Janu | Страница 4 | Онлайн-библиотека

„Suurem osa juuksekarvu olivad lühikesed,” ütles Bjørn. „Piami ootama, kas analüüsid kinnitavad sedä. Igatahes om meil piisavalt DNA-d, et kohtumeditsiini mõnda aiga tegevuses hoida.”

„Okei,” ütles Katrine ja keeras end jälle laiba poole. „Mingeid ideid, millega ta teda torgata võis? Või hakkida, siin on ju palju torkeid tihedalt koos.”

Bjørn paistis kergendust tundvat, et nad jälle tööst rääkisid. Pagan, kui omadega läbi ma olen, mõtles Katrine.

„Sedä pole kerge märgätä, aga need moodustavad mustri,” ütles mees. „Või kaks mustrit.”

„Tõesti?”

Bjørn astus laiba juurde ja osutas kaelale naise lühikeste blondide juuste all. „Kas näet, et torked moodustavad kaks pisut ovaalset nelinurka, mis kattuvad teineteisega, üks siin ja teine siin?”

Katrine kallutas pea viltu. „Nüüd kui sa ütled …”

„Nigu kaks hammustust.”

„Oh kurat,” lipsas Katrinel suust. „Mingi loom?”

„Kes tiap. Kujuta ette, et nahk tõmmatakse niimoodi eemäle ja surutakse voldiks kokku, ku ülä- ja alalõug kohtuvad. Siis tekivad sellised märgid …” Bjørn tõmbas taskust tüki poolläbipaistvat paberit, mille Katrine kohe ära tundis lõunapakist, mille mees endale iga päev enne tööle minekut tegi. Selles olid vastavas ovaalses nelinurgas asetsevad süvendid. Bjørn hoidis paberit otse kaelas olevate torgete kõrval. „Paistap igatahes ühe Toteni tüübi hammustusega klappivat.”

„Inimese hambad ei saa kaelaga niiviisi teha.”

„Nõus. Aga jäljed meenutavad inimese omi.”

Katrine niisutas huuli. „On inimesi, kes hambad teravaks viilivad.”

„Ku need om hambad, siis leiami ehk haava ümbert sülge. Igatahes, ku nad hammustamise ajal esikus vaiba pääl seisivad, siis osutap hammustus sellele, et mees seisis temä taga ja oli naisest pikem.”

„Kohtumeedik ei leidnud küünte alt midagi, nii et ma pakun, et mees hoidis teda kinni,” ütles Katrine. „Tugev, keskmist kasvu või pikem mees kiskjahammastega.”

Nad uurisid vaikides laipa. Nagu noor paar kunstinäitusel, valmistamas ette tähelepanekuid, millega varsti teisele muljet avaldada, mõtles Katrine. Ainult selle vahega, et Bjørn ei üritanud inimestele muljet avaldada. Seda tegi Katrine.

Ta kuulis esikust samme. „Praegu mitte kedagi rohkem siia!” hüüdis ta.

„Tahtsin lihtsalt teada anda, et vaid kahes korteris olid inimesed kodus ja keegi ei kuulnud ega näinud midagi.” Wylleri hele hääl. „Aga ma rääkisin just kahe poisiga, kes nägid Elise Hermanseni, kui ta koju tuli. Nad ütlevad, et ta oli üksi.”

„Ja poisid on …”

„… varasemalt karistamata ja neil on taksoarve, mis näitab, et nad lahkusid siit veidi pärast poolt kahteteist. Nad ütlesid, et ta oli neid kangialuses urineerimise pärast nahutanud. Kas ma kutsun nad ülekuulamisele?”

„Need polnud nemad, aga tee seda.”

„Hästi.”

Wylleri sammud eemaldusid.

„Ta tuli üksinda ja sissemurdmise tunnused puuduvad,” ütles Bjørn. „Arvat sa, et ta lasi mehe vabatahtsi sisse?”

„Ei, kui too just hea tuttav ei olnud.”

„Või nii?”

„Elise oli advokaat, ta teab riske ja uksekett näeb üsna uus välja. Ma arvan, et ta oli ettevaatlik tüdruk.” Katrine kükitas laiba kõrvale. Vaatas pindu, mis Elise keskmisest sõrmest vaevu välja ulatus. Ja marrastust käsivarrel.

„Advokaat,” sõnas Bjørn. „Kus siis?”

„Hollumsen & Skiri. Nemad teatasidki politseisse, kui ta kohtusse ei ilmunud ega telefonile ei vastanud. Pole just tavatu, et ründajad vägistamisjuhtumite advokaate ähvardavad.”

„Kas arvat, et mõni …”

„Ei, nagu öeldud, siis ei usu ma, et ta kellegi sisse oleks lasknud. Aga …” Katrine kortsutas kulmu. „Nõustud sa, et see pind on roosakasvalge?”

Bjørn kummardus tema kohale. „Valge see igatahes om.”

„Roosakasvalge,” ütles Katrine ja tõusis. „Tule.”

Nad läksid esikusse, kus Katrine ukse avas ja välimisele ärakraabitud uksepiidale osutas. „Roosakasvalge.”

„Ku sa nii ütlet,” sõnas Bjørn.

„Kas sa ei näe?” küsis Katrine umbusklikult.

„Uuringud näitavad, et naised näevad üldiselt rohkem värvinüansse ku mehed.”

„Aga kas sa seda näed?” küsis Katrine ja hoidis üleval ukse siseküljel rippuvat ukseketti.

Bjørn kummardus lähemale. Tema lõhn ehmatas Katrinet. Ehk oli see vaid ebamugavus, mille põhjustas järsku saabunud lähedus.

„Mahakraabitud nahk,” sõnas mees.

„Marrastus käsivarrel. Taipad?”

Bjørn noogutas aeglaselt. „Ta kriimustas end ukseketiga, mis oli järelikult ees. Mitte mees ei tunginud temäst mööda, vaid temä võitles, et väljä saada.”

„Norras ei kasutata uksekette, me paneme ukse lukku ja sellest on rohkem kui küll. Ja kui Elise oleks ta sisse lasknud, kui see tugev mees oleks näiteks olnud keegi, keda ta tundis …”

„… siis ei oleks ta jännanud ukseketiga peräst sedä, ku om selle eest võtnud, et mees sisse lasta. Siis oleks ta end turvaliselt tundnud. Järelikult …”

„… järelikult,” võttis Katrine üle, „oli mees juba korteris, kui Elise koju tuli.”

„Ilma et ta sedä tiadnud oleks,” ütles Bjørn.

„Sellepärast ta ukseketi ette panigi, et pidas ohtlikuks seda, mis on väljas.” Katrine judises. Selle kohta olidki nad võtnud kasutusele väljendi „hirmuga segatud rõõm”. Mõrvauurija tunne, kui ta äkitselt näeb ja taipab.

„Harry oleks sinuga praigu rahul,” lausus Bjørn. Ja naeris.

„Mis on?” küsis Katrine.

„Sa punastat.”

Ma olen tõesti omadega läbi, mõtles Katrine.

1 Toteni murret esindab eesti tõlkes fiktiivne, veidi lõunaeestipärane keelekuju. – Siin ja edaspidi tõlkija märkused. [ ↵ ]

3. peatükk

Neljapäeva pärastlõuna

Katrinel oli probleeme keskendumisega pressikonverentsil, kus nad avalikustasid lühidalt ohvri isiku, vanuse, leidmisaja ja -koha ja suurt muud ei midagi. Nende esimeste tapmisjärgsete pressikonverentside mõte oligi peamiselt öelda nii vähe kui võimalik, lihtsalt tänapäevase avatud demokraatia nimel seal olla.

Tema kõrval istus vägivallaosakonna juht Gunnar Hagen. Välgud peegeldusid tagasi paljalt pealaelt tumedate lokkis juuste pärja kohal, kui Hagen nende ühiselt välja mõeldud lühikesi lauseid ette luges. Katrine oli õnnelik, et Hagen rääkis. Mitte et ta rambivalgust peljanud oleks, aga kõik tulgu tasapisi. Praegu oli ta juhtivuurijana veel nii värske, et tundus kindlam lasta Hagenil rääkida ja samal ajal ise fraase õppida. Jälgida, kuidas kogenud politseijuht veenab ümbritsevat maailma kehakeele ja intonatsiooniga rohkemgi kui jutu sisuga selles, et politseil on asi kontrolli all. Neljandal korrusel olevasse kõnesaali oli kogunenud umbes kolmkümmend ajakirjanikku. Katrine vaatas nende pea kohal asuvat suurt maali, mis kattis kogu tagaseina. See kujutas alasti suplevaid inimesi, kellest suurem osa olid noored saledad poisid. Ilus süütu stseen, pärit ajast enne seda, kui kõike hakati tõlgendama kõige hullemas tähenduses. Tema ise polnud erand, ta eeldas, et kunstnik oli pedofiil. Hagen korrutas vastuseks ajakirjanikele oma mantrat: „Sellele ei saa me vastata.” Üksikute variatsioonidega, et kordused ei kõlaks ülbelt või lausa koomiliselt: „Praegusel ajahetkel ei saa me seda kommenteerida.” Või heatahtlikumalt: „Selle juurde peame tagasi pöörduma.”

Katrine kuulis ajakirjanike krabisevaid pastakaid ja klõbisevaid klaviatuure kirjutamas küsimusi, mis olid muidugi palju värvikamad kui vastused: „Kas laipa oli väärkoheldud?”, „Kas oli jälgi seksuaalsest ärakasutamisest?”, „Kas politseil on kahtlusalune ja kui on, siis kas see on keegi lähedane?”.

Spekulatiivsed küsimused, mis suutsid kui mitte muud, siis vähemasti anda vastusele „ei kommenteeri” teatava põnevust tekitava alatooni.

Ukseavas saali tagumises otsas nägi Katrine tuttavat kogu nähtavale ilmumas. Tolle ühte silma kattis must lapp ja ta oli pannud selga politseiprefekti vormi, mis Katrine teada alati värskelt pressituna tema kontoris kapis rippus. Mikael Bellman. Ta ei tulnud sisse, lihtsalt seisis seal ja vaatles. Katrine märkas, et ka Hagen oli teda näinud ja ajas end noorema politseiprefekti pilgu all toolil natuke sirgemaks.

„Sellega lõpetame,” ütles kommunikatsioonijuht.

Katrine nägi Bellmani lehvitamas märguandeks, et tahab temaga rääkida.

„Millal on järgmine pressikonverents?” hüüdis Mona Daa, VG^[1.] krimireporter.

„Selle juurde tuleme …”

„Siis, kui meil on midagi uut,” katkestas Hagen kommunikatsioonijuhti.

Siis kui, pani Katrine tähele. Mitte lihtsalt kui. Sellised väikesed, aga olulised sõnavalikud andsid märku, et õigusriigi teenistujad töötavad väsimatult, kohtuveskid jahvatavad ja süüdlase tabamine on ainult aja küsimus.

„Midagi uut?” küsis Bellman, kui nad politseimaja aatriumis üle põranda sammusid. Varem võis mehe peaaegu tütarlapselik kenadus, mida rõhutasid pikad ripsmed, pisut liiga pikad sätitud juuksed ja pruun, iseloomulike valgete pigmendilaikudega nahk, jätta mulje millestki peenutsevast, nõrgast. Aga silmaklapp, mis oleks muidugi võinud teatraalse mulje jätta, tegi hoopis vastupidist. See jättis mulje jõust – mehest, kes ei lase kaotatud silmal end peatada.

„Kriminalistika leidis hambajälgedest midagi,” ütles Katrine, minnes Bellmani järel läbi vastuvõtu ees oleva vaheruumi.

„Sülge?”

„Roostet.”

„Roostet?”

„Jah.”

„Mis võiks pärineda …?” Bellmann vajutas liftinuppu.

„Me ei tea,” sõnas Katrine ja jäi tema kõrvale seisma.

„Ja te ei tea ikka veel, kuidas süüdlane korterisse pääses?”

„Ei. Lukk ei ole muugitav ning ustest ega akendest ei ole sisse murtud. Jääb veel see võimalus, et ohver lasi ta sisse, aga seda me ei usu.”

„Äkki oli tal võti.”

„Ühistul on lukud, kus sama võti avab nii värava kui korteriukse. Ühistu võtmeregistri andmetel on Elise Hermanseni korteril ainult üks võti. Ja see oli tema käes. Berntsen ja Wyller rääkisid kahe poisiga, kes viibisid kangialuses, kui Elise koju tuli, ja mõlemad kinnitavad, et ta avas värava võtmega, tähendab ei helistanud korterisse ega palunud kellelgi juba seal ootaval väravat seest avada.”

„Saan aru. Aga kas ta ei võinud endale lihtsalt võtmest koopiat teha?”

„Sel juhul pidi ta hankima endale originaalvõtme ja leidma ka võtmevalmistaja, kellel on süsteemivõtmete toorikuid ja kes ei tunne süümepiinu, valmistades võtmeid ilma ühistu kirjaliku nõusolekuta. See on üsna vähetõenäoline.”

„Okei, ma ei tahtnud niikuinii sinuga sellest rääkida …” Liftiuksed libisesid lahti ja kaks väljuvat konstaablit jätsid politseiprefekti nähes automaatselt naermise.

„See puudutab Trulsi,” ütles Bellmann pärast seda, kui oli Katrinel galantselt esimesena tühja lifti siseneda lasknud. „Tähendab Berntsenit.”

„Milles asi?” küsis Katrine ja tundis nõrka tualettveelõhna. Üldiselt tundus talle, et mehed olid sagedase raseerimise koos sellele järgneva alkoholis marineerimisega lõpetanud. Bjørn oli kasutanud masinat ja järgnevast maitsestamisest loobunud ning need, kes Katrinel pärast olid olnud … noh, paaril korral oleks ta tugevat parfüümi nende loomulikule lõhnale eelistanud.

„Kuidas ta kohaneb?”

„Berntsen? Hästi.”

Nad seisid kõrvuti, näod liftiuste poole, aga järgnenud vaikuses nägi Katrine silmanurgast vilksamisi Bellmani viltust naeratust.

„Hästi?” kordas Bellman lõpuks.

„Berntsen täidab neid ülesandeid, mis talle antakse.”

„Mida pole palju, ma eeldan?”

Katrine kehitas õlgu. „Tal ei ole uurijatausta. Ja ta paigutati riigi suurimasse mõrvauurimisüksusesse kripo järel. Niimoodi just juhiistmel ei istuta, kui tõtt öelda.”

Bellman noogutas ja hõõrus lõuga. „Ma tahtsin tegelikult vaid veenduda, et ta end korralikult üleval peab. Et ta ei … et ta järgib mängureegleid.”

„Minu teada küll.” Lift peatus. „Millistest mängureeglitest me üldse räägime?”

„Ma tahan lihtsalt, et sa tal silma peal hoiaksid, Bratt. Truls Berntsenil pole kerge olnud.”

„Pead sa silmas vigastusi, mis ta plahvatuses sai?”

„Ma pean silmas tema elu, Bratt. Ta on natuke … kuidas seda öeldagi?”

„Omadega läbi?”

Bellman naeris korraks ja näitas peaga avatud liftiuste poole. „Sinu korrus, Bratt.”

Bellman uuris Katrine Bratti treenitud tagapoolt, kui too mööda koridori vägivallaosakonna poole läks, ja andis nende sekundite jooksul, mis liftiuste sulgumiseni jäid, fantaasiale vaba voli. Siis pöördusid mõtted tagasi probleemi juurde. See polnud muidugi probleem, vaid võimalus. Aga see oli dilemma. Ta oli saanud peaministri kantseleist ettevaatliku ja äärmiselt ebaametliku järelepärimise. Oli võimalus, et valitsuses tuleb muutusi, ja mängus oli muuhulgas justiitsministri amet. Järelepärimine puudutas seda, mida Bellman – puhthüpoteetiliselt – vastaks, kui talle ettepanek tehtaks. Alguses oli ta jahmunud olnud. Aga lähemalt vaadates taipas ta, et nende valik oli loogiline. Ta polnud politseiprefektina mitte ainult vastutanud nüüdseks rahvusvaheliselt tuntud Politseilihuniku paljastamise eest, vaid oli ohverdanud võitluse tulipunktis oma silma ning omal moel rahvuslikuks ja rahvusvaheliseks staariks tõusnud. Juuraharidusega kõneosav politseiprefekt, kes oli pealinna juba edukalt tapmiste, narkootikumide ja kuritegevuse eest kaitsnud, kas polnud aeg talle suuremaid ülesandeid anda? Ja on see siis halb, et ta hea välja näeb, peletaks see naisi parteist eemale? Niisiis oli ta öelnud, et ta vastaks – puhthüpoteetiliselt – jaatavalt.

Bellman väljus kõige viimasel, seitsmendal korrusel ja möödus varasemate politseiprefektide piltide reast.

Aga kuniks nad otsuse langetasid, pidi ta vaatama, et tal lakile ühtki kriimu ei tekiks. Nagu näiteks see, et Truls tuleb mõne lolluse peale, mis tabab ka teda. Bellman judises, mõeldes ajalehepealkirjale: „Politseiprefekt tegi korrumpeerunud politseinikust sõbrale katet.”

Aga kui Truls oli Bellmani kontorisse tulnud, oli ta jalad lauale visanud ja otse välja öelnud, et kui peaks politseist kinga saama, siis võib ta end vähemalt sellega lohutada, et tõmbab kukkudes ühe samavõrd räpase politseiprefekti endaga kaasa. Nii et otsus anda järele Trulsi soovile töötada vägivallaosakonnas oli tulnud lihtsalt. Eriti kuna Truls ei pidanud seal – nagu Bratt just kinnitanud oli – vastutust kandma ega saanud seega asju jälle perse keerata.