Salapärane maja | Страница 2 | Онлайн-библиотека

„Mis toimub?” sosistas ta.

Väga vaikne hääl, mis näis kuuluvat naisterahvale, ütles talle kõrva sisse:

„Ärge liigutage. Ja kui appi hüüate, siis süüdistage iseennast, kullake.”

Régine tundis õlas teravat valu ja karjatas.

„See pole õieti midagi,” sõnas naisterahvas. „Noa teravik… Pean ma vajutama?”

Régine ei liigutanud enam. Samal ajal hakkasid ta mõtted selginema, olukord ilmus oma tõelises valguses ning meenutades nähtud leeke ja tulekahju hakatust, kordas ta endale:

„Ma olen röövitud… seda tegi mees, kes paanikat ära kasutas… ja kes mind koos kaasosalisega minema toimetab.”

Ta kompas ettevaatlikult vaba käega – teemantkorsaaž oli alles ning arvatavasti rikkumata.

Auto sõitis väga kiiresti. Hämarusse vangistatud Régine ei mõelnudki tee jälgimisele. Talle tundus, et nad keerasid sageli järsult ära, kahtlemata selleks, et võimaliku tagaajamise eest pääseda ja tee äratundmist takistada.

Igal juhul ei peetud kinni ühegi linnatolli ees, mis tõestas, et Pariisist välja ei sõidetud. Pealegi järgnesid elektrilampide valgusvihud üksteisele lühikese vahemaa tagant ning Régine nägi erksaid valguslaike, mida need autosse heitsid.

Kuna naisterahvas oli oma haarde veidi vabamaks lasknud ja mantel pisut kõrvale nihkus, võis Régine näha karusnahka klammerdunud käe kahte sõrme, ning ühes neist – nimetissõrmes – sõrmust, milles kolm väikest pärli moodustasid kolmnurga.

Sõit kestis võib-olla kakskümmend minutit. Siis auto aeglustas ja peatus. Meesterahvas hüppas maha. Väravapooled avanesid raskelt, kõigepealt üks, siis teine, ja auto sõitis kuhugi, mis oli arvatavasti siseõu.

Naisterahvas mässis Régine’i pea võimalikult tihedalt sisse ja aitas ta kaasosalise toel autost välja.

Nad läksid üles mööda kuue kivist astmega välistreppi. Siis mindi läbi kiviplaatidega kaetud vestibüüli, millele järgnesid kakskümmend viis astet trepil, mida kattis vaip ja piiras vana käsipuu, jõudes lõpuks ühte ruumi teisel korrusel.

Seekord rääkis meesterahvas, samuti väga vaikselt ja kõrva sisse:

„Te olete kohale jõudnud. Mulle ei meeldi jõhkralt käituda ja teiega ei juhtu midagi, kui annate mulle oma teemanttuunika. Olete sellega nõus?”

„Ei,” nähvas Régine.

„Meie jaoks on lihtne see teilt võtta, ja me oleksime juba autos võinud seda teha.”

„Ei, ei,” hüüatas Régine palavikuliselt. „Mitte seda tuunikat… Ei…”

Mees jätkas:

„Selle kättesaamiseks panin ma kõik kaalule. Nüüd on ta mul käes. Ärge punnige vastu.”

Näitlejanna jäigastus tohutus pingutuses, kuid meesterahvas pomises talle kõrva:

„Kas ma pean ise võtma?”

Régine tundis karmi kätt korsaažist kinni haaramas ja tema õlga riivamas. Ta läks hirmsasti ähmi täis.

„Ärge puudutage mind! Ma ei luba teil… Näete… kõik, mida te soovite… olen kõigega nõus… aga teie mind ei puuduta!”

Mees astus pisut kaugemale, jäädes siiski Régine’i taha. Karusnahkne rõivas libises Régine’il seljast ja ta tundis ära, et see kuulus mehele. Ta võttis kurnatult istet. Nüüd võis ta näha ruumi, kus asus, ning nägi, et looritatud naisterahvas, kes oli hakanud vääriskividega korsaaži ja hõbedast tuunikat lahti haakima, kandis ploomilillat mustade sametpaeltega riietust.

Elektrivalgusest eredasti valgustatud ruum oli avar salong, mida sisustasid puhtaimas Louis XVI stiilis imetlusväärsed sinise siidiga kaetud tugitoolid ja istmed, kõrged seinavaibad, konsoollauad ja heledast puust tahveldised. Kamina kohal, mida kaunistasid kaks kullatud pronkskarikat ja rohelisest marmorist sambakestega kell, kõrgus ehispaneel. Seintel oli neli lampi ja laes rippus kaks tuhandest lihvitud kristallist lühtrit.

Régine pani alateadlikult tähele kõiki neid detaile, sellal kui naisterahvas tuunikat ja korsaaži talt seljast võttis, jättes alles vaid lihtsa hõbeniitidega pihiku, mis paljastas käsivarred ja õlad. Régine märkas ka väärispuidust liistudega parketti ja täheldas mahagonist jalgadega pinki.

Oligi kõik. Valgus kustus järsku. Pimedusest kuulis ta:

„Oivaline. Te olite väga mõistlik. Me viime teid tagasi. Kuulge, ma jätan teile isegi karusnahkse mantli.”

Régine’i pea ümber mähiti kerge kangas, mis tundus olevat samasugune pitsloor kui teise naise oma. Siis pandi ta jälle autosse ja samasuguste järskude käänakutega teekond läks uuesti lahti.

„Olemegi kohal,” sosistas mees autoust avades ja Régine’i välja aidates. „Nagu näete, ei olnud asi sugugi hull ja te naasete ühegi kriimuta. Ent kui ma teile nõu andma peaksin, siis ärge iitsatage midagi sellest, mida te nägite või aimasite. Teie teemandid varastati. Ongi kõik. Ülejäänu unustage ära. Minu lugupidamine.”

Auto kihutas minema. Régine võttis loori maha ja tundis ära Trocadéro väljaku. Nii lähedal kui ta korter oligi (ta elas Henri-Martini avenüü alguses), pidi ta koju jõudmiseks tohutult pingutama. Ta jalad nõtkusid, süda peksis nii, et tegi haiget. Talle tundus, et võib iga hetk vaaruma lüüa ja oimetult maha langeda. Kuid hetkel, kui jõud teda maha oli jätmas, märkas ta kedagi vastu tulevat ning ta vajus Jean d’Enneris’ käte vahele, kes ta inimtühjal avenüül pingile istuma pani.

„Ma ootasin teid,” sõnas mees väga õrnalt. „Olin veendunud, et teid tuuakse kodu juurde tagasi niipea, kui teemandid on varastatud. Mille jaoks oleks teid kinni peetud? See oleks liiga ohtlik. Puhake veidi… ja ärge enam nutke.”

Régine nuuksus, pinge oli järsku järele andnud ja ta tundis äkilist usaldust mehe vastu, keda vaevu tundis.

„Ma kartsin nii hullusti,” ütles ta. „Ma kardan ikka veel… Ja siis need teemandid…”

Natuke hiljem aitas Jean d’Enneris naise majja sisse, pani lifti ja viis korterisse.

Nad leidsid eest toaneitsi, kes just kohkunult Ooperist koju saabus, ja ülejäänud teenijaskonna. Siis tormas kohale Van Houben, silmad punnis.

„Minu teemandid! Te toote nad mulle tagasi, eks ole, Régine? Te kaitsesite mu teemante elu hinnaga?”

Ta sedastas, et väärtuslik korsaaž ja tuunika olid röövitud, ning läks lausa arust ära. Jean d’Enneris käsutas:

„Jääge vait… Te ju näete, et proua vajab rahu.”

„Minu teemandid! Nad on kadunud… Ah, kui Béchoux siin oleks! Minu teemandid!”

„Ma saan nad teile tagasi. Jätke meid rahule.”

Régine viskles oiates ja tõmmeldes diivanil. D’Enneris hakkas laupa ja juukseid suudlema, kergelt ja järjekindlalt.

„See on ju mõeldamatu!” hüüatas Van Houben tulivihaselt. „Mida te teete?”

„Jätke nüüd,” ütles Jean d’Enneris. „Miski ei rahusta paremini kui see väike massaaž. Närvisüsteem läheb tasakaalu, vereringe paraneb, kosutav soojus ringleb soontes. See on nagu magnetisööri ravi.”

Ja ta jätkas oma meeldivat tööd Van Houbeni raevunud pilgu all, sellal kui Régine uuesti elule ärkas ja näis seda leidlikku ravimist lahkelt vastu võtvat.

1 Jim Barnett ja inspektor Béchoux – tegelaskujud Maurice Leblanci kriminaalromaanis „Juhus teeb imesid”. (Eesti keeles ilmunud 1992. a sarjas „Mirabilia”.) [ ↵ ]

IIARLETTE, MANNEKEEN

Oli pärastlõuna lõpp kaheksa päeva hiljem. Kuulsa moekunstniku Chernitzi kliendid hakkasid Mont-Thabori tänava avaratest salongidest lahkuma ning nüüd, kus neil oli vähem tegemist rõivamudelite tutvustamisega, said Arlette Mazolle ja tema seltsilised mannekeenidele määratud ruumis pühenduda oma meelistegevustele, see tähendab kaardipanemisele, belote’i^[1.] mängimisele ja šokolaadi söömisele.

„No tõepoolest, Arlette,” hüüatas üks neist, „kaardid ennustavad sulle muudkui seiklusi, õnne ja varandust.”

„Ja nad räägivad tõtt,” sõnas teine, „kuna Arlette’il hakkas vedama juba tol õhtul konkursiga Ooperis. Esimene koht!”

Arlette teatas:

„Ma ei olnud seda väärt. Régine Aubry oli minust parem.”

„Nalja teed! Hääletati massiliselt sinu poolt.”

„Inimesed ei teadnud, mida teevad. Tulekahju puhkemine tühjendas kolmveerand saali. Hääletus ei loe.”

„Sina oled muidugi alati valmis ennast teiste kõrval pisemaks tegema, Arlette. Aga Régine Aubry vahutab arvatavasti vihast!”

„Teate, üldse mitte. Ta tuli mind vaatama ja usu mind, ta embas mind puhtast südamest.”

„Ta oli kindlasti kadedusest roheline.”

„Miks peaks ta minu peale kade olema? Ta on nii kaunis!”

Üks rätsepaõpilane tõi õhtuse lehe. Arlette voltis selle lahti ja ütles:

„Ahaa, juurdlusest räägitakse: „Teemantide vargus…””

„Loe meile ette, Arlette.”

„Palun väga. „Juurdlus mõistatusliku vahejuhtumi kohta Ooperis on alles algstaadiumis. Üldiselt peetakse prokuratuuris ja prefektuuris tõenäoliseks hüpoteesi, mille kohaselt on tegemist ettevalmistatud kuriteoga, mille eesmärgiks oli varastada Régine Aubry teemandid. Ei ole mitte mingit, isegi mitte ligilähedast kirjeldust mehest, kes kauni näitlejanna röövis, sest ta varjas oma nägu. Oletatakse, et mees sisenes jooksupoisina Ooperisse, kandes hiigelsuuri lillekimpe, ühe neist asetas ta uksetiiva lähedusse. Toaneitsi mäletab ähmaselt, et nägi teda, ning väidab, et mehel olid kõrge säärega drappriidest jalatsid. Kimbud olid arvatavasti kunstlilledest ja määritud eriti süttiva ainega, mida oli lihtne põlema süüdata. Seejärel jäi tal vaid üle kasutada ära vältimatut paanikat, mille päästis valla tulekahju puhkemine, nagu ta oligi ette näinud, et karusnahkne mantel toaneitsi kätest rebida ja oma plaan täide viia. Enamat ei saa selle kohta öelda, sest Régine Aubry, keda juba mitu korda on küsitletud, ei suuda täpsustada automobiili teekonda, anda kirjeldust röövija ja tema kaasosalise kohta ega peale teisejärguliste üksikasjade kirjeldada elamut, kus ta kallihinnalisest korsaažist ilma jäeti.”“

„Kuidas ma küll oleksin kartnud, üksinda seal majas selle mehe ja naisega!” ütles üks noor neiu. „Aga sina, Arlette?”

„Mina samuti. Aga ma oleksin kõvasti vastu hakanud… Kui midagi juhtub, olen väga vapper. Aga pärast seda läheb mul silme ees mustaks.”

„Aga sa ju nägid seda mees Ooperis?”

„Ma ei näinud… mitte kui midagi!… Ma nägin mingit kogu, kes teist kandis ja ma isegi ei mõelnud, mis see oli. Mul oli piisavalt tegemist oma naha päästmisega. Kujutage ette, tulekahju!”

„Ja sa ei pannud midagi tähele?”

„Ikka. Van Houbeni nägu kulissides.”

„Sa siis tunned teda?”

„Ei, aga ta huilgas: „Minu teemandid! Kümne miljoni eest teemante! See on kohutav! Milline katastroof!” ja hüples ühelt jalalt teisele, nagu oleksid põrandalauad teda kõrvetanud. Kõik hoidsid naerust kõhtu kinni.”

Arlette tõusis püsti ja hüples lõbusalt nagu Van Houben. Tal kandis väga lihtsat kleiti – mustast saržist, pihast veidi kokku tõmmatud – samasuguse sireda elegantsiga kui oma rikkalikku tualetti Ooperis. Pikk ja sihvakas, heade proportsioonidega kehakuju joonistus välja kui maailma kõige täiuslikum figuur. Nägu oli õrn ja peenejooneline, mati jumega, juuksed käharad ja kauni heleda läikega.

„Kui sa juba püsti oled, Arlette, siis tantsi!”

Ta ei osanud tantsida. Kuid ta võttis poose ja tegi tantsusamme nagu kõige ekstravagantsematel kleidiesitlustel. Võluv etendus, mis lahutas meelt ja millest tema seltsilised iial ei tüdinenud. Nad kõik imetlesid Arlette’i, ja nende kõigi jaoks oli ta see eriline inimene, kellele on määratud luksuse ja pidutsemisega täidetud elu.

„Braavo, Arlette,” hüüdsid nad, „sa oled vaimustav.”

„Ja sa oled parim seltsiline, sest tänu sulle lähevad kolm meist Vahemere äärde.”

Arlette võttis nende vastas istet, õhetades elevusest, silmad säramas, ning ütles poolusalduslikul toonil, millest kostis natuke lustakat vaimustust ja ka kurbust ja irooniat:

„Ma ei ole teist parem, sugugi mitte osavam kui sina, Irène, ma olen vähem tõsine kui Charlotte, ja mitte nii aus kui Julie. Mul on austajad nagu teilgi… kes küsivad minult rohkem, kui ma anda tahan… kuid kellele ma siiski annan rohkem kui tahaksin. Ja ma tean, et ühel päeval ei lõpe see hästi. Mis parata! Meid ju naiseks ei võeta. Meil on seljas liiga ilusad kleidid ja see ajab hirmu nahka.”

„Mida sinul karta on?” sõnas üks neiu. „Kaardid ennustavad sulle varandust.”

„Mismoodi? Rikka vanahärraga? Eluilmaski. Ja ometi tahan ma sihile jõuda.”

„Millisele sihile?”

„Ma ei tea… See kõik keerleb mul peas ringi. Ma tahan armastust ja ma tahan raha.”

„Mõlemat korraga? Tuhat ja tuline! Ja mille jaoks?”

„Armastust, et olla õnnelik.”

„Ja raha?”

„Ma päriselt ei teagi. Mul on unistused ja ambitsioonid, millest olen teile jutustanud. Tahaksin olla rikas… mitte enda jaoks… pigem teiste jaoks… teie jaoks, kullakesed… Tahaksin…”

„Räägi edasi, Arlette.”

Ta ütles naeratades, vaiksemal häälel:

„See on totter… lapsikud mõtted. Ma tahaksin, et mul oleks palju raha, mis ei kuulu mulle, aga mis oleks minu käsutuses. Näiteks oleksin kaasosanik või juhataja suure moemaja eesotsas, mis oleks teistmoodi korraldatud ja kus oleks hea olla… ja eelkõige kaasavara õmblejaneiudele… jah, et igaüks teist saaks omatahtsi mehele minna.”

Ta naeris leebelt oma totra unistuse peale. Teised olid tõsised. Üks neist pühkis silmi.

Arlette jätkas:

„Jah, kaasavara, tõeline kaasavara sularahas… Ma ei ole eriti haritud… Mul ei ole isegi kutsetunnistust… Aga ma kirjutasin ikkagi kirjatüki oma mõtetest, arvude ja kirjavigadega. Kahekümneaastaselt saab kaasavara… ja siis veel esimese lapse sündimisel… ja siis…”

„Arlette, telefon!”

Ateljee juhataja oli ukse avanud ja kutsus neiut.

Arlette ajas end sirgu, korraga kaame ja murelik.

„Ema on haigeks jäänud,” sosistas ta.

Moekunstnik Chernitzi juures teati, et töötajatele anti edasi ainult tõsised telefonikõned, mis puudutasid õnnetusi ja haigust perekonnas. Samuti oli teada, et Arlette jumaldas oma ema, et ta oli vallaslaps ja et tal oli kaks õde, mõlemad endised mannekeenid, kes olid meestega välismaale põgenenud.

Tekkinud vaikuses tihkas Arlette vaevu liigutada.

„Kiirustage,” käskis juhataja.

Telefon asus kõrvalruumis. Surudes end vastu praokil ust, kuulsid neiud oma kaaslase nõrkevat häält kogelemas: