Artemis | Страница 1 | Онлайн-библиотека

1

Põrutasin üle halli ja tolmuse pinnase Conradi mulli suure kupli poole. Selle punaste tuledega ääristatud õhulüüs oli masendavalt kaugel.

Raske on joosta, kui seljas on sada kilogrammi varustust, isegi Kuu raskusjõu juures. Aga lausa hämmastav, kui kiiresti inimene liigub, kui kaalul on elu.

Bob jooksis minu kõrval. Raadiost kostis tema hääl: „Las ma ühendan oma balloonid sinu skafandriga!”

„Siis saad lihtsalt sina ka surma.”

„Leke on suur,” ähkis ta. „Ma näen, kuidas sul gaas balloonidest välja tuleb.”

„Aitäh julgustamast.”

„Mina olen siin EVA-meister^[1.],” teatas Bob. „Jää seisma ja las ma ühendan!”

„Ma ei ole nõus.” Jooksin edasi. „Kohe enne lekkealarmi kostis plõks. Metalli väsimine. Ilmselt ventiilikoost. Kui sa ühendama hakkad, tõmbad oma vooliku vastu katkist serva puruks.”

„Ma olen valmis riskima!”

„Mina ei ole sellega nõus,” vastasin mina. „Usu mind, Bob. Metalli ma tunnen.”

Hakkasin tegema pikki ja ühtlaseid hüppeid. See tundus nagu aegluubis, aga oli parim viis kogu selle koorma all liikuda. Kiivri eelkuva ütles, et õhulüüsini on viiskümmend kaks meetrit. Heitsin pilgu käsivarrel olevale näidule. Mu hapnikuvaru vähenes silmanähtavalt. Seega ma parem enam ei vaadanud.

Pikad sammud tasusid ära. Jätsin lausa Bobi seljataha, ehkki ta on kogu Kuu kõige parem EVA-meister. Trikk on selles, et kuupinda puudutades tuleb iga kord kiirust lisada. Aga see tähendab ka seda, et iga hüpe on keerukas. Kui midagi tuksi keerad, kukud näoli ja libised mööda pinnast. EVA-skafandrid on vastupidavad, aga parem on neid mitte vastu regoliiti hõõruda.

„Sa lähed liiga kiiresti! Kui kukud, lööd näoplaadi puruks!”

„Parem kui vaakumit imeda,” vastasin mina. „Mul on umbes kümme sekundit aega.”

„Ma olen sinust kõvasti maas,” ütles ta. „Ära mind oota.”

Sain alles siis aru, kui kiiresti ma liigun, kui Conradi kolmnurksed plaadid mu vaatevälja täitsid. Need kasvasid ikka väga kiiresti.

„Kurat!” Aeglustada polnud aega. Tegin viimase hüppe ja veeresin veel veidi edasi. Ajastasin selle täpselt õigesti, pigem vedamisest kui osavusest, ja tabasin jalgadega seina. No hästi, Bobil oli õigus. Ma olin kaugelt liiga kiiresti liikunud.

Kukkusin pinnasele, ajasin end jalule ja krabasin luugi vändast.

Kõrvad läksid lukku. Kiivri alarmid huilgasid. Balloon oli viimase vindini tühi – enam ei olnud lekke vastu midagi teha.

Surusin luugi lahti ja kukkusin sisse. Ahmisin õhku ja mu nägemine hägustus. Lõin luugi jalaga kinni, sirutasin käe avariiballooni poole ja tõmbasin tihvti välja.

Ballooni kate lendas pealt ja kambrisse voogas õhk. See tuli nii ruttu, et pool sellest veeldus kiirel paisumisel tekkiva jahtumise tõttu uduosakesteks. Kukkusin vaevu teadvusel olles maha.

Hingeldasin skafandri sees ja surusin alla oksendamissoovi. See oli kuradima rängem pingutus, kui mul üldse võhma on. Võimust võttis hapnikuvaegusest tingitud peavalu. See kestab mitu tundi. Mul õnnestus Kuu peal mäehaigus hankida.

Sisin vaibus ja lõppes siis.

Bob jõudis viimaks luugini. Nägin, kuidas ta läbi väikese ümmarguse akna piilus.

„Olek?” küsis ta raadio teel.

„Teadvusel,” vilistasin mina.

„Püsti saad? Või kutsun abi?”

Bob ei saanud siseneda ilma mind tapmata – ma lebasin õhulüüsis, seljas katkine skafander. Aga igaüks linnas olevast kahest tuhandest inimesest oleks saanud teiselt poolt õhulüüsi avada ja mind sisse tirida.

„Pole vaja.” Ajasin end käpuli ja siis jalule. Toetusin vastu juhtpaneeli ja käivitasin puhastuse. Kõrgsurveõhujoad piitsutasid mind igast küljest. Õhulüüsis keerles hall kuutolm ja seintes olevad filtreeritud avad imesid selle sisse.

Pärast puhastamist avanes automaatselt siseluuk.

Astusin tamburisse, panin siseluugi uuesti kinni ja prantsatasin pingile.

Bob tuli läbi õhulüüsi tavapärasel viisil, ilma dramaatilise avariiballoonita (mis tuli nüüd muide välja vahetada). Ainult tavaline pumpade ja ventiilide meetod. Pärast puhastustsükli läbimist jõudis ta minu juurde tamburisse.

Aitasin Bobil sõnatult kiivri ja kindad maha. Kedagi ei tohi sundida ise skafandrit seljast võtma. See on muidugi tehtav, aga jube vaev. Selle kohta on omad traditsioonid. Ta vastas teenele samaga.

„Noh, see läks küll nõmedasti,” teatasin, kui ta mul kiivri peast tõstis.

„Sa oleksid peaaegu surma saanud.” Ta astus skafandrist välja. „Sa oleksid pidanud minu juhiseid kuulama.”

Vingerdasin skafandrist välja ja vaatasin selle selga. Osutasin hambulisele metallitükile, mis oli kunagi olnud ventiil. „Ventiil on puruks. Nagu ma ütlesin. Metalli väsimine.”

Ta kiikas ventiili ja noogutas. „No hästi. Sa keeldusid ühendusest õigusega. Hästi tehtud. Aga sellist asja ei oleks tohtinud juhtuda. Kust sa selle kuradi skafandri said?”

„Ostsin kasutatult.”

„Miks sa ostsid kasutatud skafandri?”

„Sest uueks polnud raha. Mul piisas napilt kasutatuks ja teie, tõprad, ei lase mind ju gildi, enne kui mul skafander on.”

„Sa oleksid pidanud uue jaoks raha koguma.” Bob Lewis on endine USA merejalaväelane ja tal on vastav suhtumine. Mis veel tähtsam, ta on EVA-gildi peatreener. Tema allub gildimeistrile, aga Bob ja üksnes Bob otsustab, kes sobib liikmeks. Ja kui sa liige ei ole, siis ei ole sul lubatud üksi EVA-t teha ega turistigruppe pinnale viia. Nii need gildid töötavad. Sead.

„Aga kuidas mul muidu läks?”

Ta turtsatas. „Nalja teed või? Läbi kukkusid, Jazz. Sa kukkusid kolinal läbi.”

„Miks?!” nõudsin mina. „Ma tegin kõik ettenähtud manöövrid, sooritasin kõik ülesanded ja läbisin takistusriba alla seitsme minuti. Ja kui tekkis eluohtlik probleem, ei ohustanud ma partnerit, vaid jõudsin turvaliselt linna tagasi.”

Ta avas kapi ning torkas sinna kindad ja kiivri. „Sinu skafander on sinu vastutusel. See ei pidanud vastu. See tähendab, et sina kukkusid läbi.”

„Kuidas mina selles lekkes süüdi olen? Kõik oli korras, kui me minema hakkasime!”

„See on tulemustele suunatud amet. Kuu on igavene vastik värdjas. Temal on ükskõik, miks skafander üles ütleb. Tema lihtsalt tapab su ära. Sa oleksid pidanud oma varustuse paremini üle vaatama.” Ta riputas ülejäänud skafandri kapis spetsiaalsele raamile.

„Ära jama, Bob!”

„Jazz, sa said väljas peaaegu surma. Kuidas ma saan sind läbi lubada?” Ta pani ukse kinni ja tegi minekut. „Sa saad poole aasta pärast uuesti eksamile tulla.”

Tõkestasin ta tee. „See on ju tobe! Ma pean gildi lollaka reegli pärast terve elu ootele panema!”

„Pööra varustuse kontrollile suuremat tähelepanu.” Ta astus minust mööda ja väljus tamburist. „Ja maksa täishinda, kui lased lekke ära parandada.”

Vaatasin talle järele ja vajusin siis pingile kössi.

„Kurat.”

Lonkisin piki alumiiniumkoridore kodu poole. Vähemalt polnud see kaugel. Kogu linna läbimõõt on ainult pool kilomeetrit.

Ma elan Artemises, Kuu esimeses (ja seni ainsas) linnas. See koosneb viiest hiigelkuplist, mida nimetatakse mullideks. Need on poolenisti maa all, seega näeb Artemis välja täpselt selline, nagu vanades ulmeraamatutes kuulinnu kujutati: kuplikobar. Maa-aluseid osi ei ole näha.

Armstrongi mull on keskel, selle ümber on Aldrin, Conrad, Bean ja Shepard. Kõik mullid on naabritega ühendatud tunnelite abil. Mäletan, kuidas ma algkoolis ühe ülesandena Artemise mudeli tegin. Päris lihtne: lihtsalt pallid ja pulgad. Selleks kulus kümme minutit.

Siia on kallis tulla ja siin elada on põrgulikult kulukas. Aga linn ei saa koosneda rikastest turistidest ja ekstsentrilistest miljardäridest. Linn vajab ka tööinimesi. Ega’s J. Sigarikas Rahaboss III ise oma peldikut küüri!

Mina olen üks väikestest inimestest.

Minu aadress on Conrad Down 15, see on räpane koht Conradi mullis viisteist korrust allpool pinnast. Kui mu elukoht oleks vein, siis nimetaksid asjatundjad seda sitamaitseliseks lakkeks, kus valitsevad läbikukkumise ja halbade valikute alatoonid.

Läksin piki tihedalt asetsevate ruudukujuliste uste rida, kuni jõudsin enda omani. Minu oma oli vähemalt alumine koiku. Lihtsam sisse ja välja saada. Lehvitasin Gizmoga luku ees ja uks klõpsatas lahti. Ronisin sisse ja tõmbasin ukse enda järel kinni.

Lebasin koikus ja põrnitsesin lakke, mis oli mu näost vähem kui meetri kaugusel.

Tehniliselt võttes on see kapselkorter, aga kõik nimetavad neid kirstudeks. See on lihtsalt kinnine koiku, mille ukse ma saan lukku panna. Kirstul on ainult üks eesmärk: magada. Nojah, üks teine eesmärk on veel (mis hõlmab samuti pikaliolemist), aga saate aru küll.

Mul on voodi ja riiul. See on kõik. Koridori otsas on ühistualett ja paari kvartali kaugusel on ühisdušid. Minu kirstu ei näidata niipea ajakirjas Kaunid Kodud ja Kuumaastikud, aga enamat ma endale lubada ei saa.

Vaatasin Gizmo pealt aega. „Kurrrat.”

Polnud mahti toriseda. KSC kaubalaev maandus sel pärastlõunal ja mind ootas töö.

Olgem täpsed: päike ei tähenda meie jaoks pärastlõunat. Meil on keskpäev vaid iga 28 Maa päeva järel ja seda ei ole nagunii näha. Mullide seinad koosnevad kahest kuue sentimeetri paksusest kestast, mille vahel on meeter purustatud kivimeid. Selle linna pihta võib haubitsast lasta, aga see ei leki ikka. Päikesevalgus siia kindlasti sisse ei pääse.

Mis aega me siis kasutame? Keenia oma. Nairobis on pärastlõuna, seega on ka Artemises pärastlõuna.

Olin pärast seda peaaegu surmaga lõppenud EVA-t higine ja räpane. Duši all käia polnud aega, aga vähemalt riided sain ma ära vahetada. Heitsin selili, tirisin EVA-jahutusülikonna seljast ja tõmbasin sinised tunked asemele. Kinnitasin vöö, tõusin siis rätsepaistesse ja sidusin juuksed hobusesabasse. Siis haarasin Gizmo ja läksin välja.

Meil Artemises ei ole tänavaid. Meil on koridorid. Kuu peal maksab kinnisvara palju raha ning teede peale nad seda kindlasti raiskama ei hakka. Sa võid soovi korral saada elektrilise käru või motika, aga koridorid on mõeldud jalgsi käimiseks. Siin on vaid kuuendik Maa raskusjõust. Kõndimine ei nõua kuigi palju energiat.

Mida kehvem kant, seda kitsamad koridorid. Conrad Downi koridorid on lausa klaustrofoobsed. Neil on laiust vaid niipalju, et kaks inimest saavad teineteisest mööduda, kui külje ette keeravad.

Liikusin mööda kõveraid koridore Down 15 keskpunkti poole. Ühtki lifti lähedal ei olnud, seepärast kihutasin trepist üles, kolm astet korraga. Põhitrepid on samasugused nagu Maa peal – madalad, 21 sentimeetri kõrgused astmed. Turistidel on siis mugavam. Seal, kus turistid ei käi, on trepiastmed poole meetri kõrgused. See on Kuu gravitatsioon. Igatahes tippisin turistitreppidest üles, kuni jõudsin pinnale. Viisteist korrust trepist üles minna kõlab ilmselt koledasti, aga siin ei ole see kõne väärtki. Mind ei võtnud isegi hingeldama.

Pinnatasandile suubuvad kõigi teiste mullide ühendustunnelid. Loomulikult tahavad ka kõik poed, butiigid ja muud turistilõksud seal olla, et jalakäijaid ligi meelitada. Conradis tähendab see peamiselt restorane, mis müüvad möksi neile turistidele, kes ei saa endale päris toitu lubada.

Aldrini tunnelisse suundus üsna palju inimesi. See on ainuke viis Conradist Aldrinisse pääseda (kui just ei taha Armstrongi kaudu pika ringiga minna), seega tähtis käigutee. Läbisin minnes suure ümmarguse pruntukse. Kui tunnel puruneb, siis surub Conradist väljuv õhk selle ukse kinni. Kõik, kes Conradi sees on, jäävad ellu. Kui aga oled sel ajal tunnelis … Noh, vaene sina.

„Vaata aga, Jazz Bashara ise!” ütles üks lähedal asuv munapea. Ta käitus, nagu oleksime me sõbrad. Kuid me ei olnud sõbrad.

„Dale,” sõnasin ma. Seejärel kõndisin edasi.

Ta kiirustas mulle järele. „Vist mõni kaubalaev on tulemas. Miski muu ei sunni sind, laiskvorsti, end mundrisse ajama.”

„Kuule, mäletad seda korda, kui mind huvitas, mida sa ütlesid? Oi jah, minu viga. Pole olnud.”

„Ma kuulsin, et sa kukkusid täna EVA-eksamil läbi.” Ta torutas tehtud pettumusega huuli. „Paha lugu. Mina sain esimese korraga läbi, aga kõik ei olegi mina.”

„Käi perse.”

„Ma pean ütlema, et turistid maksavad head raha, et väljas käia. Kuram, ma lähen nüüdsama külastuskeskusesse ja teen paar ekskursiooni. Raha tuleb robinal.”

„Hüppa mõne terava kalju otsa, kui juba seal oled.”

„Ei,” vastas ta. „Need, kes eksami ära tegid, teavad, et seda ei tehta.”

„Ma tegin seda nalja pärast,” teatasin mina ükskõikselt. „Ega see EVA polegi mingi päris töö.”

„Jah, sul on õigus. Ma loodan, et kunagi saab ka minust jooksuplika nagu sina.”

„Pakikandja,” urisesin mina. „Ma olen pakikandja.”

Ta muigas, justkui noriks lõuahaaki. Õnneks olime jõudnud Aldrini mulli. Trügisin temast mööda, lüüsist välja. Aldrini pruntuks seisis valvel, täpselt nagu Conradi oma. Kiirustasin edasi ja keerasin järsult paremale, et Dale’i vaateväljast pääseda.

Aldrin on igas mõttes Conradi vastand. Conrad on täis torumehi, klaasipuhujaid, metallitöölisi, keevituskodasid, remonditöökodasid ja nii edasi. Aga Aldrin on tõeline kuurort. Siin on hotellid, kasiinod, litsimajad, teatrid ja ehtne park päris muruga. Rikkad turistid tulevad igalt poolt Maa pealt kaheks nädalaks puhkama.