In Manibus Portabunt. Kätel kantud. Einar Laigna | Страница 2 | Онлайн-библиотека
Vanaema Emilie oli kodune ja tegeles koduhoidmisega, mis ongi normaalse naise õige tegevus. Neljast lapsest, kellest üks väga noorena hukkus, oli minu ema Nelli kõige vanem. Tema erialaks oli muusika – klaverimäng, laulmine ja koorijuhtimine. Ema töötas Rahumäe algkoolis muusikaõpetajana. Sõda ja lapsed katkestasid tema õpingud konservatooriumis, kuid minu lapsepõlvekodu oli täis elavat muusikat, klaverimängu ja laulmist. Emal oli võimas hääl. Kuna koolitunnid olid pärast lõunat, siis oli tal hommikupoolikul aega koduste toimetuste kõrval põhjalikult tegeleda ka minu harimisega. Igahommikustest klaverimängudest jäid kõrvu kõlama nimed Bach, Mozart, Schubert. Üleval pianiino kaane peal oli noodivirn kummaliste, salapäraste märkidega, millest ema võlus välja imelisi helisid. Kõige selgemalt on silme ees helesiniste kaantega paks noodivihik, sagedasest kasutamisest kulunud nurkadega, mille keskel ilutses suurelt „Bach“ ja mis minu silmade jaoks oli nagu pilt, mis selliselt kõlas. Teistegi heliloojate nimed olid minu jaoks kõlaga pildid.
Aeg-ajalt kogunesid meie kodus muusikahuvilised daamid, kelledest üks on eriti teravalt meelde jäänud – madam Nedremskaja Peterburist. Ta oli Vene revolutsiooni eest Eestisse põgenenud väga peen aadlidaam, keda koheldi ka siin erilise austusega. Nende musitseerimine algas alati hääleseadega, mis oli muidugi poisikese kõrvadele ebameeldiv, kuid jätkus päris laulmisega. Tavaliselt olin ma sel ajal teises toas, tõmbasin raamaturiiuli kõige alumisest reast raamatuid välja ja uurisin neid. Sattusin kord kunstiajaloo raamatus Niguliste kiriku altari reproduktsioonidele. Ehmatasin ära – see oli ju kõik see, mis pidevalt minu sees ja kujutluspiltides oli olnud!
Ema Nelli aastal 1929
Need olid kaks ennesõjaaegse varase lapsepõlvekodu tugevamat mõjutust, aga sellele lisandus veel üks. See oli mäng klaveriga, üksi kodus olles. Jah – mitte klaverimäng, vaid mäng klaveriga, mis seisnes selles, et klaveriklahve, mille peale ulatusin vaatama, vajutasin ma kahe käega alla – põmmm! – ja hoidsin sõrmed klahvidel, lastes helidel vaikselt hääbuda. Hääbuv heli viis justnagu kusagile kaugele ära – mida vaiksemaks jäi, seda kaugemale, hääbudes viimaks lõpmatusse ja viies mind endaga kaasa. See hääbuva heliga lõpmatusse reisimine oli seotud emaga ja heli, mis viis mind ära ja mida ühelt poolt nii väga soovisin, tõi kaasa ka valu, et see viib mind eemale emast. Seeläbi tuli juba varakult kogeda taevase ja maise lõhestatust, seda üheaegset kuulumist mõlemale poole. See mäng oli mõneti õudne, aga ma ei saanud jätta seda mängimata.
Lõunasöögi valmistamise ajal pidin alati olema köögis ja selle aja pühendas ema minu õpetamisele ja harimisele. Loomulikult kuulus selle õpetuse juurde ka lugema õpetamine, tänu millele ma pääsesin imelisse raamatute maailma väga varakult. Eesti ajaloo ülevaade oli mul olemas juba enne kooliiga. Sellest ajast peale on peaaegu maniakaalne raamatute lugemine olnud minu elu üheks keskseks teljeks. Lisaks paljudele praktilistele asjadele, mida ema mulle õpetas, nagu õmblusmasinaga õmblemine, nööbi ette õmblemine, isegi nööpaugu tegemine, olid õpetused käitumisest, millest oluline osa puudutas meheks olemist ja mehelikku käitumist. Kas tänapäeva vanematel on nii palju aega oma lastega tegelemiseks?
Õhtul oli isa kord. Töölt tulles isa sõi ja siis viskas pikali, luges paar lehekülge ja seejärel hakkas loetu üle arutlema. See oli suurepärane kool! Põhiteos, mida ta luges, oli Oswald Spengleri
Hommikupudru süües unustasin ma sageli söömise ja jäin läbi akna pilvi vahtima. Pilved, pilved, pilved – neid vaadates ma unustasin kõik muu. See oli ju nähtav osa
Ema Nelli ja isa Gustav
Õde Lea-Reet ja Einar 26. novembril 1939
1930-ndate aastate keskpaiku, kui vanaisa Rein Terras jäi pensionile, pandi rahad kokku ja osteti Türi linna maja koos sinna juurde kuuluva suure aiaga, see oli üle 3000 ruutmeetri suurune maaala. Elamu kõrval oli abihoone, mille ühes otsas oli laudaosa, keskel pesuköök-saun ja otsatuba, kuhu vanaisa seadis sisse oma lukksepatöökoja. Kauni aedlinna elanikud olid kõik aiapidajad. Pea igas majapidamises peeti ka vähesel arvul kanu ja kasvatati aastas üles üks siga. See eluviis tagas inimestele laheda äraelamise ja sõltumatuse. Toimis suuresti ka vahetuskaubandus.
Lukksepana oli vanaisal tööd küll, mis andis pensionile suure lisa. Oma aia saadused rahuldasid nii pere kui lähisugulaste vajadused ning neid viidi turulegi.
Mullapind on sealkandis suurepärane ja kasvatab kõike nii üles- kui allapoole. Oma aed andis kõik – olid õunapuud, marjapõõsad ning pool territooriumist jaotatud odra- ning kartulipõlluks. Otradega toideti kanu ja kasvatati siga. Oma põld andis looma ülalpidamiseks kõik vajaliku. Aia ääres olid vaarikad ja maasikapeenrad, samuti 22 marjapõõsast. Vanaemal oli 12 kana – suured plimutrokid, kes üle 2-3 päeva munesid väga suure muna, tihti kahe rebuga. Linnaintelligendid ja –ametnikud, kellel oma aiapidamist ei olnud, ostsid seda siis põllupidajate kodudest. See oli suurepärane ja täiuslik naturaalmajapidamine! Ja mis kõige tähtsam – see tagas inimestele maksimaalse sõltumatuse! Need aiapidajad olid tõeliselt sõltumatud inimesed.
Ema minu Tallinna kodus
Muidu oli linnakese elu rahulik, tüüpiline väikekodanlik elustiil, aga seda kõige paremas, kultuurilises mõttes. Minu vanaisade-vanaemade põlvkond tuli ju tsaariajast ja Tsaari-Venemaal andis tooni aristokraatia, kellest tulenes üldine väärikas käitumisstiil kõikidele, pluss muidugi saksa kultuur. Vanaisa töökojas toimusid ka minu esimesed kokkupuuted metallitööga, mis seisnes küll põhiliselt vanaisa töö jälgimises.
Vanaisa suri kahjuks liiga noorelt, pärast pimesoole operatsiooni lubamatult vara antud toidu tõttu. Olin oma vanaisasse väga kiindunud. Ja suviti Türil olles käisin sageli tema haual mõtisklemas ja vanaisaga vestlemas. Praegu on vanaisa pilt mul sepikoja seinal ning samuti hulk temast jäänud tööriistu.
Lapse kujunemises ja kasvamises on vanavanematel eriline osa ja tähtsus täiskasvanuks küpsemisel. Kontakti kaotamine vanavanemate põlvkonnaga väljendub tänapäeva nooruse igaveses infantiilsuses ja mitte kunagi lõppevas puberteedis, mis ei jõuagi õige küpsuseni.
Kui suhteid elukogenud inimestega asendavad ainult omaealised ja nutitelefon, siis näeme tänapäeval, mis tagajärjed sellel on. Niisugused põlvkonnad, kellel puudub ajalis-ajalooline sügavus mineviku suhtes, elavad trendide ja moodide järele.
Mul oli kolm õde – minust neli aastat vanem õde Reet ning minust kuus aastat nooremad kaksikõed Liis ja Anu.
Varase lapsepõlve lõpp saabus 1941. aasta juunikuus. Sõda ei olnud veel alanud. Mängisin liivakastis puust autoga. Oli keskhommikune aeg. Taevas ei olnud ühtegi pilve. Päikesevalguski tundus olevat helesinine. Ja siis näen, et meie aeda Nõmmel, kus me elasime, sisenes pisike lennuk männiokstest allpool, umbes nelja meetri kõrgusel. Tõusin liivakastis püsti, õnnelikus ootusärevuses näha lennukit ligidalt. Kuna lapse maailmas on kõik võimalik, siis ei olnud minu meelest midagi imelikku selles, et see lennuk oli väike, nii umbes poole meetri pikkune. Vaikselt ujudes jäi see lennuk seisma. Ma olin pettunud – sellel lennukil ei olnud tiibu ega mootoreid. Ta oli igalt poolt ühejämedune, otstest peenenev ja külg oli täis ümmargusi illuminaatoreid ninast sabani. Hetke seisnud, tegi lennuk järsu, 90-kraadise nurga all pöörde, ujus täielikus vaikuses minu poole, siis tegi järgmise pöörde ja jäi liivakasti juures seisma. See oli minust umbes nelja-viie meetri kaugusel. Ma tundsin, et mind vaadatakse. Esitasin endale mõttes küsimuse – mis see küll on? Ja hääl peas vastas – ära karda, sa pole üksi, me oleme siin. Seisin lummatult, vaatasin nendesse illuminaatoritesse, tajusin, kuidas omakorda mind vaadatakse. Siis ujus lennuk kiirust suurendades tagahoovi ja jõudes seal kasvavate puudeni, sööstis äkki välgukiirusel otse üles.
Seisin tardunult keset liivakasti, auto käes, toibudes nähtust ja kogetust. Ema tuli majauksele ja hüüdis mind sööma. Tõmbasin ennast õhku täis ja tahtsin just hüüatada emale sellest, mis oli juhtunud. Ja samal hetkel ma mõistsin, et sellest ei saa ega ole mõtet kellelegi rääkida. See on ainult minu jaoks. Aga sellest ajast alates, jälgides inimesi, mõtlesin alati neile hinnanguid anda püüdes, kas nad on niisugused, kelledega võib juhtuda samasuguseid asju või mitte. Enamus neist kuulus nende hulka, kellega niisuguseid asju ilmselt juhtuda ei või. Läbi terve elu ei ole ma mitte kellelegi sellest juhtumisest rääkinud. See oli kohe selge – need siinsed ehk maised inimesed ei saa sellest aru. Niisiis on tulnud elada siin maailmas võõrana, millest ka paljud teised on aru saanud ja seda mulle otse öelnud. Ja kuna ma pole siit, siis on kohati toimunud minu tõrjumine. Aga kuna selles maailmas tuli elada ja hakkama saada, siis tuli seda teist maailma hoida ja varjata oma sisimas. See ülalkirjeldatud kogemus, mis kinnitas minu teadvuses juba enne olnud teispoolsust, sai siinses maises mõõtmes minu elus määravaks.
Pean ikka rõhutama, et olen eriliselt tänulik oma emale, kes oli mitte ainult õpetaja, vaid ka kasvataja. Kasvatuse eesmärk on ju oma mina, oma ego valitsemine, talitsemine ja teistega arvestama õppimine. Kes oma last armastab, see teda ka karistab. Ja eks karistada tohibki ainult armastuses.
Ühe karistusviisi eest tänan oma ema eriti, sest ta suunas mind elu üle järele mõtlema, pannes mind nurka seisma. Nurka mineku esimene hetk oli muidugi solvav, toetasin otsaesise toanurga vastu. Ligidal silmade ees oli tapeet, mille mustriks olid puulehed. Vaatlesin neid huviga, puulehtede taga tundus olevat mingi varjatud, salapärane maailm, mis tekitas erilist huvi sinna lehtede taha tungida. Mida kauem ma niimoodi oma mõttes lehtede tagusesse maailma tungida püüdsin, seda enam elavnes fantaasia ja kerkis küsimus: mis on see varjatud maailm, mida ta endas sisaldab? Möödus tükk aega ja ema ütles möödaminnes: „Võid nurgast ära tulla.“ Ma jäin nurka edasi, see oli nii huvitav ja põnev! Mõne aja pärast tuli ema vaatama ja nähes mind jätkuvalt nurgas, otsaesine surutud nurga sisse, tundis ta muidugi muret, mis on juhtunud. Miks ma nurgast ära ei tule? Ema muret mõistes tulingi siis nurgast ära. Aga kui ta tööle läks ja ma üksi koju jäin, läksin nurka tagasi! Süvendama seda imelist kogemust, mida võiks nimetada meditatsiooniks. Mõned korrad saadeti mind veel nurka, aga ema sai õige varsti aru, et karistusena mõeldu oli ilmselt täitnud oma ülesande – elu üle järele mõtelda.
Seal nurgas mediteerimine oli mulle sellest ajast alates üks eriliselt huvitav, lausa põnev rännak kuhugi väga kaugele. Tapeedimustri sees, roheliste lehtede vahel olevad tumedamad kohad osutusid väravateks, mille kaudu võis reisida peaaegu lõpmatusse. See mäng muutus minu salaeluks, mis andis mulle tohutult jõudu. Ema ei saanud iialgi teada, et ma üksi kodus olles käisin nurgas seismas! Need lõpmatuse mõtterännakud said minu elu lahutamatuks osaks juba päris varases lapsepõlves.
Inimese kasvatamine on väga oluline teema. Meie rahva tulevik sõltub sellest, missuguse noorsoo me üles kasvatame ja kujundame. Klassikalises kultuuris on alati peetud kasvatust, karakteri kujundamist olulisemaks ja tähtsamaks lihtsalt teadmiste ja oskuste andmisest. Õiges kasvatussüsteemis peab valitsema armastuse ja karmuse tasakaal.
Keskaegse rüütli kasvatuses oli poisike seitse esimest eluaastat oma ema ja teiste daamide kujundada. Vesisel sentimentalismil ei olnud seal kohta. Daam esimese kasvatajana hakkab poisslapses kujundama neid arusaamu ja hoiakuid, mida daam eeldab mehelt, kes peab olema rüütel. Selle ideaali püstitamine just naissoost isikute poolt paneb aluse poisikese kujunemisele meheks. Mõõdukas karmus koos armastusega peab esmalt õpetama seda, mida tähendab kohusetäitmine, mis väljendub ütluses „seisus kohustab“. Poisslapse puhul tähendab see, et meheksolemine kohustab käitumises, suhtumises ja hoiakutes täitma kindlaid reegleid, mitte lähtuma sellest, mis sulle hetkel meeldib või mida sa oma egost lähtuvalt tahaksid.
Siin on vabaduse kaks mõistet: plebeile tähendab vabadus teha seda, mis meeldib või mida ta tahab. Mehe seisusesse kuulumine tähendab, et sa tahad ja sulle meeldib teha seda, mida peab. Vabadus ilma kohusetunde ja vastutuseta on orja arusaam vabadusest.
Oma ema kiituseks pean meenutama veel ühte lugu lapsepõlveajast, mis seotud minu noorukiea huvidega – see oli huvi raua, terase, metalli vastu. Ma olin näinud ja jälginud, kuidas tule ja haamri abil maast leitud roostes rauatükist vormitakse midagi ilusat, antakse talle teine kuju ja otstarve. Metall oli alati midagi salapärast. Tema sees kätkes vaikivalt mingi eriline vägi ja arutu hulk igasugu vorme ja kujundeid. Peale sõda vedeles kõikjal maas igasugust rauarisu, roostes raualatte või tükke, mingeid masinaosi. Vabaduse puiestee ääres olid need kõik ilmselt pärit autodest, mida teedel oli vaja remontida. Kõik need leitud rauatükid, enamasti roostes, tõin ma hardalt koju. See oli ju metall! See oli raud! Püha ja õilis mateeria, aga täis ka mingit tohutut väge ja jõudu. Kõik selle korjatud rauakola tirisin ma tuppa ja ladustasin oma voodi alla.
Vabaduse puiesteel, Hiiu peatuse juures vedeles maas veoauto rattakilp – piisavalt suur ja raske, et seda käe otsas koju tassida. Tegin talle traadist vedamise oheliku ja käisin mitmel päeval järjest seda lohistamas oma kodu poole Valdeku peatuses. Kolmandal päeval oli väärtuslik saak meie aias ja sealt edasi tuntud teed pidi voodi alla. Mind valdas loomulikult sügav õnnetunne oma väärtuslikku raualadu vaadates. Kõike seda nähes ütles ema: „Poisid on üks täiesti eri rahvas, nende hingeelu peab mõistma!“