Kõik need kadunud tüdrukud | Страница 1 | Онлайн-библиотека
Originaal: Megan Miranda All the Missing Girls Simon & Schuster 2016 Toimetanud ja korrektuuri lugenud Katrin Kern Kujundanud ja küljendanud Liis Karu Autoriõigused: tõlge eesti keelde. Mirjam Parve, 2018 Copyright © 2016 by Megan Miranda Kõik õigused on kaitstud. Kirjastus Gallus www.kirjastusgallus.ee ISBN 978-9949-7206-7-5 ISBN 978-9949-7284-2-8 (epub)
Minu vanematele
1. OSA
Lähen koju
Inimene ei suuda õppida unustama, vaid
FRIEDRICH NIETZSCHE
KÕIK ALGAS TELEFONIKÕNEGA, petlikult lihtsa kõnega, mida olnuks nii lihtne eirata. Telefoni põrin Everetti öökapil, ekraani helendus – liiga ere tema magamistoas, kus pidi alati pime olema, valguskindlad rulood aknalauani välja tõmmatud ja tumendatud aknaklaasid teiseks kaitseliiniks päikese ja linna kiiskava sära vastu. Nägin nime, vajutasin heli kinni ja keerasin telefoni kella kõrvale kummuli.
Aga siis. Lebasin ärkvel, mõeldes, miks mu vend peaks nii vara pühapäeva hommikul helistama. Käisin võimalikud põhjused läbi: isa, beebi, Laura.
Kobasin pimedas teed, käed mööbli teravaid nurki riivamas, kuni leidsin vannitoa lüliti. Paljad tallad külmade põrandaplaatide vastu surutud, istusin potikaanel, telefon kõrva juures, jalgadel kananahk.
Danieli jäetud teade kajas vaikuses vastu: „Raha on peaaegu otsas. Me peame maja maha müüma. Aga isa ei mõtlegi paberitele alla kirjutada.“ Paus. „Ta on kehvas seisus, Nic.“
Ta ei palunud mult abi, sest see oleks liiga otsekohene. See poleks meie moodi.
Kustutasin kõnepostiteate, pugesin enne Everetti ärkamist tagasi teki alla, kobasin käega, kas ta on ikka seal.
Aga hiljem sel päeval, oma korteris tagasi, sirvisin eelmise päeva posti ja leidsin kirja –
Isa ei helistanud meile enam. Telefonid ajasid ta veel suuremasse segadusse, ta oli liiga kaugel inimesest, keda üritas ära tunda. Isegi kui ta veel mäletas, kelle numbri ta valinud oli, kustusime ta mälust sel hetkel, kui kõnele vastasime, meist said üksnes kehatud hääled eetrisahinas.
Tegin kirja lahti: rebitud servadega jooneline vihikuleht, isa käekiri kippus üle joonte, kaldus kergelt vasakule, nagu oleks ta kiirustanud, et panna mõtted kirja enne, kui need tal peost libisevad.
Ei mingit sissejuhatust.
Ei midagi lõpetuseks.
Helistasin Danielile tagasi, kiri veel värisevas käes. Ütlesin: „Sain just su teate. Ma tulen koju. Räägi, mis toimub.“
1. PÄEV
VAATASIN ENNE ASJADE autosse viimist korteri veel kord üle: kohvrid ootasid ukse kõrval; võti oli köögikapi peal ümbrikus; lahtine kast pooleldi täis kraami, mille olin eelmisel õhtul veel viimasel hetkel kokku pakkinud. Poolavatud köögist nägin iga nurka oma tühjas, justkui alasti korteris – siiski painas mind tunne, et olen midagi unustanud.
Olin kõik otsad kiiruga kokku tõmmanud, ajanud joonde selle aasta viimased kooliasjad, vastates samal ajal Danieli kõnederahele ja otsides suveks korterile allüürnikku – mul ei jäänud hetkegi aega peatuda ja teadvustada endale, et ma tõesti teengi seda. Lähen tagasi. Lähen
Nüüd oli korter peaaegu täiesti lage. Kõle ja elutu tööstuslik karp, mis ootas enam-vähem vastutustundliku ilmega doktoranti, kes pidi augusti lõpuni siia elama tulema. Lauanõud jätsin ma talle, sest nende pakkimine on paras peavalu. Jätsin tema palvel sinna ka diivanvoodi, selle eest pakkus ta pealegi viiskümmend dollarit lisaks.
Ülejäänud kraam – vähemalt need asjad, mis autosse ei mahtunud – oli paari kvartali kaugusel üürilaos. Kogu mu elu oli ühes värvitud mööblit ja talverõivaid täis kuubikus luku taga.
Seintelt kajas vastu koputus ja ma võpatasin. Uus üürnik pidi tulema alles paari tunni pärast, kui mina oleks juba teel. Oli liiga vara, et see võinuks olla keegi teine.
Läksin läbi kitsa toa ja avasin korteriukse.
„Üllatus,“ ütles Everett. „Lootsingi, et saan su veel kätte, enne kui lähed.“ Ta oli kontoririietes – puhas ja sile – ja kummardus mind suudlema, üks käsi selja taga peidus. Ta lõhnas kohvi ja hambapasta, tärklise ja naha, professionaalsuse ja tõhususe järele. Selja tagant võttis ta välja aurava vahtplasttopsi. „Tõin sulle selle. Tee peale kaasa.“
Hingasin sügavalt sisse. „Sina juba tead, kuidas mu südant võita.“ Nõjatusin vastu köögikappi ja võtsin suure sõõmu.
Everett heitis pilgu kellale ja krimpsutas nägu. „Mul on jube kahju, aga ma pean minema. Varane kohtumine linna teises otsas.“
Naaldusime teineteise poole ja suudlesime veel viimast korda. Kui ta eemale tõmbus, haarasin tal küünarnukist. Ütlesin: „Aitäh.“
Ta toetas oma lauba vastu minu oma. „See läheb ruttu. Küll sa näed.“
Vaatasin talle järele – seal ta läks, sammud täpsed, mõõdetud, tumedad juuksed kraed puudutamas –, kuni ta jõudis liftini koridori lõpus. Just siis, kui uksed avanesid, pööras ta veel korra ümber. Nõjatusin uksepiidale ja ta naeratas.
„Sõida ettevaatlikult, Nicolette.“
Lasin uksel kinni vajuda, ja selle päeva tegelik olemus muutis mu liikmed äkki raskeks, pani sõrmeotsad surisema.
Punased numbrid mikrolaineahju kellal tiksusid edasi ja mul läks südame alt õõnsaks.
Sõit Philadelphiast Cooley Ridge’i võtab üheksa tundi ka juhul, kui jätta arvestamata ummikud ning vajadusel söögi-, bensiini- ja tualetipausid. Ja kuna ma asusin teele lubatust kakskümmend minutit hiljem, kujutasin juba ette, kuidas Daniel istub maja ees terrassil ja põntsutab närviliselt jalaga vastu maad, kui ma sillutamata sissesõiduteele keeran.
Sättisin kohvri välisukse vahele, et see kinni ei langeks, ja saatsin talle sõnumi:
Pidin veel kaks korda edasi-tagasi käima, et kohvrid ja viimased kastid maja taha pargitud autosse tassida. Kuulsin tipptunni liiklust kauguses tuure üles võtmas, maanteelt kostvat ühtlast üminat, sekka mõnd signaali. Tuttav harmoonia.
Panin automootori käima, ootasin, et kliimaseade tööle hakkaks. Olgu-olgu, mõtlesin. Panin telefoni topsihoidjasse ja nägin Danieli vastust:
Nagu ma võiksin heast peast kolm tundi hiljaks jääda. See oli üks Danieli muljet avaldavamaid saavutusi: ta oli lihvinud täiuslikkuseni passiivagressiivse tekstisõnumi kunsti. Ta oli seda ka juba aastaid harjutanud.
LAPSENA USKUSIN, ET OSKAN tulevikku ette näha. See oli ilmselt isa süü: ta oli täitnud mu lapsepõlve oma filosoofialoengutest pärit banaalsustega ja lasknud mind uskuda võimatuid asju. Mul oli komme panna silmad kinni ja manada tulevik esile tillukeste kaunite vilksatustena. Nägin Danielit koolilõpumütsis ja -keebis. Ema tema kõrval naeratab läbi mu kaamerasilma, mina viipan, et nad teineteisele lähemale liiguks. Võta emal ümbert kinni. Tehke ometi nägu, et te meeldite teineteisele! Kena! Nägin, kuidas mina ja Tyler loobime aastaid hiljem kotid tema porise pikapi kasti, et minna ülikooli. Minna igaveseks ära.
Tollal ei suutnud ma mõista, et sealt pääsemine ei seisne ühesainsas pikapisõidus, vaid nõuab kümne aasta pikkust lahtilõikamisprotsessi. Miile ja aastaid, mis distantsi tasahilju kasvatavad. Rääkimata sellest, et Tyler on siiani sealsamas Cooley Ridge’is. Daniel ei lõpetanudki kooli. Ja ema poleks selleks ajaks enam eluski olnud, et seda näha.
Kui mu elu oleks redel, oleks Cooley Ridge kõige alumine pulk – pretensioonitu linnake Smoky Mountainsi mäestiku serval, Ameerika väikelinna kehastus, aga ilma väikelinna armsuseta. Kõikjal mujal – kus iganes mujal – oli mõni sellest kõrgem pulk, millele end ajapikku järjekindlalt hiivasin. Bakalaureus kakssada miili ida pool, magistriõpe ühe osariigi võrra põhja pool, praktika linnas, kus olin juured alla ajanud ja kust keeldusin lahkumast. Korter minu enda nimel ja nimesilt mu enda töölaual ja Cooley Ridge, millest ma üha kaugenesin.
Aga vaat mis ma lahkumise kohta teada saanud olen: tagasi minna ei ole tegelikult võimalik. Ma ei tea enam, mida Cooley Ridge’iga peale hakata, Cooley Ridge aga ei tea jällegi, mida minuga peale hakata. Kaugus ainult kasvab aastatega.
Enamasti, kui ma proovisin seda uuesti fookusesse saada –
Isegi mulle endale, isegi vastamise hetkel, tundus see täiesti mittemidagiütlevana. Servadest tuhmuv polaroidfoto, värvid laiali jooksnud, kummitusi täis kummituslinna siluett.
Aga üksainus kõne Danielilt – „Me peame maja maha müüma“ – ja ma tundsin põrandat jalge alt kaduvat. „Ma tulen koju,“ ütlesin ma, ja pildi servad lainetasid, värvid hõõgusid: ema surus põse mu lauba vastu; Corinne kiigutas vaateratta kõrgeimas punktis meie gondlit ettevaatlikult edasi-tagasi; Tyler tuli tasakaalu hoides üle jõe langenud puud mööda minu poole.
–—
MA PEAN SINUGA RÄÄKIMA. See tüdruk. Ma nägin seda tüdrukut.
Tund hiljem,
Rebitud leht, viltune kiri, minu nimi ümbrikul – ja nüüd oli mu peas valla pääsenud miski terav ja metsik. Tema nimi, mis põrkleb seal ringi nagu kaja.
Isa kiri oli mul viimased paar nädalat kokkuvoldituna käekotis olnud, luuranud kohe mu mõtete pealispinna all. Kui ma rahakoti või autovõtmete järele kobasin, riivas mu kätt mõnikord paberiserv, torkas nurk, ja seal ta jälle oligi: pikad pronksikarva juuksed õlgadele langemas, piparmündinätsu lõhn, tema sosin mu kõrvas.
Viimati olin autoga koju sõitnud pisut üle aasta tagasi – kui Daniel helistas ja ütles, et peame isa hooldekodusse panema, ning viimase hetke lennupileti hind tundus mulle liiast. Tookord sadas peaaegu kogu tee vihma, nii sinna sõites kui ka tagasiteel.
Täna oli seevastu sõitmiseks täiuslik päev. Ei mingit vihma, pilvine, aga mitte pime ilm. Valge, aga mitte liiga ere. Olin peatumata läbinud kolm osariiki, linnad ja mahasõidud virvendasid silme ees, kui neist mööda kihutasin – nad kehastasid kõike seda, mis mulle põhjas elamise juures meeldis. Mulle meeldis sealne elutempo: kuidas terve päeva võis täita tegemist vajavate asjade nimekirjaga, haarata tundidel sarvist ja painutada neid oma tahte järgi. Ja mu kodukvartali nurgapealse toidupoe müüja kannatamatu ilme, see, kuidas ta kunagi oma ristsõnalt pilku ei tõstnud, mulle kunagi otsa ei vaadanud. Mulle meeldis selle kõige anonüümsus. Võõraid inimesi ja lugematuid võimalusi täis kõnnitee pakutav anonüümsus.
Nendest osariikidest läbi sõitmine mõjus samamoodi. Aga sõidu algus läheb alati palju kiiremini kui lõpp. Lõuna pool jäävad mahasõidud harvemaks, maastik on aina üks ja sama, täis asju, millest oled kindlasti juba tuhat korda möödunud.
Olin kusagil Virginias, kui helises telefon, mille olin pistnud topsihoidjasse. Hoidsin ühe käega rooli ja sobrasin teisega kotis vabakäeseadet otsides, aga andsin lõpuks alla, võtsin kõne vastu ja panin valjuhääldi peale. Hüüdsin: „Halloo?“
„Hei, kuuled sa mind?“ Everetti hääl ragises ja ma polnud kindel, kas süüdi oli valjuhääldi või levi.
„Kuulen! Kuidas läheb?“
Ta ütles midagi arusaamatut, sõnad olid ainult tükati kuulda.
„Vabandust, katkendlik levi. Mis sa ütlesid?“ Ma peaaegu karjusin.
„Tegin kiire söögipausi,“ ütles ta läbi krabina. „Mõtlesin lihtsalt uurida, kuidas sul läheb. Kuidas rehvid seekord vastu peavad?“ Kuulsin ta häälest, et ta naeratab.
„Paremini kui mobiililevi,“ ütlesin ma.
Ta naeris. „Ma olen ilmselt kogu ülejäänud päeva koosolekutel, aga helista ja anna teada, kui kohale jõuad.“
Mõtlesin, kas peatuda ja süüa kuskil lõunat, aga teele ei jäänud muud kui lugematute miilide kaupa asfalti ja põlde.
–—
EVERETTIGA KOHTUSIN ESIMEST KORDA aasta tagasi, õhtul pärast isa kolimist. Olin koju sõitnud, pinges ja rahutu, viis tundi pärast teele asumist oli rehv lõhkenud ja ma olin pidanud selle ise lakkamatus uduvihmas ära vahetama.
Koju jõudes olin juba nutu äärel. Seisin korteriukse ees, kott õlal, ja üritasin väriseva käega võtit lukuauku toppida. Lõpuks toetasin lihtsalt pea vastu tugevat puitust, et end koguda. Tagatipuks oli liftist samal ajal välja tulnud korteri 4A tüüp ja ma tundsin endal tema pilku – arvatavasti ootas ta huviga, millal ma kokku varisen.
Korter 4A. Ma ei teadnud temast rohkem, kui et ta kuulas liiga valjusti muusikat, tal käis liiga palju külalisi ja ta päevaplaan ei olnud just tavapärane. Tema kõrval seisis teine mees – samavõrd lihvitud, kui 4A tüüp oli kõike muud. Samavõrd silutud, kui too oli rohmakas. Samavõrd kaine, kui too oli purjus.
4A tüüp naeratas mulle vahel, kui me õhtul koridoris teineteisest möödusime, ja ükskord oli ta minu jaoks lifti kinni hoidnud, aga see oli siiski suurlinn. Inimesi tuli ja läks. Näod ähmastusid.