Janu | Страница 1 | Онлайн-библиотека

Originaali tiitel: Jo Nesbø Tørst Aschehoug 2017 This translation has been published with the financial support of NORLA Toimetanud Brita Kaasik Korrektuuri lugenud Kairi Vihman Kujundanud Eiko Ojala Copyright © Jo Nesbø, 2017 Published by agreement with Salomonsson Agency © Tõlge eesti keelde. Kadri Rood, 2018 ISBN 978-9985-3-4385-2 ISBN 978-9985-3-4480-4 (epub) Kirjastus Varrak Tallinn, 2018 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda Greif OÜ

Proloog

Ta vahtis valgesse eimiskisse.

Nii, nagu oli teinud peaaegu kolm aastat.

Keegi ei näinud teda ja tema ei näinud kedagi. Välja arvatud neil kordadel, kui uks avanes ja sellest pääses välja piisavalt auru, et oli võimalik hetkeks alasti meest näha, enne kui uks jälle kinni vajus ja kõik uttu mattus.

Saun suletakse varsti. Ta oli üksi.

Ta tõmbas valge froteehommikumantli keskkoha ümber tugevamalt kinni, tõusis puuistmelt ja läks välja, möödus inimtühjast basseinist ja sisenes riietusruumi.

Ei mingeid voolavaid dušše, türgikeelseid vestlusi ega paljaid jalgu põrandaplaatide vastu tatsumas. Ta uuris end peeglist. Libistas sõrme üle viimasest operatsioonist jäänud armi, mida veel näha oli. Uue näoga harjumine oli aega võtnud. Sõrm jätkas teed kaela mööda alla ja üle rinna ning peatus seal, kus tätoveering algas.

Ta avas garderoobikapi tabaluku, tõmbas püksid jalga ja pani mantli veel niiske hommikumantli peale. Sidus kingapaelad kinni. Veendus veel kord, et on üksi, enne kui läks kapi juurde, millel oli sinise värviplekiga koodlukk. Keris ette numbrid 0999. Eemaldas luku ja avas kapiukse. Uuris kapis olevat suurt ilusat revolvrit, enne kui selle punasest pidemest kinni võttis ja revolvri mantlitaskusse pistis. Siis võttis ta ümbriku välja ja avas selle. Võti. Aadress ja täpsem info.

Kapis oli veel üks asi.

Mustaks värvitud, rauast.

Ta hoidis seda ühe käega valguse käes, uuris imetlusega sepatööd.

Tal tuleb seda pärast pesta, lausa nühkida, kuid mõte selle kasutamisest erutas teda juba.

Kolm aastat. Kolm aastat valges eimiskis, sisutute päevade kõrbes.

On aeg. On aeg elust ammutada.

On aeg naasta.

Harry ärkas võpatades. Vahtis magamistoa hämarusse. See oli jälle tema, ta oli tagasi, ta oli seal.

„Kas luupainaja, kullake?” Sosistav hääl tema kõrval oli rahulik ja soe.

Harry pööras end tema poole. Naise pruunid silmad uurisid teda. Kummitus kahvatus ja kadus.

„Ma olen siin,” ütles Rakel.

„Ja mina olen siin,” vastas Harry.

„Kes see seekord oli?”

„Eikeegi,” valetas ta ja pani käe Rakeli põsele. „Maga.”

Harry sulges silmad. Ootas, kuni oli kindel, et ka Rakel on seda teinud, enne kui enda omad uuesti avas. Ta uuris naise nägu. Seekord oli ta meest metsas näinud. Rabamaastik, mis oli mähkunud nende ümber voogavasse valgesse uttu. Mees oli käe tõstnud ja midagi Harry poole suunanud. Harry nägi vilksamisi tema paljale rinnale tätoveeritud deemoninägu. Siis oli udu tihenenud ja mees oli kadunud. Jälle kadunud.

„Ja mina olen siin,” sosistas Harry Hole.

1. peatükk

Kolmapäeva õhtu

Jealousy Bar oli peaaegu tühi, aga sellest hoolimata oli raske hingata.

Mehmet Kalak uuris leti ääres olevat paari, samal ajal kui ta nende klaasidesse veini valas. Neli külastajat. Kolmas oli mees, kes istus üksi ja võttis tibatillukesi lonkse oma pooleliitrisest õllest, neljas oli paar kauboisaapaid, mis paistsid välja ühest orvast, kus pimedus vahetevahel telefoniekraani valguse ees taandus. Neli külastajat septembriõhtul kell pool kaksteist Grünerløkka parimas baaripiirkonnas. Seda oli liiga vähe ja nii ei saa jätkuda. Vahel küsis ta endalt, miks oli ta loobunud baarijuhi kohast linna kõige popimas hotellis, et võtta ihuüksi üle see väsinud ilme ja joomalembeste kundedega baar. Võib-olla sellepärast, et ta arvas, et saab hindu tõstes vanad kliendid nende vastu välja vahetada, keda kõik endale tahavad: naabruskonna nooremapoolsed, maksujõulised, probleemivabad. Võib-olla sellepärast, et ta vajas pärast kallimast lahkuminekut kohta, kus end surnuks töötada. Võib-olla sellepärast, et laenuhai Danial Banksi pakkumine oli pärast panga keeldumist soodne tundunud. Või ehk oli põhjus lihtsalt see, et Jealousy Baris valis muusikat tema, mitte mingi pagana hotelliboss, kes teadis ainult ühte meloodiat, milleks oli kassaaparaadi plinn. Vanade kundede väljaajamine oli hästi õnnestunud, nood olid juba ammu kolm kvartalit eemal asuvas odavas baaris kodunenud. Aga uute sissemeelitamine oli osutunud raskemaks. Ehk peab ta kontseptsiooni üle vaatama. Võib-olla ei piisa ühestainsast ainult Türgi jalgpalli näitavast teleriekraanist selleks, et seda võiks spordibaariks nimetada. Ja muusika poole pealt peaks ta ehk panustama rohkem kindlatele klassikalistele kaartidele, nagu U2 ja Springsteen poistele ja Coldplay daamidele.

„Ma ei ole eriti paljudel Tinderi kohtingutel käinud,” sõnas Geir ja pani valge veini pokaali tagasi baariletile. „Aga ma olen juba avastanud, et selles vallas on palju kummalist.”

„Kas tõesti?” küsis naine haigutust alla surudes. Tal olid heledad lühikesed juuksed. Sale. Kolmekümne viie aastane, mõtles Mehmet. Kiired, veidi rahutud liigutused. Väsinud silmad. Töötab liiga palju ja teeb trenni, lootes, et see annab talle energiat, mida tal kunagi ei ole. Mehmet nägi, kuidas Geir kergitas pokaali samamoodi nagu naine, kolm sõrme jala ümber. Oma lugematutel Tinderi kohtingutel oli ta järjekindalt tellinud sama, mis tema kohtingupartner, olgu selleks siis viski või roheline tee. Ta tahtis ilmselt näidata, et neil on ka selles vallas klapp.

Geir köhatas. Naise baaritulekust oli möödas kuus minutit ja Mehmet teadis, et nüüd asub Geir löögile.

„Sa oled ilusam kui profiilipildil, Elise,” ütles ta.

„Sa juba ütlesid seda, aga tänan veel kord.”

Mehmet poleeris klaasi ja teeskles, et ta ei kuula.

„Räägi siis, Elise, mida sa elult soovid?”

Naine naeratas tüdinenult. „Meest, kes ei hooliks ainult välimusest.”

„Olen täiesti nõus, Elise, loeb sisemus.”

„See oli nali. Ma olen profiilipildil ilusam ja tegelikult oled sina ka, Geir.”

„Ha-ha,” tegi Geir ja vahtis veidi üllatunult pokaali. „Enamik valib hästi välja kukkunud pildi. Nii et sa sooviksid meest. Millist meest?”

„Sellist, kes tahaks kolme lapsega kodune olla.” Elise vaatas kella.

„Ha-ha.” Higiga polnud kattunud mitte ainult laup, vaid kogu Geiri suur paljaksaetud pea. Varsti tekivad higilaigud tema musta slimfit-tüüpi särgi kaenlaalustesse. Särk oli kummaline valik, arvestades, et Geir polnud ei sale ega vormis. Ta keerutas klaasi. „Vot see on minu tüüpi huumor, Elise. Hetkel piisab mulle perekonnaks koerast. Kas sulle meeldivad loomad?”

Tanrim, et ta ka alla ei anna, mõtles Mehmet.

„Kui ma seda õiget kohtan, siis tunnen ma, et kõik klapib nii siin …”

„Kui ka siin …” Ta naeratas, madaldas häält ja näitas näpuga jalgevahe poole. „Aga sel juhul peab ju esmalt välja uurima, kas tunne ikka paika peab. Või mis sina arvad, Elise?”

Mehmet judises. Geir pani kõik mängu ja tema eneseusk pidi kohe saama veel ühe mõlgi.

Naine lükkas pokaali veidi kõrvale, kummardus pisut lähemale ja Mehmet pidi pingutama, et kuulda: „Kas sa lubad mulle ühte asja, Geir?”

„Muidugi.” Tema pilk ja hääl olid innukad nagu koeral.

„Et kui ma siit nüüd ära lähen, siis ei ürita sa enam kunagi minuga ühendust võtta?”

Mehmet oli sunnitud Geiri imetlema, et too naeratuse esile manada suutis: „Muidugi.” Naine ajas end jälle sirgu. „Mitte et sa jälitaja moodi välja näeksid, Geir, aga mul on mõned halvad kogemused. Üks tüüp hakkas mind jälitama. Ta ähvardas ka neid, kellega ma koos olin. Loodetavasti saad aru, et olen veidi ettevaatlik.”

„Arusaadav.” Geir tühjendas oma pokaali. „Nagu öeldud, liikvel on palju põrunud rahvast. Aga ära karda, võid end üsna kindlalt tunda. Statistiliselt on meestel tõenäosus mõrvatud saada neli korda suurem kui naistel.”

„Tänan veini eest, Geir.”

„Kui üks meist kolmest …”

Mehmet kiirustas mujale vaatama, kui Geir tema poole osutas.

„… peaks täha õhtul mõrvatama, siis on tõenäosus, et see üks oled sina, üks kaheksale. Või, oota, jagada tuleb ju …”

Elise tõusis. „Loodetavasti sa mõtled selle välja. Ela hästi.”

Kui ta läinud oli, vahtis Geir veidi aega pokaali ja noogutas „Fix You” meloodia taktis pead, justkui veenmaks Mehmeti ja teisi võimalikke tunnistajaid selles, et ta oli juhtunu endalt juba maha pühkinud ja naine oli kõigest kolmeminutiline poplugu, mis peagi unustatakse. Siis tõusis ta pokaali puudutamata ja lahkus. Mehmet vaatas ringi. Kauboisaapad ja tüüp, kes aeglaselt oma pooleliitrist piinas, olid ka läinud. Ta oli üksi. Ja hapnik oli tagasi. Ta vahetas mobiili abil muusikakeskuses playlist’i. Pani mängima enda oma. Bad Company. Kui liikmed pärinesid Freest, Mott The Hoople’ist ja King Crimsonist, oli raske mööda panna. Ja Paul Rodgersi vokaaliga oli võimatu mööda panna. Mehmet keeras heli valjemaks, kuni klaasid leti taga üksteise vastu klirisesid.

Elise kõndis mööda Thorvald Meyeri tänavat lihtsate neljakorruseliste kortermajade vahel, mis kord selles vaese linna vaeses linnaosas töölisklassile peavarjuks olid, ent kus ruutmeeter maksis nüüd sama palju kui Londonis või Stockholmis. September Oslos. Pimedus oli lõpuks tagasi ja selja taha olid jäänud need pikad ärritavalt valged suveööd koos suve hüsteeriliste, lõbusate, rumalate eluavaldustega. Septembris sai Oslo tagasi oma tõelise mina: melanhoolse, vaoshoitud, tõhusa. Soliidne fassaad, kust ei puudunud ka pimedad nurgad ja saladused. Nagu Elise ise, väideti. Ta lisas kiirust, õhus oli tunda vihma, pihu, Jumala aevastuse dušši, nagu üks tema kohtingupartneritest seda oli kutsunud, püüdes luuleline olla. Ta peaks Tinderiga lõpu tegema. Homme. Nüüd aitab. Aitab kiimas meestest, kelle pilgud panevad ta end hoorana tundma, kui ta nendega baaris kohtub. Aitab hulludest psühhopaatidest ja jälitajatest, kes haagivad end külge nagu puugid ja imevad temast välja aega, energiat ja turvatunnet. Aitab haledatest luuseritest, kes panevad ta tundma, et ta on üks neist.

Öeldakse, et netikohtingud on uus moodus inimestega kohtumiseks, et seda ei pea enam häbenema, et kõik teevad seda. Aga see ei ole tõsi. Inimesed kohtuvad tööl, raamatukogus, sõprade kaudu, spordiklubis, kohvikus, lennukis, bussis, rongis. Kohtuvad nii, nagu kohtuma peab, vabalt, ilma surveta, ja tulevikus jääb neile romantiline illusioon süütusest, puhtusest ja saatuse tahtest. Ta tahtis seda illusiooni. Ta kustutab oma konto. Ta oli seda endale ennegi öelnud, aga nüüd see juhtub, täna õhtul.

Ta läks üle Sofienberggata ja võttis välja võtme, et avada köögiviljakaupluse kõrval olev uks. Lükkas ukse lahti ja astus kangialusesse pimedusse. Ning jäi järsku seisma.

Neid oli kaks.

Kulus paar sekundit, et silmad pimedusega piisavalt harjuksid, et näha, mida nad käes hoidsid. Mõlemad mehed olid püksid lahti nööpinud ja nende suguliikmed olid väljas.

Elise taganes. Ta ei pööranud ümber, palvetas ainult, et keegi ka tema taga ei seisaks.

„Kuradisorry.” Selle ühtesulanud vandesõna ja vabanduse tõi kuuldavale noor hääl. Kaheksateistkümne-kahekümnene, pakkus Elise. Purjus.

„Häh,” ütles teine naeruselt. „Sa kusid mu kingade peale!”

„Ma ehmatasin!”

Elise tõmbas mantli tihedamini ümber ja möödus poistest, kes olid end jälle seina poole pööranud. „See ei ole pissuaar,” ütles ta.

„Sorry, asjaga oli kiire. Rohkem seda ei juhtu.”

Geir kiirustas mööda Schleppegrelli tänavat. Juurdles. Ei olnud tõsi, et kaks meest ja üks naine tähendasid naise jaoks täpselt üks kaheksa vastu tõenäosust mõrvatud saada, tehe on keerulisem. Kõik on alati keerulisem.

Ta oli möödunud Romsdalsgatast, kui miski teda ringi keerama sundis. Viiskümmend meetrit temast tagapool kõndis üks mees. Ta polnud kindel, aga kas see polnud mitte sama tüüp, kes oli teisel pool tänavat seisnud ja vaateakent uurinud, kui Geir Jealousy Barist välja tuli? Geir lisas kiirust, ida poole, Dælenenga ja šokolaaditehase suunas. Sealkandis polnud tänavatel ühtki inimest, ainult buss, mis ilmselt sõiduplaanist ees oli ja peatuses ootas. Geir vaatas selja taha. Mees oli endiselt seal, endiselt sama kaugel. Geir kartis tumeda nahaga inimesi, oli alati kartnud, aga ta ei näinud meest korralikult. Nad olid valge keskklassi piirkonnast väljumas ja suundusid sinnapoole, kus sotsiaalmaju ja sisserändajaid oli tihedamalt. Geir nägi omaenda maja sissekäiku saja meetri kaugusel. Aga kui ta ringi keeras, nägi ta, et mees oli jooksma hakanud, ning mõte Mogadishus saadud traumadega somaallasest enda kannul sundis tedagi jooksu pistma. Geir polnud aastaid jooksnud ja iga kord, kui kannad asfalti tabasid, rappus nii ajukoor kui pilt silme ees. Ta jõudis kohale, sai võtme esimesel katsel lukuauku, viskus sisse ja lõi raske puitvärava enda taga kinni. Toetas end vastu niisket puitu ja tundis, kuidas hingetõmbed kopsu rebisid ja piimhape reites põletas. Ta keeras ringi ja vahtis läbi ukse ülaosas oleva klaasi välja. Ta ei näinud tänaval kedagi. Ehk ei olnudki see somaallane. Geir naeris. Kui pagana araks võib lüüa lihtsalt sellepärast, et oli natuke mõrvadest räägitud. Ja mida Elise selle jälitaja kohta ütleski?

Geir oli ikka veel hingetu, kui ta korteri ukse lukust lahti tegi. Võttis külmkapist õlle, nägi, et tänava poole olev köögiaken on lahti, ja pani selle kinni. Läks oma töötuppa ja pani lambi põlema.

Ta vajutas enda ees oleva arvuti nuppu ja suur kahekümnetolline ekraan lõi helendama.

Trükkis otsinguribale „Pornhub” ja „french”. Sirvis pilte, kuni leidis naise, kellel oli Elisega vähemalt sama juuksevärv ja soeng. Korteril olid õhukesed seinad, nii et ta torkas kõrvaklapid arvuti taha, enne kui pildil topeltklõpsu tegi, püksid lahti nööpis ja need rebadele tõmbas. Naine meenutas Eliset nii vähe, et Geir sulges hoopis silmad ja keskendus tema oigamisele, proovides samal ajal ette kujutada Elise väikest, pisut ranget suud, tema põlglikku pilku, korralikku, aga seda seksikamat pluusi. Ta ei oleks teda iial saanud. Ei iial. Mitte muul viisil kui see.