Franciscus, paavst uuest maailmast | Страница 1 | Онлайн-библиотека
Minu emale Eleonorale
Originaal:
Andrea Tornielli
Jorge Mario Bergoglio. Francesco Insieme
Edizioni Piemme Spa
Milano
2013
Tõlge inglise keelde:
Andrea Tornielli
Jorge Mario Bergoglio Francis. Pope of a New World
Ignatius Press
San Francisco
2013
Eestikeelne tõlge on autori loal valminud ingliskeelse tõlke põhjal.
Suur tänu piiskop Philippe Jourdanile, isa Pedro Cerviole ja Toomas Helpile, kes raamatu valmimisele kaasa aitasid.
Raamatu avaldamist on toetanud Renovabis.
Tõlge eesti keelde © Matti Piirimaa, 2018
Toimetanud ja korrektuuri lugenud Malle Kiirend
Kujundanud ja küljendanud Mari-Liis Bassovskaja
Kaanefoto © Getty Images
© 2013, Edizioni Piemme Spa
© 2018, Kirjastus Gallus
ISBN 978-9949-7206-8-2
ISBN 978-9949-7284-8-0 (epub)
Sisukord
Mul on väga hea meel, et Eesti lugeja kätte jõuab lõpuks raamat praegusest paavstist Franciscusest. Eesti keeles on küll juba olemas paavst Franciscuse raamat „Jumala nimi on halastus“, aga ei olnud veel midagi, mis käsitleks paavst Franciscuse elu ja paavstiks valimist ning aitaks paremini mõista Franciscuse mõttemaailma ja visiooni.
Kui me mõtleme paavst Johannes Paulus II mõjust sündmustele, mis viisid kogu Ida-Euroopa – kaasa arvatud Eesti – vabanemisele ja NSV Liidu lagunemisele, saame aru, et me ei saa mõista täielikult maailma asjade käiku, kui me ei arvesta vaimsete väärtuste mõjuga, mida kehastab Rooma paavst.
Rooma paavstil ei ole võimu – vähemalt kui me mõistame selle all poliitilist võimu, sõjaväge, tugevat majandust, relvi jne, aga paavstil on hääl. Ning see on sageli just nende inimeste hääl, kellel muidu häält poleks. Paavstil on spirituaalne autoriteet. Ta ei suru midagi peale, ta ei lähe sõdima, ta ei kohusta, aga ta kutsub vastutama, ta räägib südametunnistusega. Võimalik, et Rooma paavst on meie praeguses maailmas kõige tähtsam spirituaalne autoriteet. Ja kuigi sageli öeldakse, et praegune maailm on üliratsionaalne ja eriti huvitatud materiaalsetest väärtustest, me näeme ka, et meie maailm otsib pidevalt hääli, eeskujusid, tunnistajaid, kes elavad tunduvalt kõrgemate põhimõtete järgi. Prantsuse kirjanik André Malraux ütles möödunud sajandil: „21. sajand saab olema religioosne või teda ei saa üldse olema“ (Le 21ème siècle sera religieux ou ne sera pas). Usun, et me näeme seda üha rohkem. Ma ei räägi siin religioossest fundamentalismist, mis on nii maailma kui religioonide jaoks tõsiseks probleemiks, nagu raske haigus on kehale tõsiseks probleemiks. Ma räägin sellest, et inimene on oma sisemuses religioosne, sest ta otsib Tõde asjade taga, ning ta januneb selle järele. Ühiskond võib teatud ajaks sellise janu kõrvale jätta, aga ta ei suuda kunagi seda janu kustutada.
Raamatu autor Andrea Tornielli on praegusel hetkel tõenäoliselt parim ja igal juhul kogenuim „vatikanist“. Nn vatikanistid on üsna unikaalne kategooria. Need on ajakirjanikud, kelle peamine või isegi ainukene eriala ja teema on kõik see, mis puudutab Vatikani ja Rooma paavsti elu ja tegevust. Nad ei ole Eestis väga tuntud, ja võimalik, et paljud siin ei tea, et sellised inimesed on üldse olemas. Aga ma võin öelda, et nad on Itaalias tõelised „staarid“, väga tuntud ja hinnatud ajakirjanikud. Tornielli on kindlasti üks hinnatumaid. See raamat puudutab mitte ainult paavst Franciscuse elu kõikide nende sümpaatsete lugude ja dialoogidega, mida iga elulugu sisaldab, vaid sellist humaansust, ilma milleta inimene ise ei oleks mõistetav. See raamat käsitleb ka suuri või raskeid sündmusi ja küsimusi, mis on tekkinud Rooma-Katoliku Kirikus või on Kiriku elu mõjutanud. See, mis puudutab Vatikani, tekitab sageli huvi, aga ergutab ka sageli fantaasiat, tekitab kõiksuguseid müüte ja vandenõuteooriaid. Seepärast on vajalik lugeda seda, mida tõelised spetsialistid, kes kohapeal elavad ja töötavad, oskavad öelda, ja mitte lasta ennast ahvatleda kõiksugustest teooriatest ja spekulatsioonidest, mis – eriti Vatikani puhul – kergesti tekkivad.
Viie aasta jooksul on paavst Franciscus palju teinud ja rääkinud. Tema esimene entsüklika (paavstlik ringkiri) üllatas paljusid inimesi, sest see on esimene kiriku dokument, mis puudutab otseselt ökoloogiat ja inimese mõju loodusele ja maailmale. See dokument ei piirdu ainult ökoloogiliste probleemide loetlemisega, vaid analüüsib tänapäeva probleemide juuri ja seda, kuidas inimene seisab loodu, maailma ees ja hoolitseb selle eest ja enda eest. Ma arvan, et see on selline mure ja tundlikkus, mida jagavad paavst Franciscusega ka Eesti lugejad.
Paavstiga kohtununa saan öelda, et paavst Franciscuse üks peamisi muresid on perekonna ja abielu olukord. Maailma piiskoppidega kohtudes küsib ta alati selle kohta: kuidas aidata inimesi, eriti noori, et abieluline kooselu oleks püsivam ja tugevam? Kuidas aidata inimesi, et nad eelistaksid abielu teistele kooseluvormidele – nagu vabaabielu? Kuidas aidata neid inimesi, kelle abieluline kooselu on juba lagunenud või on suures kriisis? Kristlased ei ela ideaalses maailmas, vaid reaalses maailmas, kus nad peavad päev päevalt tegelema samade probleemidega nagu kõik teised inimesed, aga nad saavad toetuda Kristuse õpetusele ja lootusele. Sellest murest ja soovist aidata on tekkinud pikk apostellik ekshortatsioon „Amoris Laetitia“, mis on täielikult pühendatud perele, tema rõõmudele ja probleemidele.
Olles ise immigrantide perekonnast pärit, on paavst Franciscus juhtinud tähelepanu migrantide probleemidele. Need probleemid ei ole uued. Paljude riikide elanikkond maailmas on tekkinud just migrantidest, ja paavsti sünnimaa Argentina on üks nendest riikidest. Need probleemid ei ole lihtsad, sest migrantide integreerumine ja omaksvõtmine uues ühiskonnas on alati keeruline protsess, mille tulemused ei ole kunagi kindlad. Paavst, nagu kõik paavstid, teeb ainult seda, mida ta suudab ja mis on tema võimuses. Ta kutsub inimesi, rahvaid ja valitsusi vastutusele kaasinimeste suhtes ning julgustab ületama neid barjääre, mis on tingitud individuaalsest või kollektiivsest egoismist.
Usk ei eemalda inimest maailmast ja maailma probleemidest, ei muuda teda tundetuks. Vastupidi, tõeline kristlane on lähedal igale inimesele ja kogu maailmale sellepärast, et ta on truu Kristusele, tema eeskujule ja õpetusele. Seda eeskuju näitab meile igal sammul paavst Franciscus.
Ja lõpuks, mul on eriti hea meel, et see raamat ilmub just siis, kui Eesti on paavst Franciscuse visiidi ootusel. Ainult üks kord ajaloos on Rooma paavst Eestit külastanud. See oli Johannes Paulus II 25 aastat tagasi. Nüüd on teine kord, kui tuleb paavst Franciscus. Harva juhtub, et ühe raamatu sisu satub kokku nii hästi meie riigi elu ja ajalooga. Sõltumata sellest, kas keegi tunnistab paavsti „oma“ paavstiks või mitte, on päris kindel, et tegemist on väga suure sündmusega. Tähtis külaline tuleb ja on loomulik, et tahaksime seda külalist paremini tundma õppida. Franciscus ei tule kindlasti „staarina“, ta ei tule õppetunde andma. Ta tuleb kohtuma meiega. Ma mäletan oma kohtumisest paavst Franciscusega Vatikanis, et ta võttis mind vastu lihtsa oleku ja avatusega. Tema käitumises ei olnud midagi formaalset, ei olnud näitlemist ega mängimist. Tema siiras käitumine tuletas meelde Jeesuse sõnu Naatanaeli kohta: „Ennäe, tõeline iisraeli mees, kelles ei ole valet“ (Jh 1:47).
Soovin lugejaile häid elamusi nii selle raamatu lugemisel kui ka seoses paavsti visiidiga selle aasta septembris.
† Philippe Jourdan
Sissejuhatus
„Palun palvetage minu eest …“
Kolmapäeval, 13. märtsil 2013, pärast seda, kui olin keskhommiku paiku näinud korstnast kerkivat musta suitsu ning söönud koos töökaaslastega Passetto di Borgol Roberto restoranis oma tavalise aedviljadest ja grillitud kalmaarist koosneva hommikueine, lahkusin Vatikanist, et naasta Via Barberinil asuvasse La Stampa toimetusse. Alates sellest, kui ajalehtedest said ühtaegu multimeedia veebisaidid, peavad trükiajakirjanikud tegelema ka TV-ülekannete ja audio-videoloominguga. „Kui täna õhtul on näha valget suitsu,“ oli ülemus mulle öelnud, „siis peame sellest teadaandest sedamaid edastama otseülekande ja kommentaarid …“ Kardinalid olid olnud juba peaaegu terve päeva suletud Vatikani, kus neil puudus välisilmaga suhtlemiseks vähimgi võimalus. Ajalehtede ja erinevate kardinalide prognoosides räägiti „raskest“ ja „ennustamatust“ konklaavist, mis kindlasti kestab kauem kui 2005. aastal, kui valiti Joseph Ratzinger. Kuna puudus sama tugev kandidaat, nagu seda kaheksa aastat tagasi oli olnud Usudoktriini kongregatsiooni prefekt, kes suudaks pälvida konsensuse, siis pidi 266. Rooma piiskopi valimine kestma kauem ja olema vaevalisem.
Ometi oli mu hea sõber ja ametivend Gerard O’Connell samal päeval mulle öelnud: „Minu arvates on meil õhtuks paavst olemas …“ Sel hommikul olin ma kodust lahkunud, kotis raamatuke „El Jesuita“, Sergio Rubini ja Francesca Ambrogetti pikk intervjuu Buenos Airese kardinaliga. Kõikidest konklaavis arutatavatest paavstikandidaatidest tundsin ma kardinal Bergogliot kõige paremini. Olin intervjueerinud teda ainult ühe korra, veebruaris 2012, La Stampa temaatilise veebisaidi Vatican Insider jaoks, kuid mitmel aastal õnnestus mul kardinali harvade Rooma-sõitude ajal temaga kohtuda. Olin Bergoglioga mitu korda Kiriku elust vestelnud. Olin tutvunud padre Pepega, ühe tema preestriga, kes jutlustas Evangeeliumi Buenos Airese slummides (villas miserias), ja teda koguni oma majas võõrustanud.
Bergoglios on mind alati hämmastanud tema sügav usunägemus, tema tagasihoidlikkus, tema sõnad, mis võivad tungida inimeste südamesse ja aidata neil osa saada Jumala armust. Aeg-ajalt olen talle edastanud oma artikleid või blogis avaldatud mõtisklusi, aga ka palunud, et ta minu eest palvetaks. Iga juhusliku kohtumise lõpul soovis ta järelejätmatult: „Palveta minu eest, ma palun, et sa palvetaksid minu eest …“
Kuna ma Roomas viibides elasin oma ammuste sõprade Gianni Valente ja Stefania Falasca kõrvalmajas, siis olen olnud nende perekonna ja padre Bergoglio sõprussidemete tunnistaja. Samuti olen kuulnud tema lugusid kogemustest hingekarjasena ning kohtumistest usklikega, kes on teda väga armastanud, sest temas nähakse ühte eneste hulgast: kedagi, kes on tulnud neid teenima, mitte nende üle valitsema. Inimest, kes on tulnud jagama, mitte nende üle püha võimu kehtestama. Kedagi, kes on tulnud köitma neid oma armuliku naeratusega, mitte „usuga valitsema“. Inimest, kes tuli kergendama nende kohtumist Jeesusega. Lähedus, armulikkus, vagurus, kannatlikkus: need on padre Bergoglio sõnad – hingekarjase sõnad, kes rääkis, et piiskopina kurvastas ta sügavalt, kui „mõni preester keeldus ristimast vallaliste naiste lapsi, sest nad olid eostatud väljaspool püha abielu“.
Olin näinud teda konklaavieelsetel päevadel ülimalt rahulikuna. „Ma magan öösiti nagu lapsuke,“ oli ta Giannile ja Stefaniale tunnistanud. Ta oli meile rääkinud, et ta oli juba ette valmistanud suure neljapäeva jutluse, mille kavatses pidada pärast Buenos Airesesse naasmist; ta oli meile rääkinud 23. märtsiks tellitud tagasilennust ning kohtumisest juudi kogukonnaga, kust ta ei tahtnud puududa. „Pean tagasi pöörduma oma abikaasa juurde,“ ütles ta oma piiskopkonna kohta ühtepuhku, naeratus näol – nõnda rääkis piiskop, kes Buenos Airese kirikut tõesti otsekui oma abikaasaks pidas, armastades ja teenides teda kõiges, teenides seal igaühte, alustades kõige vaesematest. Need polnud seda laadi ütlemised, et mitte näidata välja oma pelgust eesseisvate kohustuste ees. Need olid lood lihtsa inimese elust.
Ent konklaavile eelnenud päevadel tundus mulle, nagu poleks ma kunagi varem märganud kardinal Bergoglios niisugust rahulikkust ja kuuletumist Jumala tahtele, ükskõik milleks teda võidi ette valmistada.
Võib-olla just seetõttu asusin ma 13. märtsi pärastlõunal kohe pärast toimetusse jõudmist temast põhjalikult kirjutama, kuulates järjest kõrvaklappidest mind iseäranis rahustavat muusikat, Pachelbeli kuulsat „Kaanonit D-duuris“ Londoni Sümfooniaorkestri esituses. Kord oli nõnda juhtunud, et ma kuulasin seda seatuna harfile padre Bergoglio ja sõprade seltsis. Ja siis, kell 16.05, pärast seda, kui kajakas oli korduvalt laskunud Sixtuse kabeli katusel kõrguvale vaskkorstnale ja sealt lendu tõusnud – ennäe, just siis kerkisid sealt esimesed valged suitsupahvakud. Paavst oli valitud. Koos oma kolleegi Paolo Mastrolilliga pidin ma korraldama La Stampa veebisaidil otse-videoülekande. Ootasime teadaannet, rääkides veebi jälgijatele, mis kohe on juhtumas. Kui kardinal Jean-Louis Tauran oli lausunud prohvetlikud sõnad „Habemus Papam“ ning alustanud algussilpi „Geo …“ – Georgium –, hüüdsin ma: „Bergoglio!“ Hakkasin rääkima midagi temast, tema elust, tema loost, tema teest piiskopina, tema lihtsusest ja tagasihoidlikkusest, tema kriitikast Kiriku „spirituaalse ilmalikkuse“ kohta.
„Kuidas sa suutsid otseülekande ajal mitte nutma hakata? Meie kõik nutsime …“ ütles mu naine Skype’i kaudu Milanost, kui ma olin lõpuks võimeline temaga rääkima.
Paavst Franciscuse lihtsus, tema südame põhjast tulev kummardus, et inimeste õnnistus vastu võtta, tema sundimatu tervitus – „Buona sera“, „Tere õhtust“ – ning tõsiasi, et ta oli ka Rooma piiskopi ja paavstina jäänud ikka iseendaks, mõjutas miljonite usklike südant.