Ilma ainsagi sõnata | Страница 3 | Онлайн-библиотека

Möödume just su koolist, saatsin talle sõnumi, enne kui jõudsin ennast peatada. Soovin, et teaksin, mis sinuga juhtus.

Jo oli kahtlaselt rõõmsameelne, kui nad Rudiga autosse naasid. Ta teatas, et päev läheb järjest ilusamaks ja tal on väga hea meel meie kõigiga siin maakohas viibida.

„Ütlesin talle, et ta oli su vastu õel,“ sosistas Rudi mulle. „Kas sa juustutükki tahad?“ Ta patsutas Tupperware’i kaussi koos väljapraagitud juustuviiludega võileibadelt, mis Jo oli talle varem ulatanud.

Sasisin ta juukseid. „Ei,“ sosistasin vastu. „Aga ma armastan sind. Aitäh.“

Jo teeskles, et ei kuulnud meie mõttevahetust. „Rääkisid, et Eddie pakkus oma puhkuse tühistamist,“ lausus ta elavalt.

Ja ma tundsin, kuidas haavad mu südames laienesid, sest muidugi ma teadsin, miks tal oli nii raske olla kannatlik. Teadsin, et Rudile eelnenud aastate jooksul polnud talle helistanud pea ükski neist paljudest meestest, kellele Jo oli andnud oma südame ja hinge (ja sageli ka oma keha). Ja alati ilmnes, et neil, kes helistasid, oli käepärast ka terve hulk teisi naisi. Ja viimasel kui ühel korral oli ta lasknud neil meestel ennast järel lohistada, sest ta ei suutnud eales lüüa käega lootusele, et keegi teda armastab. Seejärel ilmus pildile Shawn O’Keefe ja Jo jäi rasedaks ning Shawn oli tema juurde sisse kolinud, teades, et Jo teda toidab ja pakub talle ulualust. Tal polnud kogu selle aja vältel olnud ainsatki töökohta. Ta haihtus terveteks öödeks, ütlemata Jole, kus ta viibib. Tema tänane „töövestlus“ oli puhas väljamõeldis.

Aga Jo oli lasknud sel kesta seitse aastat, sest ta suutis kuidagi ennast veenda, et armastus lööks siis lõkkele, kui nad Shawniga lihtsalt pisut rohkem pingutaksid, kui ta ootaks natukene kauem, et mees suureks kasvaks. Ta oli sisendanud endale, et neist saab perekond, keda tal polnud eales olnud.

Jah, Jo teadis salgamisest kõike.

Aga minu olukord näis olevat ka tema jaoks liig. Alates ajast, mil Eddie oli maamunalt haihtunud, oli ta püüdnud tõsta mu tuju, sundinud ennast kuulama mu teooriaid, öelnud, et Eddie võib mulle ehk järgmisel päeval helistada. Kuid ta polnud uskunud sellest sõnagi ja nüüd oli ta murdunud. Ära lase ennast ära kasutada, nagu mina olen seda teinud, lausus ta. Kõnni minema, Sarah, kuni sa veel saad.

Häda oli selles, et ma ei suutnud.

Olin mänginud mõttega, et Eddie polnud lihtsalt huvitatud. Mu telefon oli vaikinud viimsel kui ühel neist viieteistkümnest päevast. Olin läbi kamminud iga hiilgava, küütleva hetke temaga koosveedetud ajast, otsinud mõrasid, tillukesi ohumärke, et ta polnud ehk sama kindel kui mina, kuid ma ei leidnud midagi.

Viimasel ajal olin vaevu üldse veel Facebooki kasutanud, kuid nüüd äkitselt veetsin seal kogu oma aja, otsisin järjekindlalt tema profiililt elumärke. Või veelgi hullem – kedagi teist.

Mitte midagi.

Helistasin talle ja saatsin sõnumeid; saatsin talle isegi haletsusväärse väikese säutsu. Laadisin alla Facebooki Messengeri ja WhatsAppi ning kontrollisin terve päeva, et näha, kas ta on välja ilmunud. Aga need teatasid mulle iga kord üht: Eddie David oli viimati võrgus veidi üle kahe nädala tagasi, päeval, mil tema juurest lahkusin, et ta saaks Hispaania reisiks asju pakkida.

Nii häbist kui meeleheitest maatasa tehtuna olin laadinud alla isegi hulga kohtamisrakendusi, et näha, kas tal on neis konto.

Ei olnud.

Soovisin kontrollida seda kontrollimatut olukorda. Ma ei saanud magada; mõte toidust pani sisikonna krampi tõmbuma. Ma ei suutnud millelegi keskenduda ja kui telefon surises, sööstsin selle järele nälgiva looma ägedusega. Suured voogavad kurnatuse lained survestasid ja mõnikord lämmatasid mind kogu päeva, kuid ometi veetsin enamiku ööst valvsalt ärkvel, silmitsedes ainiti pilkast pimedust Tommy vabas toas Lääne-Londonis.

Kummalisel kombel tundsin, et see pole mina. Teadsin, et see pole mõistlik käitumine, ja teadsin, et olukord oli halvenemas, mitte paranemas, kuid mul polnud tahet ega energiat, et ennast takistada.

„Miks ta ei helista?“ trükkisin ühel päeval Google’isse. Vastus oli kui võrguorkaan. Olin lehekülje kiirelt sulgenud, et säilitada viimnegi kübe oma tervest mõistusest.

Selle asemel guugeldasin uuesti Eddiet, vaatasin läbi tema kodulehe, otsides … Selleks ajaks ei teadnud ma enam isegi, mida otsisin. Ja otse loomulikult polnud ma leidnud mitte midagi.

„Kas sa arvad, et ta rääkis sulle enda kohta kõike?“ küsis Tommy. „Oled sa kindel, et ta pole näiteks mõne teise naisega?“

Tee laskus väikesesse puiestikku, kus väärikad tammed oli kokku kogunenud nagu härrasmehed suitsuruumis.

„Ta ei ole mõne teise naisega,“ vastasin.

„Kuidas sa tead?“

„Ma tean, sest et … ma tean. Ta oli vallaline, ta oli saadaval. Mitte lihtsalt sõna otseses mõttes, vaid emotsionaalselt.“

Hirved vilksatasid mööda ja haihtusid pöögimetsa.

„Hea küll. Aga kuidas on lood teiste ohumärkidega?“ käis Tommy peale. „Kas esines mõni ebakõla? Kas sulle tundus, et ta hoiab midagi enda teada?“

„Ei.“ Vakatasin. „Kuigi ma arvan, et …“

Jo pöördus. „Mida?“

Ohkasin. „Päeval, mil kohtusime, katkestas ta mõne sissetuleva kõne. Aga see oli ainus kord, kui midagi sellist juhtus,“ lisasin kiirelt. „Pärast seda vastas ta iga kord, kui telefon helises. Ja polnud ka kedagi kummalist, kes oleks talle helistanud: ainult sõbrad, ta ema, tööalased päringud …“ Ja Derek, mõtlesin äkitselt. Ma polnud kunagi päris täpselt aru saanud, kes on Derek.

Tommy kulmudel oli käsil mingi keerukas triangulatsioon.

„Mida?“ pärisin temalt. „Millest sa mõtled? Tommy, see juhtus ainult esimesel päeval. Pärast seda vastas ta iga kord, kui keegi helistas.“

„Ma usun sind. Lihtsalt …“ Ta jättis lause pooleli.

Jo oli häälekalt vaikne, kuid otsustasin teda eirata.

„Lihtsalt ma olen alati arvanud, et tutvumisportaalid on riskantsed,“ lausus Tommy lõpuks. „Tean, et sa ei kohanud teda internetis, aga olukord on sarnane – teil pole ühiseid sõpru ega ühist minevikku. Ta võis esitleda ennast ükskõik kellena.“

Kortsutasin kulmu. „Aga ta lisas mu Facebookis sõbraks. Miks ta oleks pidanud seda tegema, kui tal oli midagi varjata? Ta on oma töö tõttu Twitteris ja Instagramis ning ta ettevõttel on veebileht. Kus on ka foto temast. Ja te pole ju unustanud, et veetsin tema juures nädala? Tema post oli adresseeritud Eddie Davidi nimele. Kui ta poleks päriselt tisler Eddie David, siis ma teaksin seda.“

Olime nüüd sügaval iidsetes metsades, mis laiusid üle Cirencester Parki. Valguskiired sähvisid üle Jo paljaste reite, sel ajal kui ta näiliselt nõutuna aknast välja vaatas. Peagi olime metsast väljumas ja kohe pärast seda pidime jõudma teekäänakuni, kus õnnetus oli aset leidnud.

Tundsin, kuidas mu hingamine selle mõtte peale muutus, justkui oleks autos hapnik hõredamaks jäänud.

Mõni minut hiljem väljusime metsast põldude vihmajärgsesse heledusse. Sulgesin silmad, suutmata pärast kõiki neid aastaid ikka veel vaadata teeserva, kuhu kiirabimeeskond oli ta asetanud, püüdes võidelda paratamatusega.

Jo käsi leidis tee mu põlvele.

„Miks sa nii teed?“ Rudi antenn oli püsti. „Emme? Miks on su käsi Sarah’ jala peal? Miks on selle puu külge lilled seotud? Miks te kõik olete …“

„Rudi,“ lausus Jo. „Rudi, kuidas oleks mänguga „Ma näen“? Ma näen oma väikeste silmadega midagi, mis algab tähega V!“

Tekkis vaikus. „Ma olen selle jaoks liiga vana,“ lausus Rudi kössitades. Talle ei meeldinud, kui teda teadmatuses hoiti.

Mu silmad olid endiselt kinni pigistatud, kuigi teadsin, et oleme sellest paigast juba möödunud.

„Vaal,“ alustas Rudi vastumeelselt. „Veekann. Vobiiltelefon.“

„Kõik korras, Harrington?“ küsis Tommy pärast lugupidavat pausi.

„Jah.“ Avasin silmad. Nisupõllud, vonklevad kiviaiad, jalgrajad kui piksenooled suundumas läbi hobuste pügatud rohu. „Korras.“

See ei muutunud iial kergemaks. Üheksateist aastat olid servad ära lihvinud, hööveldanud maha kõige suuremad oksakohad, kuid see oli endiselt alles.

„Kuidas oleks, kui räägiks veel pisut Eddiest?“ tegi Jo ettepaneku. Püüdsin vastata jaatavalt, kuid mu hääl murdus. „Siis kui selleks valmis oled,“ lausus ta mu jalga patsutades.

„Ausalt öeldes ma muudkui mõtlen, kas ta ehk sattus õnnetusse,“ laususin, kui rääkimine tundus taas võimalik. „Ta läks LõunaHispaaniasse purjelauaga sõitma.“

Tommy kulmud kaalusid öeldut. „Ma arvan, et see on mõistlik teooria.“

Jo märkis, et oleme Eddiega Facebookis sõbrad. „Sa oleks näinud tema lehel midagi, kui Eddie oleks viga saanud.“

„Kuigi me ei tohiks alahinnata ka võimalust, et tema telefoni aku sai tühjaks,“ laususin. Mu hääl närbus, kui iga järgmine lootusekiir hääbus. „See oli korrast ära, ta …“

„Kullake,“ segas Jo õrnalt vahele. „Kullake, tema telefon ei ole tühi. See kutsub, kui sa talle helistad.“

Noogutasin õnnetult.

Krõpse sööv Rudi lõi jalaga Jo istet. „Igaaaaaaaaaav.“

„Lõpeta ära,“ vastas Jo. „Ja pea meeles, mida me täis suuga rääkimise osas kokku leppisime.“

Jo silma alt väljas, pööras Rudi end minu suunas ja esitles mulle vaadet oma pooleldi läbimälutud krõpsudest. Kahjuks ja täiesti ebaselgetel põhjustel oli ta otsustanud, et see on meievaheline nali.

Libistasin käe oma koti küljetaskusse, pigistades sõrmed ümber viimase lootuskübeme. „Aga Hiir,“ laususin mannetult. Pisarad olid põletavalt lähedal. „Ta andis mulle Hiire.“

Hoidsin seda pihus; see oli sile, kulunud, kreeka pähklist väiksem. Eddie oli selle voolinud puutükist kõigest üheksa-aastasena. Ta on minuga koos palju läbi elanud, oli ta öelnud. Ta on mu talisman.

Hiir meenutas mulle vasest pingviini, mille isa oli mulle GCSEeksamite ajaks pinginaabriks andnud. Too oli karmi näoilmega kujuke, mis oli mind raevukalt põrnitsenud hetkest, mil eksamitöö ümber keerasin. Armastasin seda pingviini veel praegugi. Ma ei suutnud ette kujutada, et oleksin selle kellegi kätte usaldanud.

Teadsin, et Hiir oli Eddie jaoks sama oluline – ja ometi oli ta selle mulle andnud. Kaitse teda, kuni tagasi tulen, oli ta öelnud. Ta tähendab mulle väga palju.

Jo heitis pilgu tagaistmele ja ohkas. Ta juba teadis Hiirest. „Inimesed muudavad meelt,“ lausus ta vaikselt. „Tal võis olla lihtsam loobuda võtmehoidjast kui ühendust võtta.“

„See ei ole kõigest võtmehoidja. Ta …“ andsin alla.

Kui Jo jätkas, oli tema hääl leebem. „Kuule, Sarah. Kui sa oled kindel, et temaga on juhtunud midagi halba, siis kuidas oleks, kui loobud kogu sellest privaatsuhtlusest ja kirjutad midagi tema Facebooki seinale? Kus kõik seda näevad? Ütle, et sa oled mures. Küsi, kas keegi on temast midagi kuulnud.“

Neelatasin. „Mida sa silmas pead?“

„Ma pean silmas täpselt seda, mida just ütlesin. Küsi ta sõprade käest infot. Mis sind takistab?“

Pöörasin pilgu aknast välja, suutmata vastata.

Jo rühkis edasi. „Ma arvan, et ainus, mis sind takistab, on häbi. Ja kui sa tõesti, päriselt, ausalt usuksid, et temaga on juhtunud midagi kohutavat, oleks sul häbist kama kaks.“

Möödusime kaitseministeeriumi vanast lennuväljast. Pleekinud oranž tuulekott võbeles tühja lennuraja kohal ja ootamatult meenusid mulle Hannah’ valjud naerurõkatused, kui isa kord täheldas, et see on nagu suur oranž noku. „Noku sokk!“ oli Hannah röögatanud ja ema polnud suutnud otsustada, kas seepeale noomida või nõutult naerda.

Rudi avas iPadis Jo muusikakogu ja valis esitusloendi nimega „Idaranniku räpp.“

Kui olingi nii mures, kui väitsin, siis miks polnud ma Eddie seinale midagi kirjutanud? Kas Jol oli tegelikult õigus?

Meie vaatevälja ilmusid Chalfordi kivimajakesed, mis otsustavalt klammerdusid mäenõlva külge, justkui ootaks päästmist. Chalford pidi vahetuma Brimscombe’iga, millest viis tee Thruppi ja seejärel Stroudi. Ja Stroudis ootas Tommyt meie vanas koolis suur seltskond õpetajaid, õpilasi ja ajakirjanikke. Pidin ennast kokku võtma.

„Oot-oot,“ lausus Tommy ootamatult. Ta keeras Rudi räpi vaiksemaks ja vaatas mind tahavaatepeeglist. „Harrington, kas sa ütlesid Eddiele, et oled abielus?“

„Ei.“

Tema kulmud olid muutunud üsna metsikuks. „Minu arust ütlesid sa, et rääkisid talle kõigest!“

„Rääkisingi! Aga me ei käinud läbi kogu oma ekside nimekirja. See oleks olnud … noh, mage. Oleme mõlemad pea neljakümnesed …“ Jäin vait. Kas oleksime pidanud seda tegema? „Pidime teineteisele jutustama oma eluloo, aga me ei jõudnud selleni. Kuigi tegime selgeks, et oleme mõlemad vallalised.“

Tommy jälgis mind tahavaatepeeglist. „Aga kas te Reubeniga oma veebilehte olete uuendanud?“

Mõtlesin kulmu kortsutades, kuhu ta oma jutuga tüürib.

Seejärel: „Oi ei,“ sosistasin. Mul läks südame alt õõnsaks.

„Mida?“ hüüdis Rudi. „Millest te räägite?“

„Sarah’ heategevusühingu veebilehest,“ lausus Jo talle. „Internetis on terve lehekülg, kuidas Sarah ja Reuben alustasid klounarstide heategevusega üheksakümnendatel, kui nad abiellusid. Ja kuidas nad seda ikka veel koos juhivad.“

„Oi!“ lausus Rudi. Ta pani iPadi käest, ise vaimustuses, et oli suutnud lõpuks müsteeriumi lahendada. „Sarah’ poiss-sõber luges seda ja tema süda purunes! Sellepärast ta ongi surnud, sest sa ei saa olla elus, kui su süda ei tööta.“

„Vabandust, aga ma ei usu seda,“ lausus Jo vaikselt. „Sarah, kui ta veetis sinuga nädala ja kui tal oli sinu osas tõsi taga sama palju kui sinul tema osas, siis sellest poleks piisanud, et teda verest välja lüüa. Ta oleks selle teemaks võtnud. Ta poleks lihtsalt minema hiilinud nagu mõni surev kass.“

Aga ma olin juba avanud selle neetud Messengeri rakenduse ja kirjutasin talle.

NELJAS PEATÜKK

Esimene päev: päev, mil kohtusime

Päev, mil kohtasin Eddie Davidit, oli kõrvetavalt kuum. Maapiirkond oli hakanud sulama ja kokku vajuma; linnud pugesid peitu liikumatutesse puudesse ja mesilased olid kerkivatest kuumakraadidest joobunud. Ei tundunud olevat sedasorti pärastlõuna, mil armuda kellessegi võhivõõrasse. Päev tundus olevat täpselt nagu alati 2. juunil, mil olin selle jalutuskäigu ette võtnud. Vaikne, kurblik, koormav. Tuttav.

Kuulsin Eddie häält enne, kui teda nägin. Seisin parasjagu bussipeatuses, püüdes meenutada, millise nädalapäevaga on tegu – otsustasin, et on neljapäev, mis tähendas, et mul tuli peaaegu tund aega oodata. Seista siin põrgukuumuses, oodates bussi, milles ma kindlasti kui pannil kõrbeksin. Uitasin mööda teed küla suunas, otsides varju. Lämmatavalt kuum õhuvool tõi minuni algkoolilaste hääled.