oli tema.

Ulla.

Ta oli teel välja ja tema pilk oli Trulsi vaevu riivanud, aga ta teeskles, nagu ei oleks ta meest näinud. Ta tegi mõnikord nii. Võibolla sellepärast, et tundis end veidi kehvasti, kui nad vahel harva ilma Mikaelita kahekesi jäid. Seda olid nad mõlemad vältinud, isegi nooruses. Truls sellepärast, et ta hakkas higistama ja tema süda lõi liiga tugevalt, ning sellepärast, et ta piinas end hiljem nende totruste pärast, mida ta öelnud oli, ja nende taibukate õigete asjade pärast, mida ta öelnud ei olnud. Ulla sellepärast, et … noh, arvatavasti sellepärast, et Truls higistas, tema süda lõi liiga kõvasti ja ta ei öelnud midagi või ütles ainult totrusi.

Sellegipoolest oli Truls aatriumis tema nime hüüdmas.

Aga Ulla oli juba metallukse juures. Varsti on ta väljas ja päike suudleb tema ilusaid blonde juukseid.

Nii et Truls sosistas selle asemel nime enda sees.

Ulla.

1 VG on Norra kõmuleht, ühtlasi Norra suurim ajaleht. [ ↵ ]

4. peatükk

Neljapäeva hilispärastlõuna

Katrine Bratt libistas pilgu üle koosolekuruumi, mida nad KOruumiks kutsusid.

Kaheksa uurijat, neli analüütikut, üks kriminalist. Nad kõik olid tema käsutuses. Ja nad kõik jälgisid teda kullipilguga. Uut naissoost juhtivuurijat. Katrine teadis, et kõige skeptilisemad selles ruumis on tema naiskolleegid. Ta oli tihti juurelnud selle üle, kas ta on teistest naistest põhimõtteliselt erinev. Nende testosteroonitase on viis kuni kümme protsenti meeskolleegide omast, samas kui Katrine oma on ligemale kakskümmend viis protsenti. See polnud temast küll peenisemõõtu kliitoriga karvast musklipundart teinud, aga igatahes oli ta niikaua kui mäletas olnud kiimasem kui tema vähesed sõbrannad olid mõista andnud end olevat. Või umbekiimas, nagu Bjørn seda nimetanud oli, kui asi oli eriti hull ja Katrine keset tööpäeva ainult selleks Bryni sõitis, et Bjørn teda labori taga olevas tühjas laoruumis kepiks, nii et pappkarpides olevad kolvid ja klaastorud klirisevad.

Katrine köhatas, pani telefonis diktofoni tööle ja alustas. „Kell on neli, on neljapäev, 22. september, oleme vägivallaosakonna koosolekuruumis number 1 ja see on esimene koosolek esialgse uurimisrühmaga Elise Hermanseni mõrva asjus.”

Katrine nägi Truls Berntsenit viimasena sisse hiilimas ja kõige taha istumas.

Ta jätkas selle teatavakstegemisega, mida enamik ruumisolijaid juba niigi teadis: et Elise Hermansen oli sel hommikul tapetuna leitud, et tõenäoline surmapõhjus oli verekaotus kaela saadud torgete tagajärjel. Et ükski tunnistaja ei ole endast seni teada andnud. Neil puudus esialgu kahtlusalune ja polnud ühtki kindlat füüsilist jälge. See orgaaniline materjal, mis nad korterist leidnud olid ja mis võis inimeselt pärineda, oli saadetud DNA-analüüsi, kust loodetavasti nädala jooksul vastus saadakse. Teised võimalikud füüsilised jäljed olid kriminalistikas ja kohtumeditsiinis uurimise all. Teisisõnu: neil pole midagi.

Ta nägi paari kolleegi käsi risti panemas ja haigutuse piiril sügavalt sisse hingamas. Ta teadis, mida nad mõtlesid: et need olid enesestmõistetavused, kordused, millel polnud piisavalt liha luudel ja mis polnud piisavaks põhjuseks, et jätta sinnapaika kõik teised juhtumid, millega nad töötasid. Katrine kordas, kuidas ta oli järeldanud, et tapja oli juba korteris, kui Elise sinna tuli, aga kuulis ise, et kordus kõlas nüüd pelga enesekiitusena. Värske juhi katsena pälvida austust. Ta tundis meeleheidet tulemas ja mõtles sellele, mida Harry oli öelnud, kui Katrine oli talle helistanud ja nõu küsinud.

„Võta mõrvar kinni,” oli too vastanud.

„Harry, ma ei küsinud seda, ma küsisin, kuidas juhtida uurimisrühma, millel pole sinu vastu usaldust.”

„Ja ma vastasin sulle.”

„Ühe või teise mõrvari kinnivõtmine ei lahenda …”

„See lahendab kõik.”

„Kõik? Ja mida täpselt see sinu jaoks lahendas, Harry? Nii päris isiklikult?”

„Mitte midagi. Aga sa küsisid juhtimise kohta.”

Katrine vaatas üle koosolekuruumi, lõpetas veel ühe üleliigse lause, hingas sügavalt sisse ja pani tähele üht kätt, mis kergelt käetoele trummeldas.

„Kui Elise Hermansen oli selle isiku varem sisse lasknud ja lubanud tal korteris olla, kuni ta ise väljas on, otsime järelikult inimest, keda ta tunneb. Seega vaatasime läbi tema telefoni ja arvuti. Tord?”

Tord Gren tõusis püsti. Teda kutsuti Kahlajaks, põhjuseks kahtlemata see, et ta meenutas oma ebatavaliselt pika kaela, kitsa nokataolise nina ja keha pikkusest kaugelt laiema tiivaulatusega veelindu. Tema iidsed ümmargused prillid ja pikad lokkis juuksed, mis kitsa näo kõrval rippusid, viisid mõtted seitsmekümnendatele.