Punased | Страница 1 | Онлайн-библиотека


Выбрать главу
coverPunased_pilt

Johannes Vares-Barbarus 1910. aastal Pärnus.

Punased_pilt

Elsa Lell 1910. aastal Soomes.

Punased_pilt

Viktor Kingissepp 1911. aastal Kuressaares.

Punased_pilt

Vihula kooli õpetajad ja õpilased 1914. aasta kevadel. Teises reas paremalt esimene Nikolai Andresen.

Punased_pilt

Johannes Vares-Barbarus 1914. aasta lõpul Kiievis enne tegevväkke minekut.

Punased_pilt

Viktor Kingissepp 1914. aasta lõpul Tveris.

Punased_pilt

Johannes Vares-Barbarus koos sõjakaaslastega 1916. aastal.

Punased_pilt

Jaan Anvelt 1918. aastal.

Punased_pilt

Viktor Kingissepp 1918. aastal.

Punased_pilt

Eesti Töörahva Kommuuni Nõukogu liikmed 1918–1919. aastal ilmselt Narvas. Esimeses reas vasakult teine Jaan Anvelt, kolmas Otto Rästas. Teises reas vasakult esimene Hans Pöögelmann, teine Johannes Käspert.

Punased_pilt

Jaan Anvelt 1920. aastal Petrogradis.

Punased_pilt

Viktor Kingissepp 1922. aasta mais arreteerituna Kaitsepolitseis.

Punased_pilt

EKP üleskutse Eesti töörahvale 1. mail 1922.

Punased_pilt

Tarapita liikmeid 1921–1922. Esimeses reas vasakult Albert Kivikas, Johannes Semper, Marie Under, Artur Adson, teises reas Johannes Vares-Barbarus, Friedebert Tuglas, August Alle.

Punased_pilt

EKP III kongressil osalejad 1922. aasta septembris. Esimeses reas vasakult teine Otto Rästas, teises reas vasakult esimene Jaan Kreuks, kolmas Jaan Anvelt. Maskide taga on ka Alma Vaarman ja Johannes Lauristin.

Punased_pilt

Aurora ja Johannes Semper Berliinis 1922. aastal.

Punased_pilt

Elsa Lell-Kingissepp 1922. aastal Moskvas.

Punased_pilt

Hans Kruus 1923. aastal.

Punased_pilt

Kommunistid Tallinnas 1922–1923. Vasakult esimene Alma Vaarman, neljas Olga Künnapuu, kuues Johannes Lauristin, seitsmes Hendrik Allik.

cover

Autor: Jaak Valge

Keeletoimetaja: Anu Seidla

Retsenseerinud: Heino Arumäe, Toomas Haug, Valdur Ohmann, Allan Puur ja Enn Tarvel

Graafiline disainer: Marje Eelma (Tuumik Stuudio)

Trükikoda: Tallinna Raamatutrükikoda

Digiteerimine: Readme, Priit Pangsepp ja Algimantas Akmenskis

Sisupaber: Holmen Book white 60 g/m²

Kaanematerjal: Upside Pack 210 g/m²

3. paranduste ja täiendustega väljaanne

ISBN 978-9949-38-158-6

ISBN 978-9949-38-063-3 (epub)

Autoriõigus: Jaak Valge (valge@hot.ee)

EESSÕNA

Võõrandumisse, pooltevahetusse, kohanemisse, põhimõttekindlusesse, demokraatiasse, kosmopoliitsusesse ja rahvuslusse puutuvad teemad on üleajalised. See raamat on püüe aru saada nende meie kaasmaalaste motiividest, kes 1940. aastal võõrvõimu teenistusse pöördununa oma ühiskonda purustama hakkasid, ja neist, kes seda juba varem täie jõu ja teadmisega tegid.

Punaseks või revolutsionääriks olemine tähendas Eestis iseseisvussõja-eelsel ajal ebaõiglusevastast võitlust revolutsiooniliste vahenditega. Eesti-vastase ning Moskva kommunismi meelse lisatähenduse omandas see keelend hiljem, Vabadussõja ajal. Enne 1917.–1918. aastat olid ka eesti rahvuslased revolutsionäärid, või vähemalt iseloomustasid nii neid nende vastased. Iseseisvuse ajal kutsusid mittemarksistid punasteks nii bolševikke ehk enamlasi kui ka sotsialiste või sotsiaaldemokraate, ehkki esimesed teisi roosadeks, kollasteks või koguni valgeteks manasid. Aga kõik marksistid tahtsid olla punased ja seda värvi olidki nende kõikide lipud. Kõigi marksistide kogunemistel lauldi „Internatsionaali“, „Varšavjankat“ ja „Oh kuusepuu, oh kuusepuu“ viisil „Punast lippu“.

Mõisteid „kommunist“ ja „sotsialist“ võidi algselt tarvitada sünonüümidena, hiljem tähendas kommunistiks olemine Vene proletariaadi diktatuuri ja Kominterni poliitilise suuna innustunud pooldamist ja propageerimist. Kommunistideks hakkasid Vene bolševikud end nimetama 1918. aastal.

Sotsialismi võidi mõista erineval moel, aga igal juhul tähendas sotsialist isikut, kes oli kapitalistliku ebaõigluse vastu. Sotsialism on vanem mõiste kui marksism, kuid nii 20. sajandi sotsiaaldemokraadid, sotsialistid kui ka kommunistid olid välja kasvanud ühest marksistlikust tüvest või vähemalt olid marksismist tugevasti mõjutatud. Kõigi marksistide eesmärk oli ühiskonna radikaalne muutmine ja ka selles mõttes jäid nad 1920. aastatel punasteks ja revolutsionäärideks.

Aeg oli kirglik ja selle raamatu eestlastest tegelaste – „päriskommunistide“, marksistlike poliitikute ja marksistlike intellektuaalide – saatus julm. Rohkem selle raamatu isikunimede registris nimetatud marksistlikest eestlastest tapeti omade kui ideoloogiliste vaenlaste poolt. Taas leiab kinnitust asjaolu, et keegi pole tapnud rohkem punaseid kui punased ise.

See seade ei toeta heli kuulamist!

Paratamatult paistab see julmalt idealistlik ajajärk meile kaasaja valguses igaühele erinevalt. Küllap kumab ka alljärgnevast tekstist vastu minu pilk ja kaasaegne, omaaegsete sündmuste järge teadev hoiak, aga ainult niivõrd, kuivõrd subjektiivsust ja tänapäevast vaadet pole õnnestunud teadlikult vältida. Selleks tuli end tugevaminigi kontrollida kui mõtteviisilt mulle lähedasemate poliitiliste voolude ja isikute puhul. Aga 1920. aastatel oleksin võib-olla ka ise olnud hoopis marksist, tont teab.

Selle raamatu kirjutasin põhiliselt arhiiviallikatele ja kirjandusele tuginedes, ent mitte tühjas siledas ruumis. Sügavamate kraavide eest hoiatasid teemakohased ja ka laiemad vestlused ning välkkirjavahetus Andres Langemetsa, Tiit Noormetsa, Ago Pajuri, Mele Pesti, Olavi Pesti, Aleksander Rupassovi, Ott Rauna, Marek Tamme, Elle-Mari Talivee, Mari-Leen Tammela, Tõnu Tannbergi, Ülo Tuuliku, Maarja Vaino, Veiko Vihuri ning Livia Viitoliga. Vaimselt virgutav oli teemaga haakuvate uurimistööde – eelkõige Peeter Kenkmanni doktoritöö, Liina Rebassoo magistritöö ning Mark Gortfelderi bakalaureusetöö – juhendamine, mis tähendab, et ka need autorid on sellesse raamatusse oluliselt panustanud. Tiit Noormets, Ago Pajur, Reigo Rosenthal, Maarja Vaino, Veiko Vihuri ja Mari-Leen Tammela lugesid lisaks raamatu käsikirja osi ning andsid asjalikke soovitusi. Retsensentide Heino Arumäe, Toomas Haugi, Allan Puuri, Valdur Ohmanni ja Enn Tarveli arvukad sisulised nõuanded aitasid selle raamatu tegelasi paremini mõista ja mõistetut täpsemalt kajastada. Toimetaja Anu Seidla lihvis teksti lugemiskõlblikuks. Marje Eelma kujundas raamatu ka vormilt ajale ja punastele sobivaks. Teksti ja heli vormisid e-raamatuks Priit Pangsepp ja Algimantas Akmenskis.

Nad kõik aitasid muuta seda raamatut paremaks ja neile kuulub minu tänu. Kuid see ei tähenda, et vigade korral püüaksin neid mässida kaasvastutuse võrku.

Veel tahaksin kaudse, kuid hindamatu panuse eest tänada oma häid kolleege Eesti Demograafia Instituudist, kes aktsepteerisid mu töösuunda, ning mõnd kaaslast, kes olid sunnitud aastaid kuulama mu targutusi eesti soost kommunistidest ja marksistlikest intellektuaalidest.

Seda raamatut pole keegi tellinud. See raamat on Eesti ühiskonnast ja Eesti ühiskonnale ning teoks saanud Eesti maksumaksja arvel, kes mulle Haridus-ja Teadusministeeriumi sihtteema nr SF0130018s11 raames on palka maksnud, minu töölähetusi Rahvuskaaslaste programmi kaudu finantseerinud, raamatu trükkimist Kultuurkapitalist toetanud, ning raamatu kujundamist Kultuuriministeeriumi, Kultuurkapitali ja Rahvusarhiivi kaudu rahastanud.

Selle uurimuse järgmine osa võib ilmuda paari aasta pärast.

21. septembril 2014

Jaak Valge

Raamat pälvis 2014. aasta Tartu Ülikooli Lennart Meri teadustöö auhinna ja Tallinna Ülikooli 2014. aasta parima monograafia preemia.

Parandatuna ja täiendatuna ilmuvas e-raamatus on arvesse võetud Mark Gortfelderi, Toomas Haugi, Reigo Rosenthali, Aleksander Rupassovi ning raamatut “Sirbis”, “Tunas”, “Keeles ja Kirjanduses” ning “Postimehes” retsenseerinud Tiit Hennoste, Rein Ruutsoo, Joel Sanga ja Olev Remsu märkusi, niipalju, kui nad minule asjakohased tundusid. Kõigile neile suur tänu! Parandamist vajavaid kohti ja näpuvigu leidsin ka ise.

15. aprillil 2015

Jaak Valge

Raamat on tasuta. Ent kui teos meeldis ning tekkis äravõitmatu tahtmine kiirendada raamatu järgmise osa valmimist, siis on võimalik seda soovi toetada rahalise ülekandega Jaak Valge arvele EE842200221034198411 või Jaak Valge bitcoini kontole 1PTZxVU4rvKFwf1QDNWLrybgystnDkarrr, märkides selgitusse Punased II..

SISSEJUHATUS. ÜLE LÄVE

Nähtus

Pärast Eesti okupeerimist Moskva poolt võimule pandud Johannes Vares-Barbaruse valitsuse liikmete seas ei olnud vanglas karastunud vanu põrandaaluseid kommuniste. Õigemini polnud seal parteipiletiga kommuniste esialgu üldse. Varese valitsust on asjakohaselt nimetatud hoopis „kirjanduslikku“ tüüpi või rahva seas ka kirjanike valitsuseks.[1] Tõsi, ka „valitsuse“ nimetus on ilmselgelt eksitav, sest see isikute grupp ei valitsenud, vaid vahendas Moskvas tehtud otsuseid. Päris võimu silmis oli sel ebavalitsusel nii vähe autoriteeti, et ka liikmestaatus ei kaitsnud repressioonide eest. Poolteist aastat pärast ministriks nimetamist olid Boris Sepp, Juhan Nihtig-Narma ja Maksim Unt – peaaegu viiendik Varese ebavalitsusest – tapetud sellesama võimu poolt, keda nad sarnaselt suurema osa teistegi ministriteks kutsutud ametimeestega juba enne 1940. aasta juunit olid teenida püüdnud.[2]

Selle valitsuse üheteistkümnest mittevalitsevast ministrist olid peaminister Johannes Vares-Barbarus ja haridusminister Johannes Semper kirjanikud, välisminister Nigol Andresen kirjanduskriitik, tõlkija ja luuletaja, peaministri asetäitja Hans Kruus ajalooprofessor. Tegemist ei olnud kõrvaliste boheemlastega, vaid nad olid olnud selles ühiskonnas, mida nad nüüd hävitama asusid, tuntud ja austatud. Vares-Barbaruse 50. eluaasta täitumise puhul oli Eesti Vabariigi ekspeaminister Kaarel Eenpalu teda tunnustanud artiklis „Johannes Barbarus astub üle läve“, parafraseerides Vares-Barbaruse aasta varem ilmunud luulekogu pealkirja „Üle läve“, nii sisuliselt kui ka vormiliselt Eesti kõige omapärasemaks ja kõige moodsamaks luuletajaks.[3] Veel teadmata, et poole aasta pärast astub Vares-Barbarus tõepoolest koos oma kaaslastega üle poliitilise läve.

Vares-Barbaruse kohta teatakse, et ta oli Eesti Vabariigis majanduslikult igati hästi hakkama saanud ning lubas endale jõuka kodanlase eluviisi. Ihales alati püsida sündmustiku keskmes, „olla mis tahes esinemiste juhtfiguur, otsida ja leida oma tõekuulutamisele uusi toetusavaldusi, uusi häälekaid jüngreid“.[4] Luuletas Pärnus arstipraktika kõrvalt ja unistas lõunamaareisidest. 1920. aastatel Artur Adson ja Marie Under uskusid, ja küllap mitte ilmaasjata, et nende vahva kaaslane Barbarus on härrasmees, ja mitte ainult niisama härrasmees, vaid Eesti Vabariigi ainus härrasmees. Under ütles: „Barbarus on ainus gentleman meie maal. Nii see on. Ja seda teame jo ammu.“[5]

Tahaks elada Cote d’Azur’il,

kõndi palme avenuel,

lamp päike kun taeva glazuuril

harva pilve abažuuri all,

kun maakera pall

alati rohelisel rüül.

Aga ma tajun: tahte raadiolained

lõpevad sääl, kun selleks antenn:

Cote d’Azur’il, mõnel rannikul troopilisel.

Minu nägemine – traadita,

otsatu – laiuskraadita.

Nood mandrid, kuhu veel pean saama,

juhiks südame kompass, kun S, ant N,

O, W. Nagu merimehed kained:

Kolumbus, Vasco da Gama,

rännakul kaleidoskoopilisel, –

tahan leida mandri – kallima aare:

uue südame ärtässalise saare.[6]

Vares-Barbarus ja Semper olid klassivennad koguni kolmes tähenduses – kui klassikaaslased Pärnust, kui keskklassi liikmed, kes oma eluviisiga kiitsid heaks kodanliku ühiskonna, kus nad elasid, ning kui klassivõitluse pooldajad, s. t. sellesama ühiskonna vastu võitlejad. Vares-Barbarus ja Semper, sarnaselt arrogantsed ja oma literaatidest kamraadide üle omavahel kirjavahetuses lõikavalt ironiseerivad, olid teineteise vastu aastate vältel truud ja siirad.

Kuid vaadetelt, eriti aga eluviisilt olid nad hoopis midagi muud kui Semperi tuttav praktiline klassivõitleja Viktor Kingissepp ehk „Eesti töörahva ustav poeg“, nagu teda Nõukogude ajal nimetati. Kingissepp näitas 1914. aasta novembris Peterburist pagendusse lahkudes teda saatma tulnud August Konile peenraha ja ütles, et ta ei tea, kuidas ta seal elama hakkab, prii toitu seal ei anta ja rohkem raha pole. Koni andis Kingissepale kogu raha, mis tal oli – kokku 20 rubla.[7]

Semper aga püüdis 1921. aasta jaanuaris – ajal, mil Kingissepp end Rahumäel Juudi surnuaiavahi räpases majas varjas – lahti saada kümnetest tuhandetest tsaarirubladest, mis tema naise isal üle olid jäänud.[8] Semperite kodu oli väga uhke. Semperid pidasid teenijat. August Alle ütles Johannes Semperi kohta „frantslane“.[9]

1