In Manibus Portabunt. Kätel kantud. Einar Laigna | Страница 1 | Онлайн-библиотека

Raamatu loojad Indrek Oper (vasakult), Einar Laigna ja Toomas Abiline Kotkamäel Carl Magnus von der Pahleni ausamba juures kevadel 2017

IAvasõnad

Käes on Issanda aasta 2016. On varasügis, küpsuse aeg, õitest on saanud viljad. Algab saagikoristus. Kelle elutee jõuab künkale või mäetippu, vaatab tagasi kogu käidud teele – ta näeb seal tõuse, komistamisi, tagasilibisemisi ja jälle ülesronimist. Kogu see tee, mis tundus kunagi nii pikk, on nüüd ülevalt alla vaadates lühike. Kas on siit tipust veel kuhugi edasi pürgida? Või on see edasi hoopis tagasi? Sinna, kust kord on tuldud siia maailma, et selle tunnetuse mäe otsa ronida ja mitte tee peal nõrkeda, tagasi vajuda ja otsast peale hakata – nii nagu koolis jäetakse klassi kordama või antakse suvetööd, nii on hinge saatus kosmilises plaanis. Sellel mäkke ronimisel peab hing ideaalis vaimu abil õppima valitsema mateeriat. Seega mäetippu jõudnul on ees kaks valikut: puudujääke ja ebaõnnestumisi kahetsedes piltlikult öeldes tõusta mäetipult lendu, teise dimensiooni. Või alustada otsast peale sama teekonda. Mäetipul seistakse üksi. Seal on ainult inimene üksi, vastamisi Lõpmatuga.

Inimese elu kulgeb sotsiaalse olendina kindlas kultuuris. Inimese saatuses väljendub ka tema kultuurkonna ajalugu – selle ülimaks väljenduseks meie kultuuris on gooti katedraal, mille looduslikuks vasteks on kuusemets. Selles kultuuris väljendab küpsusesse jõudmist kujundlikult sama pilt – tornitippu jõudnu toetub küll kogu katedraalile ja tema ühtsusele, aga sealt edasi võib hing ainult ära lennata.

See tagasivaade elule moodustab ju ühe inimese eluloo, tema saatuse. Kuigi kõige olulisemad momendid on isiklikust minast lähtuvalt väga tähtsad, omandab selle kirjeldamine tõelise mõtte ainult siis, kui me vaatame seda olemise ja olemasolemise kontekstis. Olemasolemise sfäär on kosmilis-ajalooline ning olemise sfäär hinges tajutav ja tunnetatav lõpmatus koos igavikulisusega. Iga filosoofia, mis välistab selle viimase, on puudulik kobamine pimeduses. Selgitatagu ja analüüsitagu olemasolemise (exsistentia) mistahes valdkondi ja nüansse.

Seega peaks isiklikus plaanis oma elutee meenutamine olema nagu karm analüüs, kus kirjeldatule ja meenutatule lisandub kosmilis-igavikuline hinnangu andmine. Selle tee läbikäimine ei ole sageli meeldiv, seega võib seda nimetada ka katarsiseks, puhastumiseks, üleloomuliku kahetsuse äratamiseks.

Oma eluloo kirjutamine lähtuvalt sellisest dispositsioonist peaks aitama vabaneda inimlikust edevusest ja soovist kujutada ennast kangelasena. Kõrgeid ideaale teostada püüdes peab inimene lõpuks tunnistama ainult ühte – et üheks õnnestumiseks tuleb lugeda oma arusaamist ebaõnnestumisest. Kas igavikulis-lõpmatuse dimensiooni ees ongi inimesel üldse millegagi praalida? Kui inimeses ongi midagi suurt, siis sedamööda, kuivõrd ta mõistab elu igavikulise pilguga – sub specie aeternitatis.

Sellel teel ajalisest igavikku on meid meie kultuuriringis ju võimsalt aidanud ja kinnitanud, ergutanud ja lohutanud, vaimustanud ja jõudu andnud raamatutesse kätketud tuhandete aastate teadmised ja kogemused ajaloost ja inimesest. Ja vastuse otsimine küsimustele: kes me oleme, kust me tuleme, mis on kogu see hämmastav mõõtmatu, kuid siiski mõõdetav maailm ning mis on selle kõige mõte ja ülim tähendus? Tänulikus tundes kõigi nende vastu, keda võib kokku võtta üheainsa sõnaga – õpetajad – leian õigustuse ka selle ajastu kirjeldamises, mida ise olen läbi elanud. Nii nagu kultuurgi seisneb selles, et ta vaatab tagasi ja tal on püha minevik, mille läbi ta saab olla eneseteadlik ja mis annab võimaluse näha ka seda, mis on tulemas.

IIElu müsteerium

Elu on suur müsteerium. Teda võib kirjeldada, uurida, püüda defineerida. Koos sellega käib soov hetkeseisule punkt panna, nagu oleks kõik selge. Aga kas on?

Mis mäng see kõik on? Ja kas see on üldse mäng? On ju põhiküsimused, kõige olulisemad küsimused need: kes me oleme, kust me tuleme, mis on kõige mõte, mis on olemine, mis on olemasolemine, mis on nende erinevus? – küsimuste rida jätkub. Need ontoloogilised küsimused on kogu inimliku mõtlemise ja filosoofia aluseks. Just nende alusküsimuste mõistmisel kogeme piire, millesse inimolend on pandud. Nende põhiküsimuste üle mõteldes mõistab inimene oma mõistmise võimetust ja selle võimetuse tunnetamine ongi stiimul tunnetuse avardamiseks. Ehk lühidalt öeldes – valgustatud seisundi saavutamiseks. Piltlikult öeldes peaks nagu pealaele luugi tegema ja siis selle avama, suurte mõõdete lõpmatuseni tajumiseks. Lõpmatuse taju on inimese hinges sees, seda dimensiooni nimetatakse religioossuseks. Teadvuse tasandil tähendab see, et inimene saab aru, et ta on pisike ja tema ainuke suurus on selle väiksuse kogemine ja tunnistamine. Kuna inimene on isik, siis suhtlemiseks maailmaga isikustab ta objekti.

Tihti küsitakse, kuidas te olete jõudnud selle Absoluudi, mida me nimetame Jumalaks kõrgemas mõttes, tunnetamiseni. Normaalne inimene ei peagi selle tunnetamiseni jõudma mingite elamuste või kuulutuste läbi, vaid see peab olema loomulik, kaasasündinud omadus, mille puudumine on puue. See puue ei ole intellektuaalne, vaid tuleneb sünnipärastest eeldustest, mis Aristotelese määratluse kohaselt jaotab inimsoo suurehingelisteks (megalopsyche) ja sündinud orjadeks (doulos physicos).

Meil on minateadvus, me tunnetame ennast Minana. Ego sum – ma olen. See kehtib inimese kohta samamoodi, nagu ka Jumal vastas küsimusele: „Ma olen, kes ma olen.“ Absoluut on puhas olemine. Meie – inimolendid – oleme olemasolemine. See on essentia ja exsistentia erinevus. Surematu Dante võtab nendele küsimustele vastust otsides selle kokku sõnadega: „Ma ei tea, kes ma olen, ma ainult tean, et ma olen.“

Kes me siis oleme? Seda küsimust on ju tegelikult esitatud kõikidel aegadel. Ja kui tuua üksainuke oluline näide käsitluste erinevustest, siis tänapäeva inimfenomeni seletada püüdmised käsitlevad inimest küll psühhofüüsilise tervikuna, kuid rõhk on kindlalt ainult bioloogiliselt käsitletava materjali piirides.

Eks viimased 150 aastat on inimkonda labastatud ühe kaasaja lühidogmaga: „Inimene on ahvist arenenud!“ Inimkond ohkas kergendatult. Uus lunastaja oli leitud – ahv! Ja sellest ajast alates on tõepoolest toimunud inimkonna jätkuv labastumine selles kultuslikus arhetüübis. Tänapäeva inimene tahab ju, et kõik oleks teaduslik, teaduslikult tõestatud. Vaatame siis, kuidas sellega lood on. Mida siis räägib meile ahvi evangeeliumist näiteks niisugune raamat nagu Inimkonna varjatud ajalugu? Arutluses sellest, mis puudutab inimese arvatavaid eellasi, hakkavad korduma järgmised sõnad: usuvad, arvavad, väidetakse, enamik teadlasi kinnitab, uskusid mõned teadlased, teadlased tavatsesid väita, arvatakse olevat toimunud, teadlased arvavad koguni … niisiis – usuvad, arvavad jne. Kus on siin korrektne teaduslik tõestus? Ja lõpuks öeldakse, et praegused inimese põlvnemise kontseptsioonid ei selgita, kes me siis oleme ja kust me tuleme. Kõigest hoolimata on ahvi-usk mugav, sest see ei esita inimesele kõrgemaid nõudlusi ega eetilisi pürgimusi.

Ja kui nüüd uurida inimesekäsitlusi minevikus, siis selle näiteks sobib Robert Fluddi uurimus inimesest Utriusque Cosmi Maioris 1617. aastast, kus inimolendit käsitletakse üheltpoolt küll psühhofüüsilise, kuid teisalt kosmilise olendina. Illustratsioonil seisab inimfiguur neljakäpakil ahvi kohal. Inimese pea kohal särab kahekordsetes kiirtes kolmnurk, kiirtepärjas kolmnurk. Nii et ammu enne Darwinit oli täheldatud inimolendi kahesugust arenguvõimalust: kas kõrgema vaimsuse ja valgustatuse poole, mida tähistavad tähed HO, või degeneratsiooniliin, alla, ahvistumise poole, mida tähistavad tähed MO. Nii ongi siis sõnas homo antud need kaks liikumisvõimalust.

Ometi on kogu inimese saamise lugu kirja pandud tuhandeid aastaid tagasi päris üksikasjalises kirjelduses sellest, kuidas jumalad ehk anunnakid ehk elohimid tulid maailmaruumist ja kloonisid geenimanipulatsioonidega ristates iseennast neandertallasega ning saadi homo sapiens. Kõikide vanade rahvaste pärimused on selles liinis üksmeelsed. Elu on kosmiline. Darwinile oli maakera veel universumi keskpunkt ja kõik maine ainult kohalikku päritolu.

Milleks nii pikk sissejuhatus inimolendi päritolust? Aga sellepärast, et sellest oleneb meie eneste ja kogu meie kultuuri saatus inimesena . Kultuur ehitub arhetüübile: üks on vaevarikas tee valgustatud jumalikkuse poole, mis sünnitab kultuuri ja teine on ahv-arhetüübi, labastumise ja minnalaskmise tee. Teisisõnu – esimeses püütakse kõike bioloogilis-animaalset allutada tahte läbi mõistuse ja teadmiste valitsuse alla. See on jumalike seaduste järgimine. Ja vastandtee, allakäigu tee, on bioloogilis-animaalse ja patoloogiliste esinemisvormide kultiveerimine inimõiguste sildi all.

Missugune on inimese enda teadlik pürgimus? Kas ta tahab iseennast valitseda kuningana käies väärikuse teed? Või valitsevad inimest animaal-bioloogilised tungid ja sellest tulenevad emotsioonid? Nende arenguliinide võitlus ongi maailma ajalugu. See on ka küsimus igale inimesele – kes oled sina? Kas sa valid vaevarikka tee, hoides silme ees kõrget ideaali? Või mugava tee, sest allakäiguks ei ole pingutust vaja?

Ja lõpuks – kes olen mina ise? Ma ei olnud oma valikutes vaba. Hinge mälus oli nii võimsalt sees kosmiline tunnetus ja teadvus, mingi suurema maailma kodanikuks olemise teadvus, kes mingiks ajaks ja mingi ülesandega on saadetud siia alla. See tähendas seda, et kui olen siia maailma saadetud, siis järelikult pean siin olema. Ja just siin, selles maises olukorras püüdma teostada jumalikku kuningavalitsust bioloogilise inimese üle. Oma äärmuslikkuses on see täieliku askeesi tee. Küllap on iga inimene nii või teisiti tunnetanud seda lõhestatust taevase ja maise vahel. Ja seepärast on maine elu inimesele kannatuse tee. Mida võiks jällegi kokku võtta Dante sõnadega: see maailm on valle di lacrime – pisarate org.

Universumis pole midagi juhuslikku. Kõik, mis toimub, toimub selle kausaalsuse sees. Maine mõõde allub samadele seadustele.

Inimlikult võiks öelda, et mul on väga vedanud oma esivanematega. Hing valib ise endale vanemad. Siin pole midagi juhuslikku. Kosmilise saatuse muster on ette kirjutatud. Siin on ka küsimus inimese tahtevabadusest. Seda teemat on ajaloos põhjalikult käsitletud ja selge on see, et vastutust saab olla ainult valikuvabaduse, valikuvõimaluse ja valikute tegemise tõttu. Nendes piirides on inimese tahe vaba. See vabadus sisaldab inimese jaoks ka illusiooni, sest inimene ei tea enamasti, mis on need jõud, mis tema tahet ja tahteotsuseid suunavad.

Igatahes tajusin ma juba väga väikesena mingit missioonitunnet, mingit ülesannet, mida pean täitma, seda võib nimetada kohusetundeks. Sisimas oli pidev küsimus, et miks mind küll siia on saadetud? Ma ei suutnud sellega kaua aega leppida, mis väljendus mitmetes tõsistes tervisehädades. Varases noorukieas seda küsimust endale ühtelugu esitades ja selle kallal vaeveldes tegin järgmise otsuse: kui mind juba siia on saadetud, siis tähendab, et pean siin olema, sellel on oma mõte ja eesmärk ning selleks, et seda veel ähmasena tunduvat missiooni täita, tuleb ennast selleks üles ehitada.

IIITulemine

Minu esimesed mälupildid: kosmiline ruum, pime, aga ühtlasi on kõik nähtav ja tajutav, tähed ümberringi. Mul ei ole keha, aga ma tunnetan ennast minana, kes kõike seda näeb, kusagilt tuleb ja kuhugi läheb. Milline võrratu kergus! Siis tumeneb ja kustub kõik, nagu oleks mattunud patjade ja tekkide alla. Ma olin jõudnud emaihusse, jämemateeriasse. On ränk kui inimese teadvus lülitatakse (või lülitub) sisse liiga vara. See teeb esimesed kohanemised maises maailmas väga raskeks ja vaevarikkaks. Varased pulgavoodi unenäod olid põhiliselt kahesugused: antiigi valge marmor, piiniad ja pikkades valgetes rüüdes inimesed. Eriti korduvalt esines rinde alt vöötatud pikas valges rüüs kuningliku hoiakuga väärikas daam, kelle juuksed olid võimsalt kuklasse põimitud. Mööduvas protsessioonis torkas ta alati silma. Teised unenäopildid pärinesid keskajast: näod, rõivad, ehitised, nagu keskaja maalidelt. Lühidalt öeldes: nagu Pieter Bruegel või Hieronymus Bosch. Ja peensusteni kõikvõimalikke detaile!

Esimene ärkamine ja väljumine sellest hingemälu maailmast on selgelt meeles: lamp toa laes, mis meenutas täiskuud öises taevas ja tumeroheline kuldliiliatega tapeet. Ukse puutahvlil läbi värvi kumav oksakoht. See on ka esimene mälestus minu emast, keda siis esimest korda elus nii vaatasin, et ka nägin. Kusagilt kostis rahulikku mahedat häält – see oli isa.

Esimesed meelde jäänud muljed välismaailmaga kohtumisest olid siis sellised. Edasi jätkus elu antiigi ja keskaja nägemustes, eelmiste kehastumiste mälestustes. Kohanemine mateeriasse oli elu algaastatel ränk. Mu käed ja jalad tundusid paksude ning rasketena, millesse ma olin nagu vangi pandud ja millest soovisin vabaneda. Raske on tulla ja kohaneda maisesse maailma, ja kui siis oled siin kohanenud ja kinnistunud, siis võib lahkumine olla sama raske. Mis on elu müsteerium? Siin võib teha kokkuvõtte filosoof Arthur Schopenhaueri teose Elutarkus viimaste sõnadega: kui me teaks, mis mäng see on, oleks kõik selge. Aga me ei tea.

IVMaised esivanemad

Emast

Minu ema Nelli pärineb käsitöömeistri perekonnast, ta sündis 1904. aastal. Tema isa Rein Terras oli kõrge kvalifikatsiooniga lukksepp, kes suri 1943. aastal. Vanaisa töötas Tallinnas Lutheri vabrikus. Tsaari-Venemaal dikteeris üldist stiili härraslikkus, väärikus, mille järgi orienteerusid ka teised ühiskonnakihid. Ka minu vanaisa läks tööle, seljas ülikond, valge särk seljas ja must lips ees, ka suvel alati kaabuga, käe otsas Lutheri vabriku ümarakujuline vineerkohver, nahksangaga ja luuk peal, milles oli piimapudel ja võileib. Töö juures loomulikult vahetati riided, aga eneseväärikust hindav inimene oli avalikus kohas alati stiilselt riietatud.