Artemis | Страница 3 | Онлайн-библиотека
Jin rüüpas kohvi ja krimpsutas nägu. Olen seda ennegi näinud. Maalastele ei meeldi meie kohv. Füüsika tõttu maitseb see nagu sitt.
Maa õhus on 20 protsenti hapnikku. Ülejäänu on see kraam, mida inimkehal vaja ei ole, näiteks lämmastik ja argoon. Seega on Artemise õhk
Jin asetas tassi diskreetselt lauale tagasi. Rohkem ta seda ei puutu.
„Mis teid Artemisesse toob?” küsisin ma.
Ta trummeldas sõrmedega ZAFO kastikesel. „Oleme mitu kuud üht äritehingut ajanud. Hakkame sellega viimaks ühele poole saama, seepärast tahtsin mister Landvikiga isiklikult kohtuda.”
Trond sättis end diivanile ja võttis salakaubakasti kätte. „Ma ütlesin, et ütle mulle Trond.”
„Olgu siis Trond,” sõnas Jin.
Trond rebis pakkematerjali maha ja tõmbas välja tumeda puidust karbi. Ta tõstis selle vastu valgust ja vaatles seda eri nurkade alt. Ma ise ei ole suurem esteetikahuviline, aga isegi mina sain aru, et see oli ilus ese. Pindu katsid peened graveeringud ja maitsekas etikett oli hispaania keeles.
„Mis see veel on?” küsis Jin.
Trond saatis talle võiduka naeratuse ja tegi karbi lahti. Selle sees oli kakskümmend neli sigarit, igaüks eraldi paberpakendis. „Dominikaani sigarid. Arvatakse, et Kuuba omad on parimad, aga see on vale. Dominikaanlased on üle kõige.”
Ma smugeldasin talle iga kuu ühe sellise karbi. Püsikunded on toredad.
Ta osutas uksele. „Jazz, kas sa paneksid selle kinni?”
Läksin ukse poole. Kaunilt viimistletud seinapaneelide all peitis end süngelt funktsionaalne luuk. Libistasin selle kinni ja lukustasin käepidet keerates. Luugid on kõrgema taseme elamistes üsna tavalised. Kui mull kaotab rõhu, saad oma maja kinni panna ega sure ära. Mõned on nii paranoilised, et sulgevad igal öösel igaks juhuks oma magamistoa ka. Minu meelest puhas raha raiskamine. Artemise ajaloos pole rõhukadu kunagi olnud.
„Mul on siin spetsiaalne õhufiltreerimissüsteem,” ütles Trond. „Suits ei pääse iial siit toast välja.”
Ta kooris sigaril paberi ümbert, hammustas otsa ära ja sülitas selle tuhatoosi. Siis pani ta sigari suhu ja süütas kuldse süütajaga. Ta pahvis mitu korda ja ohkas. „Hea kraam … hea kraam.”
Ta ulatas karbi Jinile, kes sellest viisakalt käega viibates keeldus. Siis pakkus ta seda mulle.
„Ikka.” Haarasin ühe ja torkasin rinnataskusse. „Suitsetan pärast lõunat ära.”
See oli vale. Aga miks sellisest asjast keelduda? Ma saan selle eest ilmselt sada makki.
Jin kortsutas kulmu. „Vabandust, aga … Sigarid on ju salakaup?”
„Naeruväärne, ma tean,” ütles Trond. „Mul on suletud ruum. Minu suits ei sega kedagi. See on ebaõiglus, ma ütlen.”
„Ah, ära aja jama.” Pöördusin Jini poole. „Tuleoht. Tulekahju Artemisel oleks õudusunenägu. Me ei saa ju välja minna. Tuleohtlikud materjalid on keelatud, kui nende olemasoluks ei ole head põhjust. Viimane asi, mida me tahame, on kari idioote, kes sigaretisüütajatega ringi trambivad.”
„Nojah, see ka.” Trond näppis oma süütajat. Ma smugeldasin selle talle juba aastate eest. Tal oli iga paari kuu tagant uut butaani vaja. Mina jälle teenisin.
Võtsin oma soojast teest veel ühe lonksu ja tõmbasin välja Gizmo. „Trond?”
„Õige, muidugi.” Ta tõmbas ka oma Gizmo välja ja hoidis seda minu oma kõrval. „Endiselt neli tuhat makki?”
„Mhmh. Aga ole sa hoiatatud: pean selle järgmine kord 4500 peale tõstma. Mul läksid asjad hiljuti kulukamaks.”
„Pole probleemi,” ütles ta. Ta trükkis ja mina ootasin. Hetke pärast ilmus mu ekraanile ülekande kinnitus. Aktsepteerisin selle ja tehing oli tehtud.
„Korras,” ütlesin ma. Pöördusin Jini poole: „Oli meeldiv kohtuda, mister Jin. Soovin head siinviibimist.”
„Tänan, loodan sedasama!”
„Kena päeva, Jazz,” naeratas Trond.
Jätsin kaks meest tegema seda, mida tahes nad tegid. Ma ei teadnud, mis see oli, aga ma olin kuradi kindel, et see polnud seaduslik. Trond tegeles igasugu kahtlase sitaga, seepärast ta mulle meeldiski. Kui ta mingi mehe lausa Kuu peale tõi, siis oli seal toimumas midagi palju huvitavamat kui äritehing.
Keerasin ümber nurga ja läksin läbi fuajee. Irina saatis mulle lahkumisel tigeda pilgu. Krimpsutasin talle vastuseks nina. Ta pani ukse minu järel hüvasti jätmata kinni.
Tahtsin just Triggerile hüpata, kui Gizmo piiksatas. Tekkinud oli pakikandjatöö. Mul oli staaži ja asukoha eelis, seepärast pakkus süsteem seda esmalt mulle.
„PEALEVÕTUKOHT: AG-5250. MASS: ˜100 KG. SIHTKOHT: MÄÄRAMATA. TASU: 452 ğ.”
Oo! Lausa 452 makki. Umbes kümnendik sellest, mis ma olin just sigarikarbi pealt teeninud.
Nõustusin. Kuidagi tuli ju raha teenida.
Lugupeetud Kelvin Otieno!
Tere. Minu nimi on Jasmine Bashara. Mind hüütakse Jazziks. Ma olen üheksa-aastane. Ma elan Artemises.
Miss Teller on minu õpetaja. Ta on hea õpetaja, ehkki ta võttis mu Gizmo ära, kui ma tunnis sellega mängisin. Ta andis meile koduse töö saata e-kiri lastele, kes elavad Keenias KSC kompleksis. Ta andis mulle sinu aadressi. Kas sa inglise keelt oskad? Mina oskan araabia keelt ka. Mida Keenias räägitakse?
Mulle meeldivad Ameerika telesaated ja minu lemmiktoit on ingverijäätis. Aga tavaliselt ma söön möksi. Ma tahan koera saada, aga meil ei ole nii palju raha. Ma olen kuulnud, et Maa peal võivad ka vaestel inimestel koerad olla. Kas see on nii? Kas sul on koer? Kui sul on koer, siis palun räägi mulle oma koerast.
Kas Keenias on kuningas?
Minu isa on keevitaja. Mida sinu isa teeb?
Lugupeetud Jazz Bashara!
Tere. Mina olen Kelvin ja ma olen ka üheksane. Ma elan koos oma ema ja isaga. Mul on kolm õde. Nad on vastikud ja kaks vanemat annavad mulle peksa. Aga ma saan suuremaks ja ükskord annan mina neile peksa. Ma teen nalja, poisid ei tohi tüdrukuid peksta.
Keenialased räägivad inglise ja suahiili keelt. Meil ei ole kuningat. Meil on president ja riigikogu ja senat. Täiskasvanud hääletavad neid ja nemad teevad seadusi.
Meil ei ole koera, aga meil on kaks kassi. Üks neist käib ainult söömas, aga teine on väga armas ja magab kogu aeg diivani peal.
Minu isa on KSC turvatöötaja. Ta töötab geidis 14 ja vaatab, et ainult loaga inimesed sisse saaksid. Me elame kompleksis firma korteris ja minu kool on ka kompleksis. Kõik, kes KSC-s töötavad, saavad lapsed tasuta kooli saata. KSC on väga helde ja me oleme kõik väga tänulikud.
Mu ema on kodune. Ta hoolitseb laste eest. Ta on hea ema.
Minu lemmiktoit on hot dog. Mis on möks? Ma ei ole sellest kunagi kuulnud.
Mulle meeldivad Ameerika telesaated. Eriti seebiooperid. Need on väga põnevad, ehkki mu emale ei meeldi, et ma neid vaatan. Aga meil on hea internet, ma saan neid vaadata, kui ta ei näe. Palun ära ütle talle. Hahaa. Mida sinu ema teeb?
Kelleks sa tahad saada, kui sa suureks saad? Mina tahan rakette teha. Praegu ma teen raketimudeleid. Lõpetasin just KSC 209-B mudeli. See näeb minu toas väga ilus välja. Ma tahan kunagi päris rakette teha. Teised lapsed tahavad rakettide piloodid olla, aga mina seda ei taha.
Kas sa oled valge? Ma olen kuulnud, et Artemisel on kõik valged. Siin kompleksis on palju valgeid. Nad tulevad igalt poolt maailmast siia tööle.
Kallis Kelvin!
Kahju, et sul koera ei ole. Ma loodan, et sa saad kunagi rakette teha. Päris rakette, mitte mudeleid.
Möks on vaeste inimeste toit. See on kuivatatud vetikad ja maitseained. Seda kasvatatakse siin Artemisel tünnides, sest Maalt toodud toit on kallis. Möks on rõve. Maitseained peaksid sellele hea maitse andma, aga teevad hoopis teistmoodi rõvedaks. Ma pean seda iga päev sööma. Ma ei salli seda.
Ma ei ole valge. Ma olen araablane. See on helepruun. Siin on ainult umbes pooled valged. Minu ema elab kusagil Maa peal. Ta läks ära, kui ma väike olin. Ma ei mäleta teda.
Seebiooperid on igavad. Aga sellest pole midagi, kui sulle meeldivad igavad asjad. Me võime ikka sõbrad olla.
Kas teie majal on aed? Kas sa saad igal ajal välja minna? Mina ei saa välja minna enne, kui ma kuusteist olen, sest see on EVA reegel. Ükskord ma saan ka EVA-litsentsi ja siis ma saan igal ajal välja minna ja keegi ei saa mind keelata.
Rakettide ehitamine tundub hea töö. Ma loodan, et sa saad selle töö.
Ma ei taha tööd. Kui ma suureks kasvan, siis ma tahan rikas olla.
1 EVA – ingl
2
Ma ei salli Armstrongi. Kuradi häbilugu, et nii ägeda mehe järgi sai nime nii niru linnaosa.
Seinad kõmasid tööstusseadmete kõrvulukustavast mürast, kui ma Triggerit mööda vanu koridore juhtisin. Ehkki rasketööstus oli viieteistkümne korruse kaugusel, jõudis heli ikka siia. Jäin seisma elutagamiskeskuse juures ja parkisin selle raske ukse taga.
Elutagamiskeskus on üks neid vähestest kohtadest linnas, kus turvaprotokollid päriselt kehtivad. Keegi ei taha, et igaüks sinna sisse saaks. Uksel oli paneel, mille ees Gizmot lehvitada, aga mina polnud muidugi loaomanike nimekirjas. Siitpeale tuli oodata.
Transpordiorderis oli pakk, mis kaalus umbes sada kilogrammi. Pole minu jaoks probleem. Ma suudan tõsta kaks korda rohkem, ilma et higisekski läheks. Maa naised seda öelda ei saa. Nemad peavad muidugi ka kuus korda suurema gravitatsiooniga võitlema, aga see on nende probleem.
Kui mass välja arvata, oli tellimus muus osas ebaselge. Polnud infot, mis see on või kuhu see viia. Ma pidin selle kliendilt välja uurima.
Artemise elutagamiskeskus on kosmosereiside ajaloos ainulaadne. Nad ei töötle süsinikdioksiidi tagasi hapnikuks. Jah, neil on selleks seadmed ja akud, mis vajaduse korral kestaksid mitu kuud. Aga neil on palju odavam ja põhimõtteliselt lõputu hapnikuvaru ühest teisest allikast: alumiiniumitööstusest.
Sanchezi alumiiniumitehas väljaspool linna toodab hapnikku maagi töötlemisel. Põhimõtteliselt tähendab see väljasulatamist. Nad eemaldavad hapniku, et saada puhast metalli. Suurem osa inimesi ei tea seda, aga Kuu peal on lausa tobedalt palju hapnikku. Selle kättesaamiseks on lihtsalt hullult palju energiat vaja. Sanchez toodab kaasproduktina nii palju hapnikku, et nad ei tee sellest mitte üksnes raketikütust, vaid varustavad linna kogu vajamineva õhuga ja lasevad osa ikka ülemäärasena välja.
Nii et meil on tegelikult rohkem hapnikku, kui vaja läheb. Elutagamiskeskus reguleerib voolu, vaatab, et Sanchezi torustikust tulev varu oleks ohutu, ja eraldab kasutatud õhust CO2. Samuti juhivad nad temperatuuri, rõhku ja muid toredusi. CO2 müüvad nad möksifarmidesse, kes kasvatavad selle abil vetikaid, mida vaesed inimesed söövad. Ökonoomsus ikka ennekõike, on ju.
„Tere, Bashara,” kostis selja tagant tuttav hääl.
Kurat.
Manasin ette kõige võltsima naeratuse ja keerasin ringi. „Rudy! Mulle ei öeldud, et saadetis on sinult. Oleksin ma teadnud, siis ma ei oleks tulnud!”
Ma ei hakka valetama. Rudy DuBois on tõsiselt hea välimusega mees. Ta on kaks meetrit pikk ja blond nagu Hitleri märg unenägu. Ta tuli kümne aasta eest Kanada kuninglikust ratsapolitseist ära ja hakkas Artemise turvaülemaks, aga kannab ikka iga päev seda mundrit. Ja see näeb tema seljas hea välja. Väga hea. Mulle see mees ei meeldi. Aga … teate küll … Kui saaks seda teha ilma tagajärgedeta …
Tema on see, mis meie linnas seadusena kehtib. Nojah, igal ühiskonnal on vaja seadusi ja neid kuidagi kehtestada. Aga Rudy kipub liiale minema.
„Ära muretse,” ütles ta ja tõmbas Gizmo välja. „Mul ei ole piisavalt tõendeid, et tõestada sinu salakaubitsemist. Veel.”
„Salakaubitsemist? Mina? Heldene aeg, mister Seadusesilm, on sinul aga imelikud ideed.”
On alles tüütus. Ta on mu järel nuuskinud sellest ühest juhtumist peale, kui ma veel seitseteist olin. Õnneks ei saa ta inimesi niisama deporteerida. Ainult Artemise administraatoril on see õigus. Ja tema ei tee seda, kui just Rudy midagi põrutavat ei esita. Nii et meil on teatav võimude lahusus. Aga mitte kuigi suur.
Vaatasin ringi. „Kus see pakk siis on?”
Ta lehvitas Gizmoga lugeja ees ja tulekindel uks libises lahti. Rudy Gizmo oli nagu võlukepike. See avas sõna otseses mõttes kõik uksed Artemises. „Minu järel.”
Läksin koos Rudyga tehnokeskusesse. Tehnikud juhtisid seadmeid, insenerid jälgisid hiiglaslikku näidikuseina.
Peale minu ja Rudy olid kõik ruumis olevad inimesed vietnamlased. Nii siin Artemises asjad käivad. Paar üksteist tundvat inimest emigreeruvad, panevad püsti mingit sorti teenuse ja palkavad siis sõbrad tööle. Muidugi palkavad nad neid, keda nad teavad. See värk ei muutu ka kunagi.
Töötajad ei teinud meist väljagi, kui me masinate ja survetorude labürindist läbi kõndisime. Mr Ðoàn vaatas meid oma toolilt näidikuseina keskelt. Ta pilk kohtus Rudy omaga ja ta noogutas aeglaselt.
Rudy peatus ühe õhupaaki puhastava mehe selja taga. Ta koputas mehele õlale. „Pham Binh?”
Binh keeras ringi ja mühatas. Ta kortsulisel näol oli püsivalt sünge ilme.
„Mister Binh. Teie naine Tâm käis täna hommikul doktor Rousseli juures.”
„Jah,” vastas mees. „Ta on kohmakas.”
Rudy keeras Gizmo ringi. Ekraanile ilmus naise sinikaid täis nägu. „Arsti sõnul oli tal silm sinine, põsel verevalum, kaks põrutatud roiet ja peapõrutus.”
„Ta on kohmakas.”
Rudy ulatas Gizmo mulle ja virutas Binhile otse näkku.
Mul oli oma kuritegelikus nooruses Rudyga paar kokkupõrget. Ma tean, et ta on sitaks tugev. Ta ei ole mind kunagi löönud ega midagi. Aga ükskord hoidis ta mind ühe käega kinni ja ise trükkis teisega Gizmosse. Mina püüdsin elu eest vabaks saada. Ta haare oli nagu rauast. Siiamaani mõtlen ma mõnikord sellele hilja öösi.
Binh varises maha. Ta püüdis end käpuli ajada, aga ei suutnud. Kui sa Kuu gravitatsiooniga püsti ei saa, siis sa oled omadega ikka päris läbi.
Rudy põlvitas maha ja tõmbas Binhi pea juukseidpidi üles. „Vaatame … Jah, see põsk hakkab kenasti üles paistetama. Mis sinisesse silma puutub …” Ta tegi kiire löögi vaevu teadvusel mehe kulmu pihta ja pillas ta pea siis maha.