In Manibus Portabunt. Kätel kantud. Einar Laigna | Страница 3 | Онлайн-библиотека
Ja tõepoolest – kõiki niisuguseid asju, mis marakrattide elu juurde kuulub, nagu kõikvõimaliku träni ja kola korjamine, püksitaskud pungil kive ja traadijuppe ja naelu ja kruvisid – seda kõike minu ema mõistis! Ja kõhuli üle aia ronimisest ära tulnud särginööbid – nende uuesti ette õmblemiseks võttis ta kätte ja õpetas mulle, kuidas seda ise teha. Üldiselt olid need nööbid lõpuks ees peene vasktraadiga ja nii need ka jäid, sest poiste hingeelu pidi tundma ja mõistma!
Köögis oli meil kapp, niisugune jahe sahvrikapp, mille ukse peale ma joonistasin ringi, keskele väiksema täpi ning lasksin sinna märki. Lasin niisuguse jahipüssiga, mille padruni otsa oli treitud punn ja selle punni sees oli peenike auk ning augu põhja löödi haavel lihtsalt kinni – see oli nagu õhupüss. Ema tegi seal kõrval süüa ja plärtsakad muudkui käisid, aga ta ei öelnud mitte midagi. Kui olin juba mitu pauku teinud, siis arvasin, et no nüüd tuleb midagi. Ma olin väga imestunud, aga see lugu käis ka ilmselt poiste hingeelu mõistmise alla.
Kui ema oleks ainult teadnud, mis toimus õues teiste nagamannidega koos olles kui meie käsutada oli pärast sõda ohtralt kõikvõimalikke padruneid, kahurimakarone ja kõike muud. Neid vedeles laialt ja selle laskemoona abil oli võimalik konstrueerida isegi selliseid paugutamisi, mille peale tavaliselt avanesid majade aknad ja emad hakkasid oma poegi nimepidi hüüdma. Vintpüssi padrunite jaoks kraapisime mulla sisse kraavid, siis võtsime padrunil kuuli otsast ära, võtsime natuke püssirohtu välja, panime kuuli tagasi otsa ja surusime selle kuuli põhja nii sügavale kui läks ja lõpuks panime püssirohu peale. Niimoodi valmistasime ette 20-30 padrunit. Seejärel panime need mullavalli sisse kõrvuti, otsad tihedalt ligistikku. Püssirohi ühendas neid kõiki. Ja kui otsast panid selle põlema, siis tuli endal ruttu puuriida taha liduda, sest siis järgnes niisugune
1944. aastal kui Saksa väeosa peatus põhjarannikul meie talus, kus tehti väike peatus ja keedeti katlaga süüa, „unustati“ puukuuri maha kuus vene vintpüssi ja kastidega padruneid. See oli ka aeg, kus paljudes heinaküünides võis põrandale laotud puuokste alt leida relvi. Nii et peale sõda oli poisikestel külluses võtta kõike, mis paugutas, põles ja plahvatas. Ja omaette ime on see, et nii vähe õnnetusi juhtus.
Kui me maal vintpüsse kõmmutasime, siis oli meil jahipüss kõrval – kui keegi tuleb uurima, siis näitame, et me lasime jahipüssi, ehkki paugust saab aru, millise püssiga on tegemist. Aga me jäime oma arsenaliga onule vahele, sest käes oli aeg, mil kardeti relvade pärast. Meie püssid rändasid linaleoauku ja jäime neist niimoodi ilma. Aga padrunikastid, mis meil olid metsa maha maetud, seisid seal kuni uute aegadeni. Kui Kaitseliit taastati ja ma Kaitseliitu astusin, siis läksin metsa ja kaevasin oma padrunikastid välja. Kuiv liivane pind männipuude all ja tsinkplekist joodetud karbid, lõikad lahti – sees nagu kuld! Kõik kirjad peal, mis tehases tehtud ja kuupäevad ka. 1939. aasta padrunid! Ühesõnaga – kui vanemad teaksid, mida poisikesed teevad ja kus nad kõik kolavad, siis ei tea mis hirmusid nad kõik peaksid üle elama!
Meenuvad peapiiskop Jaan Kiivit seeniori sõnad: „Kui Issanda inglid ei hoiaks lapsi, mis neist siis saaks!“ Ma olin üle 50 aasta vana kui rääkisin emale mõningaid seiklusi ja järgmisel päeval ema ütles, et ta ei ole öö läbi maganud selle pärast. Kui ma praegu mõtlen, siis hakkab mul õudne, kuidas me pimedas ronisime mööda vihmaveetoru üles! Me turnisime katusele ja siis katuseluugist pööningule. Kui ma praegu seda vaatan, siis ma ei usu, et see oli võimalik. Nagamannid ei karda mitte midagi! Nagamannid on imeosavad, neil puudub hirm. Niipalju siis poiste hingeelust ja tarkadest naistest, kes seda mõistavad.
Vahetult peale sõda, 8-aastase jõmpsikana oli minu kasutada kaheraudne jahipüss, mille naabrimees Alfred Petulai mulle lahkelt andis. Muidugi olin ma selle üle väga uhke ja jalutasin püssiga kõikjal vabalt ringi. Tol ajal olid poodides pikad järjekorrad, leivasabad ja mis kõik veel. Ja mina jalutan, suur püss seljas, seal rahva hulgas. Ainult üks kord ütles üks mees: „Püss, kus sa poisi viid?“ Kohalik miilits, kes ka korduvalt mind püssiga nägi, ei öelnud kunagi ühtegi sõna. Jahipüss oli Stalini ajal vaba, selle omamiseks ei olnud luba vaja.
Isast
See, mis on kunagi toimunud, elab inimeses edasi. Minevikuta, juurteta inimene elab ainult olevikus, tänapäevase sõnaga – trendide järele. Selles on kultuurinimese ja tsivilisatsiooni-inimese erinevus, kui lähtuda Spengleri määratlusest mõistete kultuur ja tsivilisatsioon kohta.
Minu isa on pärit Palmse-Sagadi piirkonnast. Minevikus andis suuresti tooni see, missugused olid kohalikud mõisnikud. Mõisa ja talurahva suhted on tavapäraselt olnud väga negatiivsed, selles mõttes on Palmse midagi erilist. Loomulikult sõltub kõik inimestest, nende karakteritest, samuti sellest, kuidas valitsejad oma võimu teostavad. Palmse kandi talupoegade keskmisest kõrgem elujärg olevat välja paistnud nii nende elamutest, riietusest kui ka uhkemast käitumisest – täpsem oleks öelda jõukusest. Palmse fenomeni mõistmiseks on ju rahvalaulgi:
Palmse elumajad said omale korstnad juba 1844. aastal. Talude päriseksostmine toimus 1860-ndatel aastatel. Majadesse tehti laudpõrandad, palkmajade seinad kaeti voodrilaudadega ning värviti. Sellest on jäänud pärimused rahva teadvusesse. Lapsepõlves kuulsin vanemalt põlvkonnalt Palmse mõisahärrade kohta eranditult kiitvaid lugusid. Mõisakultuur tungis jõuliselt nii talurahva olmeellu kui käitumisse ja üldistesse hoiakutesse. Palmse Pahlenid ja taluperemehed näivad olevat moodustanud mingi ühtse pere, mis väljendus kasvõi selles, et taluperedes sündinud lastele sooviti vaderiteks mõisarahvast.
Heade härrade Palmse mõis
Palmse mõisas mõtisklemas
F. R. Kreutzwald on oma „Palmse lugudesse“ kogunud rahvalikke pärimusi, milles Palmse Pahlenitele on omistanud lausa hiiulikke vägitegusid. Tsitaat: „Minu teada ei leita teist mõisnikusugu meie maalt, kellele vanad jutud niisugust aukrooni oleksid valmistanud kui parun Pahleni soole. Kus orjad oma hoolitsejatest säherdust mälestust meeles peavad, seal võib vähemgi ära mõista, et need mehed rahva sõbrad on olnud, nagu see vanemate ja laste vahele loodud,“ kirjutab Kreutzwald.
Üks minu esivanematest, Ligedama Madis, on suhelnud Kreutzwaldiga isiklikult – nad kohtusid Rakvere kandis ning käisid Rahkme mäel vestlemas. Kreutzwald temalt kuulis ka neid lugusid ja pani kirja.
Kes olid kõik need Muickid, Mühlenbachid ja Falckid, kellele mõisnik lasi 1729. aastal vapid teha? See kõik on omaette lugu, mille kohta leidub meie suguvõsa arhiivimaterjalides palju rohkem teavet kui ametlikes ajalookäsitlustes.
Kohaliku rahva teadvuses olid head mälestused mõisnikest selleks jõuks, millega nõukogude ajal, mil mõisnikest ja mõisaajast räägiti ainult hirmu- ja õudusejutte, taastati Palmse mõisasüda ja sealsed hooned. Kirjalikud materjalid, mis tutvustavad mõisa ajalugu, kannavad lühikest pealkirja „Head härrad“. Mõisa ja talurahva suhetest räägib ka see asjaolu, et mõisa aed oli alati kõikidele avatud ja samuti oli vaba lõbusõit paadiga härrastemaja tagusel suurel tiigil.
Mühlenbachide perekonna vapp
Muickide perekonna vapp
Aga kuna kõik oleneb inimestest ja nende iseloomust, siis naabermõisas Sagadis olid asjad märksa teistmoodi. Neid mõisaid ühendas omavahel ainult seisuslik suhtlemine, milleks rajati isegi otsetee Palmsest Sagadisse. Sagadi von Bockidest selliseid positiivseid rahvapärimusi paraku ei ole.
Minu isapoolsed esivanemad pärinevad Muick´idest ja Mühlenbachidest. Kui vanaisa ja vanaema abiellusid, siis oli mõlemal nimeks Mühlbach, kuid nad ei olnud lähisugulased. Minu isa Gustav on sündinud 1890. aastal Jakob ja Leena Mühlbachi teise lapsena. Ta sündis Vihasool Pauna talus, mis on praegugi alles ja seal on tehtud võimas kapitaalremont. Kõige vanem poeg oli Juhan, ta oli minu isast kaks aastat vanem. Isale järgnesid kaheaastaste vahedega Magnus ja Ants ning viis aastat hiljem Aino.
Vihasoo küla asetseb Loobu jõe kaldal paar kilomeetrit enne merre suubumist. XX sajandi algul oli külas kaheksa talu, mille hooned asetsesid Loobu jõe ja maantee vahelisel alal. Põllu- ja heinamaad olid kahel pool jõge, ülejäänu oli mets. Küla ühes otsas asus vesiveski, merepoolses otsas olid pood, koorejaam ja rahvamaja. Suur ja võimas rahvamaja, lavaga saali ja kõrvalruumidega, oli külarahva ühistöö. Sealne elu oli korraldatud pea täiuslikult. Lisaks talumajapidamisele olid ühistud, mida majandati ühiselt. Näiteks oli olemas pulliühistu, täkuühistu, rehepeksumasina ühistu, sest neid töid ei olnud mõttekas ega jõukohane teha igaühel eraldi. Külaühiskonnas toimus tihe suhtlus ja koostöö, see oli individuaalse ja kogukondliku elu suurepärane, tasakaalustatud koosfunktsioneerimine.
Minu onudest kõige vanem, onu Juhan õppis Tartu suurkoolis – siis nimetati nii – majandust. Omandanud ka ohvitseri kutse, oli ta Teise maailmasõja ajal Saksa sõjaväes majori auastmes. Pärast sõda, nagu see tol ajal oli, tuli tal kümme aastat veeta Siberis. Sealt tagasi tulnuna töötas onu maal raamatupidajana. Sõja lõpul oli ta perekond Eestist põgenenud. Nii et üks tüüpiline Eesti pere saatus tollest ajast.
Minu isa Gustav alustas oma karjääri päris noorukina Peterburis pangas, kus sugulased juba töötasid ees. Palmse kandile oli üldse iseloomulik, et Peterburi oli kuidagi tähtsam ja lähedasem linn kui Tallinn. Peterburi eestlaskond oli ju arvukas ja kõrgelt hinnatud.
Järgmine onu Magnus, keda tema väga elava iseloomu tõttu nimetati hüüunimega Maksimus, alustas õpinguid Käsmu merekoolis ja jätkas neid hiljem Peterburi Keiserlikus Mereakadeemias. Revolutsiooni saabudes oli ta leitnandi aukraadis. 27-aastaselt suri onu Magnus ootamatult „koolerasse“, ehkki kaks päeva varem teda vaatamas käinud sugulased olid meest näinud läbi illuminaatori akna täie tervise ja elujõu juures olevat.
Tsaariaegses mereväes pidid olema väga head palgad kuna onu maksis lõpuni ära meie talu väljaostu hinna ja kogu tema elustiil oli helde. Teda mäletatakse kui käitumiselt impulsiivset inimest. Külastades kord oma tädi Annat, lõhestas ta mõõgaga kardinad ülevalt alla lõhki, sest need ei olnud tema arvates piisavalt head ja ostis asemele uued – parimast materjalist, mis saada oli. Onu Magnusel oli palju raha ja ta oli sellega helde. Niisugused on mälestused Maksimusest.
Kõige noorem poegadest, Ants, kes noorukina käis läbi ka Esimese maailmasõja, sai talu pärijaks. Tädi Aino suri suhteliselt noorena, vaid 46-aastaselt Teise maailmasõja ajal.
Meie suguvõsast on võrsunud ka avaramalt tuntud inimesi, nagu näiteks Nõmme esimene linnapea Ludvig Ojaveski (Mühlbach), kes oli minu vanaisa vennapoeg. Ta lasi ennast maha 1940. aastal NKVD-st ülekuulamiselt tulles ning on maetud Pauna talu kalmistule. Ja teine väga tuntud isik on kunstiajaloolane Villem Raam (Rahm), kes oli minu vanaema Leena õe Anna poeg.
Vanavanemate kalmul Ilumäe kiriku kalmistul
Pauna talu kalmistu
Tänapäeval üldiselt levinud ja levitatava arusaama kohaselt oleksid linnaelanikud justkui iseenesest juba intelligentsemad, teadlikumad ja targemad kui maaelanikud. Külaelanik oleks nagu midagi mahajäänut, rumalat. Kuid kõige olulisemas on külaelanikul määratu eelis. Inimrassi kosmilisusest, suure maailma juurde kuulumisest saab külaelanik maaharijana palju elavamalt aru, sest selle elu naturaalses ainelisuses, kus elu on vahetus sõltuvuses loodusest ja selle rütmidest, need omakorda kuust, päikesest ja kosmilistest mõõdetest, on taevas külaelanikule lähemal kui linnainimesele.
Meie lühikese eluaja jaoks on määrav see, mis on igavene ja tõene. Kuidas see igavene ja tõene realiseerub külaelu miljöös? Rääkides külast kui kogukonnast, tuleb rääkida talust kui selle kogukonna üksikosast. Ja sealt edasi kindlasti mõisast kui suurtalust. Maarahvas on vere ja rassi kehastus. Võime kujutada seda võimsa puuna, mille juured on jõulised ja ahnelt maapinnas. Salapärane maa-alune jõud – elu, mis saab nähtavaks võimsa puutüve ja vägeva võrana.
Talupoegkonna kõrgeimaks esinduseks oli kindlalt aadelkond, rüütelkond. Nad moodustavad koos lahutamatu, olemusliku terviku. Keskajal oli päris tavaline, et rüütlid võtsid talutütreid naiseks, sest olemuslikult kuulusid nad samasse seisusesse. XIII sajandi kirjavara räägib meile: „Kes hommikul põldu harib, sõidab pärast lõunat turniirile.“ See on kosmiline tervik – juured sügaval maises, jõuline pürgimus üles, millest tuleneb vereliinide ja suguvõsade tähtsus, mida tegelikult kannab naine. Siin on see elu kosmiline müsteerium.
Naine kui elu sünnitaja ja hoidja oli keskajal sügavalt mõistetud ja see väljendus daamikultuses. Nii rüütli- kui talukultuuris sünnib ju eriline naiseaustus – rüütlikoodeksi kolm austusobjekti: Jumal, kuningas, daam. Ja daam tähendas emadust, maad, ürgnaist maad. Ei ole midagi solvavamat naise väärikusele kui feminism, mis on sisuliselt naise alandamine ja temalt väärikuse ning väärtuse võtmine naisena. Külaelu – see on traditsioon ja kombed, mida kannab religioon ja selle võrdkujuks on elupuu – juured, tüvi, oksad. Maaelu on loov elu. Linn kulutab ja hävitab.
Kui kusagil Eestis on küla ja mõisa terviklikkus sellises käsitluses teostunud, siis ilmselt Palmses. Kui Ilumäe kabel 1843. aastal valmis sai ja mõisnik teenistusel armulauale läks, siis oli külarahvas ka sealsamas.