Võõrastemaja punane ristik | Страница 2 | Онлайн-библиотека

„Nad uurisid. See projekt lõppes hiljuti. Jah, ma töötasin koos nendega lepingu alusel.”

„Olete tuuker?”

Charlotte kõhkles üksnes murdosa sekundist. Ta kahtles, kas enamik inimesi oleks tema kõhklust märganud, kuid mehe silmade kerge kitsenemise põhjal võis ta öelda, et Greg Rawlings märkas. „Ma töötan koos Edinburghis asuva Merearheoloogia Instituudiga,” vastas ta otsustavalt ja asjalikult. „Sukeldumine on tähtis osa sellest, mida ma teen.”

Greg judistas õlgu. „Ainult mõte sukeldumisele tekitab mulle lööbe.”

„See ongi teie vastus. Kui mõtlemine sukeldumisele teid vaevab, siis on küsimus mõtlemises, mitte sukeldumises endas.”

„See on sukeldumine.”

Charlotte ei suutnud naeratusele vastu panna. Ta pidi tunnistama, et ta nautis nende kerget vestlust. See oli kahjutu väike lõbu enne magama minekut. Võibolla oli mees teda lõppude lõpuks õigesti hinnanud. „Ma olen sukeldunud lapsest peale,” ütles ta. „Mulle ei tulnud vist kunagi pähe sellepärast löövet saada. Ma olen lummatud maailma veealusest pärandist. Seal on nii palju uurida ja õppida.”

„Üks meie viimaseid teaduse piirialasid,” märkis Greg, ilmselt mitte nii huvitatud. „Oletan, et kosmos on veel üks. Mulle ei meeldi ka mõte kosmoseskafandritest. Mulle meeldib hingata tõelist õhku.”

Charlotte ei kavatsenud temaga tõelise õhu definitsiooni üle vaidlema hakata. „Raske on uskuda, et Samantha lõpetas paari sõidutunni kaugusel lähimast soolasest veest, aga ta armastab oma adopteeritud linna Massachusettsis. Inglismaa on siiski tema pulmade jaoks täiuslik, kuna enamik tema perekonnast elab Ühendkuningriigis. Ta ütleb, et homne päev tuleb ilus. Ilmselt on vistaaria täies õies.”

„Mis on vistaaria?” küsis Greg.

„See on lill.”

„Siis see ei ole nakkav. Hästi.”

Charlotte ohkas. „Väga naljakas.” Ta hakkas tõusma. „Tore oli teiega tutvuda, agent Rawlings. Näeme homme.”

Greg asetas käe ta randmele, saates ootamatuid voole temast läbi. „Pole viga,” ütles ta vaikselt. „Võtke veel üks klaas veini. Teie olite siin esimesena. Ma lähen otsin Brody üles. Mul on meeles, kui ta sai oma esimese ülesande. Ta oli roheline kui rohumadu. Nüüd on ta oma õitseajas ja mina … Oodake, kus põrgus me oleme?” Ta vaatas ringi, otsekui oleks segaduses. „Mingis tillukeses Inglise külas, on mul õigus?”

Charlotte silmitses teda. Mees oli lõbustatud, muretu – ja kaalutlev, otsustas ta. Diplomaatilise turvateenistuse agent Greg Rawlings võis olla surmväsinud ja võis mitmel moel tülinaks olla, aga ta ei olnud purjus. Ta oli täiesti kaine. Charlotte’i esimene mulje temast oli olnud osaliselt õige ja osaliselt vale.

Enamasti vale.

Charlotte oigas seesmiselt, mitte niivõrd piinlikkust tundev kui enda peale pahane. Ent kas polnud inimestes eksimine tema jaoks neil päevil juba igapäevane asi?

Eeskätt tema ja meeste puhul, parandas ta endamisi.

Ta sai palju paremini hakkama kummitustega, mida ta vee alt leidis.

„Pean minema lahti pakkima,” ütles ta viisakalt ja kindlalt, tõustes püsti. „Nautige oma ülejäänud õhtut.”

Seekord Greg ei peatanud teda, ta lipsas peoruumist välja, läks mööda koridori ja suundus baari. Ööseks oli otsustanud jääda oodatust rohkem perekondi ja sõpru ning Charlotte oli pakkunud, et ta peatub ühes pubi pooltosinast külalistoast, vabastades sellega ruumi suhteliselt väikeses pulmahotellis.

Tuba pubis lubas tal ka enne homset tasakaalu tagasi saada.

Pulmad.

Ta tõmbas hinge ja istus baaripukile. Üks vaikne naps ilma föderaalagendita ja siis variseb ta voodisse. Päevavalgeks on ta valmis suruma end oma pulmaema kleiti. Pikk rongisõit Edinburghist Oxfordi ja seejärel taksoga väikesesse Inglismaa linnakesse, kus tema nõbu abiellus, oli jätnud oma jälje. Tal oli liiga palju aega mõtlemiseks. Paratamatult olid tema mõtted haaratud küsimustest ja kahetsustest, mida on teel pulma kõige parem vältida.

„Šoti viskit,” ütles ta pruunijuukselisele baarmenile. „Suitsust ja kallist.”

„Mida me tähistame?”

„Me tähistame seda, et olen siin oma nõo homse pulma puhul, üksinda, vallaline ja ühes tükis.”

Baarmen valas kallist ühelinnaseviskit ja asetas klaasi tema ette. „Terviseks siis.”

Charlotte tõstis klaasi ja naeratas. „Terviseks.”

Brody Hancock pani uue õlle Gregi ette ja istus tema vastu. „Kas ma pean minema seda naist otsima ja sinu eest vabandust paluma?” küsis Brody.

Greg võttis oma õlle. „See naine on Charlotte Bennett, Samantha nõbu ja pulmaema.”

„Veelgi rohkem põhjust vabandust paluda.”

„Vabandust mille eest?”

„Räägi sina mulle. Tahan teha õige oletuse ja öelda, et sa käisid talle närvidele.”

„Ta alustas seda ise, oletades, et ma olen purjus.”

Brody oigas. „See on nii kolmanda klassi moodi, Gregi.”

„Ma tean. Aga see on lõbus, kas pole?”

„Võibolla sinu jaoks.”

Greg ei hakanud oma sõbra ja kolleegiga selle üle vaidlema. Brody oli nägusa välimusega kolmekümnendate keskpaigas mees, rõivastatud selleks õhtuks ülikonda arvatavasti sellepärast, et see oli tema naisevend, kes pidi homme abielluma.

„Ka sina ise teed oma oletusi,” lisas Brody. „Sa ei tea, mida Charlotte mõtles.”

„Tean. Ta ütles mulle. Ta on otsekohene. Ta ähvardas mind relvast ilma jätta.” See oli liialdus ja Greg teadis seda. „Ma vannun.”

„Kuidas ta kavatses sind relvast ilma jätta, Greg?” küsis Brody ohates.

„Ma ei tea. Võibolla oleks olnud huvitav teada saada.”

Brody raputas pead. „Ära pane mind kahetsema, et sind pulma kutsuti.”

„Ei pane. Lõdvestu. Just seda ma teen. Lõdvestun.”

„Muidugi, Greg.”

Greg mõistis, et tema silmalaud vajusid kinni. Pagan, ta oli omadega läbi. Ta oli mitu kuud välitööl käinud. Pulm Inglise maanurgas oli just see, mida ta vajas. „Charlotte oli pinges ja otsis meelelahutust,” väitis ta, oma hinnangus kindel. „Minu pärast närvitsemine pakkus talle tegevust. Kui keegi peab vabandust paluma, siis tema.”

„Ma kahtlen miskipärast, et tema on see, kes peab vabandust paluma.”

„Charlotte Bennett suudab enda eest seista. Usu mind. Ja muide, ta on Charlotte, mitte Char või Lottie või midagi muud. Charlotte.”

„Ja sina oled eesel,” ütles Brody naerdes.

„Igatahes matkin ma eeslit hästi.” Greg vaagis oma jutuajamist homse pulmaemaga. „Ta varjab midagi. Neid asju oskan ma öelda.”

„Sa oled selles hea, Greg, aga isegi sina ei ole mõtetelugeja. Naudi oma õlut. Me ei pea muretsema, et istume autosse ja sõidame looklevatel külateedel valel poolel.”

Heather, Brody tumedapäine sinisilmne noorik, tuli nende juurde. Tema ja Brody olid üles kasvanud samas linnas, kõrvalises väikeses kohas Bostonist läänes, mille nimi oli Knights Bridge. Greg oli talvel seal olnud ja kohtunud pundi kohalikega, kaasa arvatud Heatheri viis vanemat venda. Nad kõik olid siin homseteks pulmadeks – eriti Justin Sloan, kuna ta oli peigmees. Olles noorim ja ainus tüdruk, oli Heather veel üks, kes kohtles inimesi samamoodi nagu nemad teda. Brody polnud teda kunagi araks teinud. Samuti mitte vaenulikkus Brody ja Heatheri vanemate vendade vahel, mis ulatus tagasi nende teismeaastatesse. Kogu vesi oli nüüd üle tammi voolanud. Gregi ühel ja ainsal külaskäigul Knights Bridge’i oli Brody alles äsja oma kodulinna tagasi tulnud pärast rohkem kui kümmet aastat ning tema ja Heather Sloan tegid mõtlemistantsu, kas nad on mõeldud teineteisele. Kuid nad olid. Greg oli seda otsekohe näinud. Armastus oli neile tulnud kiiresti ja üsna hõlpsalt ning Greg oli kindel, et see jääb kestma.

Heather pani lauale kolm klaasi vett. „Mõtlesin, et meil on aeg H2O-le üle minna,” märkis ta rõõmsalt, istudes oma abikaasa kõrvale.

Greg tänas teda, kuid jäi oma õlle juurde. „Meil ei ole olnud kuigi palju võimalust rääkida sellest ajast peale, kui ma tundmatutest paikadest tagasi jõudsin. Kuidas abielu teil kahel lembelinnul läheb?”

„See on täiuslik,” vastas Heather kõhklemata.

Brody naeratas. „Just see, mida ma kavatsesin öelda.”

„Me armastame Londonit,” lisas Heather. „Suurepärane, et mu perekond on pulmadeks siin. Aitab mistahes koduigatsuse puhul.”

„Sa ei ole enam farmis,” märkis Greg.

„Meil on ehitusäri. Mu vanemad elavad vanas talumajas, aga see ei ole töötav farm.”

„See on lihtsalt väljend, Heather.” Greg tundis heameelt. „Olen rõõmus, et te kahekesi olete õnnelikud. Ma ütlesin, et saate õnnelikuks, ütlesin ju?”

„Sul on alati õigus, Greg,” vastas Heather ja jõi vett.

Greg naeris, kuid võis tunda oma kurnatuse tugevust.

Brody tõstis oma veeklaasi. „Kas sa kavatsed siin ära kukkuda, Greg? Sa näed välja, nagu vajaksid hambaorke, et oma silmi lahti hoida.”

„Siin sobiks hästi, aga Samantha merearheoloogist nõbu hassetab tõenäoliselt kohalikud politseinikud mulle kallale.” Ta jättis oma õlleklaasi lauale, sees vaevalt paar lonksu. „Komberdan üles oma tuppa.”

„Tahad, et ma katan sind?” küsis Brody.

„Ei.” Greg norsatas põlglikult, kui ta end jalgadele ajas. „Katad mind. Põrgut.”

Ta siiski komistas. Märkamatult, mõtles ta, aga seda ei saanud eitada. Ta ei hoolinud sellest tuhkagi. Tal olid olnud mõned rängad kuud sellest ajast peale, kui ta oma surivoodist välja roomas ja tagasi tööle läks.

Kui lähedal ma surmale olin, dok?

Lähedal.

Sekundid? Minutid? Ma tahan oma eksnaisele rääkida.

Tema arst polnud seda naljakaks pidanud. Ka Laura poleks pidanud, kuid Greg ei räägiks talle kunagi. Lahutatud või mitte, ta oli nende kahe teismelise lapse isa. Laura oli tihti torisenud, et elu tema naisena on nagu leseks jäämine, aga ta polnud kunagi tahtnud, et Greg tõeliselt sureks. Sünnis temast, arvestades, et naise jutus oli iva. Greg oli nende abielu jooksul ta liiga sageli kuivale jätnud. Nad olid abiellunud noorelt ja saanud otsekohe kaks last ning nad polnud abielupaarina end kunagi õdusalt tundnud nagu Heather ja Brody. Viimaks olid nad kokku leppinud, et nad ei ole enam paar, on aeg edasi liikuda ja oma abielu lõpetada.

See polnud Laura viga. Pagana kindlasti polnud see laste viga.

Lapsed elasid Minnesotas Laura perekonna lähedal ja neile meeldis külm ilm. Andrew’l ja Meganil polnud aimugi, milline oli nende isa elu tegelikult. Nad olid diplomaatilise turvateenistuse agenti filmis näinud ja arvasid, et nii ongi. Kuid ei olnud.

Greg võttis süü, iga viimase kui raasu, kauguse eest nende vahel enda peale, kuid teadis vähemalt oma sisemuses, et süütunne ei vii teda kuhugi. Ta ei kavatsenud lasta neil olla ettekäändeks seda vahemaad hoida ja takistada tal elamast elu, mida tahtis elada.

Ta kirus vaikselt.

Ta ei saa mingil juhul voodisse minna kogu selle segadikuga oma peas. Hea öine uni aitaks, aga see põikleb kõrvale, kui ta kõigepealt oma mõtteid korda ei saa. Tema deemonid olid osa ta kurnatuse põhjusest.

Greg läks mööda kitsast koridori baari ja tal õnnestus mitte jälle komistada. Ta märkas baarileti juures Charlotte Bennettit ja naeratas talle, kui naine oma tumedad silmad temale kinnitas. Charlotte’il oli koorekarva nahk ja tihedad lopsakad pruunid juuksed, mis rippusid lainetena üle õlgade, ning ta kandis lihtsat liibuvat musta kleiti ja musti kõrgete kontsadega rihmikuid. Greg oleks võinud miljoni dollari peale kihla vedada, et need kingad vaevasid ta jalgu, aga ta ei näitaks iial valu välja. Pole seda tüüpi.

Ta istus kabiini. Selles oli kulunud puupink. Ei mingit polstrit. Nüüd näris teda valu, mis polnud teda enam mitu kuud vaevanud. Sellest oli möödunud neli kuud, kui ta oli oma arstide ettekirjutusi trotsinud, teinud täieliku paranemise ja naasnud tööle pärast haavatasaamist varitsuses eelmisel hilissügisel. Ta oli näinud samasugust otsustavust tumedasilmses Charlotte’is, aga võibolla ta lihtsalt kujutas ette.

Pubil oli madal lagi ja suur avatud kamin, mis polnud sooja ilma arvestades läidetud. Tema laual kumas madal küünal. See koht kuulus Ian Mabryle, endisele RAF-i piloodile, kes oli kihlatud Alexandra Rankin Huntiga, Inglise kleididisaineriga, kelle pood asus samal tänaval edasi ja kel olid segased sidemed väikese Knights Bridge’iga Massachusettsis.

Greg tellis Šoti viskit. „Mida tahes sa ka soovitad, ei lähe maksma tervet varandust,” ütles ta Mabryle, hea välimuse ja liivakarva juustega mehele, kes ei paistnud RAF-ist puudust tundvat. Greg mõtles, kas tema hakkab oma tööst puudust tundma, kui tuleb lõpuks aeg lahkuda. Ta tahtis, et see hetk tuleks tema enda, mitte aga kuuli tingimustel. Kuid ta ei mõtiskle sel nädalalõpul oma minevikust või tulevikust, otsustas ta. Eriti mitte täna õhtul, kui viski on juba teel.

Ta naaldus tagasi ja jälgis homset pulmaema. Ta ei teadnud Bennettitest kuigi palju. Samantha vanaisa Harry Bennett oli olnud rahvusvahelise mainega seikleja ja maadeuurija, kui ta riskis ohtlikel tingimustel Antarktikasse minna. Tema ja mõned ta meeskonnast olid peaaegu surnuks külmunud. Gregilt pääses tahtmatu värin. Ta arvestas, et oli teinud hästi, kui ta Minneapolises surnuks ei külmunud.

Laura, tema eksnaine, poleks ka seda naljakaks pidanud.

Mis seal imestada, et nad ei olnud paar „igavesti”.

Greg keskendus Charlotte Bennetti puusakumeruse silmitsemisele tema liibuva rõivastuse all.

„Kas te kannate väga tihti kleiti, arvestades teie tööd tuukrina?” küsis ta, olemata kindel, kas Charlotte teda kuulis. Naise pistodapilk, kui ta end Gregi poole keeras, lõpetas mistahes kahtluse. Greg naeris. „Ei kanna, ah? Kas see kleit rippus teil kapis või ostsite selle spetsiaalselt tänaseks õhtuks? Laenasite selle? Oodake. Las ma oletan. Teil ei olegi riidekappi.”

„Ma ei kavatse teie uudishimu rahuldada.” Naine pöördus tagasi oma napsi juurde, keerates talle jälle selja.

„See ei ole õunamahl, mida te joote, ega ju?”

Ei mingit reaktsiooni. Greg otsustas suu kinni hoida, enne kui Ian Mabry ta välja viskab selle eest, et ta on eesel. Piloot/baarmen tõi ise talle Šoti viski, suitsuse, kuid mitte liiga suitsuse ühelinnaseviski, Mabryle vastavalt Islay destilleerimisest.

„Seega on see Eye-la, mitte Iz-lay,” mainis Greg.

Mabry naeratas. „Mul on tunne, et sa teadsid seda.”

Inglane eemaldus, enne kui Greg jõudis talle vastata jah, ta oli teadnud. Umbes kümme aastat tagasi oli ta Islay’d valesti hääldanud Ühendkuningriigi turvateenistuse tüübi ees, kes oli nautinud võimalust panna teda end lollpeana tundma. See polnud toiminud ja nad olid saanud sõpradeks, juues kallist Šoti viskit peaaegu oimetuseni ja hääldades üht napsi teise järel meelega valesti.