Kõik need kadunud tüdrukud | Страница 2 | Онлайн-библиотека

„Hei, 4C,“ venitas mees taarudes.

„Nicolette,“ teatasin ma.

„Nicolette,“ kordas ta. „Trevor.“ Mees tema kõrval näis oma kaaslase pärast piinlikkust tundvat. „Ja see siin on Everett. Tundub, et sulle kuluks midagi kangemat ära. Tule näita pisut heanaaberlikkust üles.“

Hea naaber oleks ehk mu nime ära õppinud, kui ma aasta tagasi siia kolisin, aga sel hetkel vajasin ma tõesti midagi kangemat. Ma tahtsin tajuda vahemaad siinse ja sealse vahel, mul oli vaja üheksatunnisest autosõidust toibuda.

Astusin nende poole ja Trevor lükkas ukse lahti. Mees tema kõrval ulatas mulle käe ja ütles: „Everett,“ nagu poleks Trevori tutvustus arvesse läinud.

Lahkumise ajaks olin Everettile jutustanud isa kolimisest. Ta pidas seda õigeks. Olin rääkinud talle lõhkenud rehvist ja vihmast ja kõigest, mida tahtsin suvepuhkuse jooksul ära teha. Juttu lõpetades tundsin end kergemalt, vabamalt – asi võis olla viinas, aga mulle meeldis mõelda, et asi oli Everettis – Trevor aga oli meie vahel sohval pildi tasku libistanud.

„Oih. Ma peaksin koju minema,“ ütlesin ma.

„Ma saadan sind,“ ütles Everett.

Kõndisime vaikides, mu pea oli kergelt uimane, ja siis hoidsin kätt ukselingil, tema aga seisis ikka veel läheduses, ja mis reeglid täiskasvanutel selliste asjade jaoks olidki? „Tahad sisse tulla?“

Ta ei vastanud, aga astus minu järel üle läve. Ta seisatas köögis, kust avanes vaade ülejäänud korterile – see oli üksainus kõrgete akendega tuba, kus magamisnurk oli eraldatud laest torude küljest rippuvate õhuliste kardinatega. Aga läbi kardinate nägin ma oma kutsuvat tegemata voodit – ja teadsin, et ka tema näeb seda.

„Ohoo,“ ütles ta. Olin kindel, et ta pidas silmas mööblit. Olin vanakraamipoodidest ja täiturgudelt erinevaid esemeid kokku otsinud, need puhastanud ja erksates kokkusobivates toonides üle võõbanud. „Ma tunnen end nagu Alice Imedemaal.“

Libistasin kingad jalast ja toetusin köögikapile. „Vean kümne dollari peale kihla, et sa pole seda lugenud.“

Ta naeratas, avas mu külmkapi ja võttis sealt veepudeli. „Joo mind,“ ütles ta, ja ma naersin.

Siis võttis ta taskust visiitkaardi, pani selle köögikapile, kummardus ettepoole ja riivas oma huultega minu omi, enne kui tagasi tõmbus. „Helista mulle,“ ütles ta.

Ja seda ma tegingi.

–—

SÕIT LÄBI VIRGINIA OSARIIGI kõigi tema küngaste vahele pikitud valgete talumajade ja heinarullitäppidega ümberkaudsetel väljadel venis lõputult. Siis läbi mägede – teepiirded ja liiklusmärgid, mis käskisid udutuled sisse lülitada – ja eetrisahin raadiojaamade levialade vahel. Mida kauem ma sõitsin, seda aeglasemalt tundus tee edenevat. Relatiivsus, mõtlesin ma.

Kodus lõunas oli elutempo teistsugune. Inimesed ei liikunud nii kiiresti, ei muutunud kümnendi jooksul kuigi palju. Cooley Ridge – linn, kus jääd selleks, kes oled alati olnud. Kui kiirteelt mahasõidule keerasin ja linna peatänavale jõudsin, oleksin võinud kihla vedada, et leian ikka veel Charlie Higginsi või kellegi temataolise päevinäinud poeseinale nõjatumas. Et leian Christy Pote’i endiselt mu vennal armunult sabas käimas, venna aga tegemas nägu, et ei pane tähelegi, olgugi et nad olid mõlemad juba edasi liikunud ja teistega abiellunud.

Võib-olla oli asi niiskuses ja selles, kuidas pidime end sellest läbi pressima nagu siirupist, mis kleepub taldade külge, imal ja veniv. Võib-olla selles, et elasime nii lähedal tuhandeaastastele mägedele, võib-olla laamade aeglases nihkumises maapinna all või puudes, mis olid siin enne minu sündi ja jäävad siia, kui mina olen läinud.

Võib-olla on asi selles, et siin olles ei näe sa mitte kuhugi kaugemale. Ainult mägesid ja metsa ja iseennast. Ongi kõik.

Üks aastakümme hiljem, sada miili eemal, ja ma ületan osariigi piiri – Tere tulemast Põhja-Carolinasse! – ja puid kasvab tihedamalt, ja õhk muutub raskeks, ja ma olen tagasi.

Ähmased servad nihkuvad tagasi fookusesse, mu enda vaim kohandub ümber, tuletab meelde. Meie kummitused võtavad kindlama kuju: Corinne jookseb minu ees teeserval, pöial püsti, jalad higist läikivad, seelik laperdamas, kui mõni auto liiga ligidalt möödub. Bailey ripub mu õla küljes, hingeõhk viinast kuum. Või ehk oli see mu enda hingeõhk.

Sõrmed kippusid roolist lahti laskma. Tahtsin käe välja sirutada ja neid viirastusi puudutada. Tahtsin, et Corinne pöörduks ja ütleks: „Võta end nüüd kokku, Bailey,“ püüaks mu pilgu ja naerataks. Aga nad hajusid liiga kiiresti, nagu kõik muugi, ja alles jäi ainult terav valusööst, igatsus tema järele.

Aastakümne ja kahekümne miili tagant näen oma kodu. Esiust. Rohtukasvanud jalgrada ja umbrohtu, mis poeb läbi sissesõidutee killustiku. Kuulen, kuidas tuttav võrkuks kriiksudes avaneb, ja Tyleri häält: Nic? Ja see kõlab natuke sügavamalt kui mu mälestuses, natuke lähemal.

Peaaegu kodus.

Mahasõidult edasi, valgusfoori juurest vasakule, pragunenud hall sillutis.

Värskelt maasse torgatud silt nurga peal, vaia alumine ots kuivanud mudast triibuline – rändlõbustuspark on tagasi linnas – ja miski mu rinnas võbeleb.

Seal nad ongi, pood ja teismeliste poiste punt, kes parkimisplatsi servas aega surnuks lööb, täpselt nagu Charlie Higgins vanasti. Poekesterida, akendel teistsugused tähed kui minu lapsepõlves, välja arvatud Kelly pubi, mis on kõigist asjadest siin linnas ehk kõige rohkem maamärgi moodi. Algkool ja teisel pool teed politseijaoskond, kus mõnes tagumises kapis kogub tolmu Corinne’i toimik. Kujutlesin, kuidas kõik asitõendid on kuskile kasti topitud ja nurka ära pandud, sest kuskile mujale polnud neil teda lihtsalt panna. Sehkenduste keskel kaotsi läinud, aja jooksul unustatud.

Elektriliinid tee kõrval, kirik, kus käisid enam-vähem kõik, olgu protestandid või mitte. Ja selle kõrval surnuaed. Corinne käskis meil tavaliselt hinge kinni hoida, kui sealt mööda sõitsime. Raudteeülesõidul pidi käsi salongilaes hoidma, kirikukellade kahtteist lööki kuuldes suudlema, surnute ligidal aga hinge kinni hoidma. Ta sundis meid seda tegema isegi pärast mu ema surma. Nagu oleks surm ebausk, miski, mille me võiksime üle kavaldada, visates soola üle õla või pannes sõrmed selja taga risti.

Võtsin valgusfoori juures telefoni ja helistasin Everettile. Vastas kõnepost, nagu olingi arvanud. „Jõudsin pärale,“ ütlesin ma. „Ma olen kohal.“

–—

MAJA VASTAS IGATI KUJUTLUSELE, mille olin viimase üheksa tunni jooksul sellest loonud. Rohtu mattunud jalgrada sõiduteest verandani, Danieli auto, pargitud garaaži kõrval varikatuse all päris serva, et minu autole ruumi jääks, umbrohi kratsimas mu paljaid pahkluid, kui ühelt siledalt sillutisekivilt teisele astusin, jalad lihasmälu toel liikumas. Elevandiluuvärvi laudis, kohati tumedam, teisal päikesest pleekinud, nii et sain seda otse vaadata ainult kississilmi. Seisatasin poolel teel autost majani, moodustades peas nimekirja: Laenuta survepesur, otsi mõni murutraktoriga teismeline, osta verandale paar värviliste lilledega potti …

Kissitasin ikka veel silmi, käsi päiksevarjuks, kui Daniel maja nurga tagant välja ilmus.

„Arvasingi, et kuulsin su auto häält,“ ütles ta. Ta juuksed olid pikemad, kui mäletasin, lõuani – sama pikad kui mul, enne kui siit lõplikult lahkusin. Vanasti lasi ta juuksed alati masinaga lühikeseks ajada, sest ükskord kasvatas ta need pikemaks ja siis öeldi, et ta näeb välja nagu mina.

Pikana tundusid ta juuksed heledamad, pigem blondid, samas kui minu omad olid aastatega tumedamaks tõmbunud. Ta oli endiselt kahvatu, nagu minagi, ja ta paljad õlad punetasid juba. Aga ta oli kõhnemaks jäänud, ranged jooned tema näos tungisid selgemalt esile. Praegu oleks meid vaid vaevu võinud õeks-vennaks pidada.

Ta rinnaesine ja käed olid mullased. Minu poole kõndides pühkis ta peopesi pükstesse.

„Ja kell pole veel pool neligi,“ ütlesin ma, mis oli muidugi naeruväärne. Meist kahest oli tema alati see vastutustundlik laps olnud. Tema oli kooli pooleli jätnud, et ema eest hoolitseda. Tema oli otsustanud, et peame isale abi leidma. Tema hoidis nüüd rahal silma peal. See, et ma enam-vähem õigeks ajaks jõudsin, talle nüüd küll muljet ei avalda.

Ta naeris ja pühkis nüüd käeseljad pükstesse puhtaks. „Mul on ka hea meel sind näha, Nic.“

„Anna andeks,“ ütlesin ma ja hüppasin talle kaela, mis oli muidugi liig. Ma tegin ikka nii. Üritasin viga tasa teha ja kaldusin teise äärmusse. Vend seisis mu embuses kangelt ja ma teadsin, et kõik mu riided saavad mullaseks. „Kuidas tööl läheb, kuidas Laural läheb, kuidas ise elad?“

„Kiirelt. Mida rasedam, seda piredam. Mul on hea meel, et sa siin oled.“

Naeratasin ja kummardusin siis autost käekotti võtma. Ma ei osanud kunagi tema viisakustele reageerida. Ei teadnud kunagi, mida nendega peale hakata, mida ta nendega mõtles. Teda oli, nagu mu isa armastas öelda, raske lugeda. Ta oli juba loomult kuidagi hukkamõistva ilmega, mistõttu tundsin alati, et pean end kaitsma, midagi tõestama.

„Ahjaa,“ ütlesin ma, tegin auto tagaukse lahti ja nihutasin kaste siia-sinna. „Ma tõin talle midagi. Teile mõlemale. Beebile.“ Kuhu pagan see sai? Kinkekotil oli ruumiline kõristipilt, kus sädelev puru iga liigutusega ringi liikus. „See peab siin kuskil olema,“ pomisesin ma. Ja pakkepaberil olid väikesed haaknõeltega mähkmete pildid, ma ise ei saanud küll sellele pihta, aga tundus, et Laurale võiks see meeldida.

„Nic,“ ütles ta, pikad sõrmed autoukse serva ümber konksus, „sellega on aega. Tal on järgmisel nädalal beebiootuspidu. Tähendab, kui sul aega on. Kui sa tahad tulla.“ Ta köhatas. Võttis käe ukselt. „Talle meeldiks, kui sa tuleksid.“

„Olgu,“ ütlesin end sirgu ajades. „Ikka. Muidugi.“ Panin ukse kinni ja hakkasin maja poole minema, Daniel pidas minuga sammu. „Kui hull asi on?“ küsisin ma.

Ma polnud maja näinud eelmisest suvest saadik, kui isa Grand Pinesi hooldekodusse kolisime. Tookord oli lootust, et tegu on ajutise sammuga. Nii me vähemalt talle ütlesime. Ainult mõneks ajaks, isa. Kuni sul paremaks läheb. Ainult natukeseks. Nüüdseks oli selge, et tal ei lähe paremaks, et see ei ole ainult natukeseks. Tema mõistuses valitses täielik segadus. Tema rahaasjades valitses veel suurem segadus, igasuguse loogika vastane õudus. Aga vähemalt oli tal maja alles. Meil oli maja alles.

„Ma helistasin eile, et vesi ja elekter uuesti sisse lülitataks, aga konditsioneeril on midagi viga.“

Tundsin, kuidas mu pikad juuksed kaelale kleepuvad, suvekleit naha külge liibub, paljad jalad higiga kattuvad, ja ma polnud seal veel viit minutitki viibinud. Mu põlved nõtkusid, kui pinde ajavale verandale astusin. „Ja tuult pole ka?“

„Juba kuu aega on selline olnud,“ ütles Daniel. „Ma tõin mõned ventilaatorid. Peale konditsioneeri pole suurt midagi hullu. Vaja on lihtsalt värvi, lambipirne, korralikku suurpuhastust, ja muidugi peame otsustama, mida hakata peale kogu selle kraamiga seal sees. Oleks suur kokkuhoid, kui meil õnnestuks maja ilma maaklerita maha müüa,“ lisas ta, heites mulle kõneka pilgu. See oli nüüd minu roll. Daniel tahtis, et ma tegeleksin peale isa paberite ka maja müümisega. Tal oli töö, laps tulekul, tal oli siin oma elu.

Minul oli kaks vaba kuud. Korter, mille olin lisaraha saamiseks välja üürinud. Sõrmus sõrmes ja peigmees, kes töötas nädalas kuuskümmend neli tundi. Ja nüüd ka see nimi – Corinne Prescott –, mis põrkles mu peas ringi nagu kummitus.

Daniel tõmbas võrkukse lahti ja tuttav kääksatus tabas mind kui noatorge. Nagu alati. Tere tulemast tagasi, Nic.

–—

DANIEL AITAS MUL AUTOST PAKID ära tuua, tassis kohvrid teise korruse koridori, ladus mu isiklikud asjad köögilauale. Ta tõmbas käsivarrega üle töötasapinna ja õhku paiskusid tolmuterad, mis jäid justkui aknast sisse tungivatesse päikesekiirtesse rippuma. Ta köhatas, käsivars suu ees. „Vabandust,“ ütles ta. „Ma pole veel sees midagi teha jõudnud. Aga ma hankisin vahendeid.“ Ta osutas köögikapil seisvale pappkastile.

„Selleks ma siin olengi,“ ütlesin mina.

Kuna tahtsin maja korrastades sealsamas sees elada, otsustasin alustada oma toast, et mul oleks kuskil magada. Möödusin kohvrist trepiotsal ja läksin puhastusvahendite kasti puusal hoides oma vanasse tuppa. Põrandalauad koridoris kriiksusid sammuke enne toaust nagu alati. Akendest tulev valgus lõikas kardinatest läbi ja kõik asjad toas nägid selles summutatud kumas välja, nagu oleksid üksnes poolenisti seal. Vajutasin lambilülitit, aga midagi ei juhtunud, nii et jätsin kasti keset põrandat ja tõmbasin kardinad eest, vaadates, kuidas Daniel garaažist tuleb, ventilaator kaenlas.

Kahvatute karikakardega kollane pleed oli endiselt voodijalutsis käkras, nagu poleks ma kunagi ära käinudki. Lohud voodilinas – puus, põlv, põsk – justkui oleks keegi sealt äsja tõusnud. Kuulsin Danielit eesust avamas ja tõmbasin ruttu pleedi üle voodi, siludes muhud ja voldid sirgeks.

Avasin mõlemad aknad – selle, mille kinnitus töötas, ja teise, mille kinnitus läks millalgi põhikooli ajal katki ja mida me ei jõudnudki korda teha. Putukavõrk oli kadunud, aga see polnud just suur kaotus; selle raam oli aastatepikkusest väärkohtlemisest katki ja väändunud. Ma ise olin igal õhtul võrgu alumise serva eest lükanud, kaldkatusele roomanud, hüpanud alla multšile, millele kukkudes võis haiget saada ainult siis, kui kõrgust valesti hindasid. Selline käitumine tundus mulle seitsmeteistkümneselt väga mõistlik, nüüd aga naeruväärne. Tagasi tuppa ma ju ronida ei saanud, nii et hiilisin tagauksest sisse ja ronisin vargsi trepist üles, vältides koridori kriiksuvat põrandalauda. Ilmselt oleksin võinud sama teed pidi ka välja hiilida ning säästa nii ennast hüppamisest kui ka aknavõrku hävingust.

Ümber pöörates nägin nüüd valgust täis saanud toas kõiki neid väikseid asju, mida Daniel juba teinud oli: mõned pildid olid seintelt maha võetud, nende kohal oli kollane värv tumedam; vanad kingakarbid olid riidekapi ülemiselt riiulilt alla võetud ja toa taganurgas korralikult seina najale riita laotud; kootud vaibake, mis oli kuulunud emale tema lapsepõlves, oli voodi alt toa keskele tõmmatud.

Kuulsin põrandalaua kriiksatust – Daniel seisis ukseavas, ventilaator kaenla all. „Aitäh,“ ütlesin ma.