Ohver | Страница 1 | Онлайн-библиотека


Выбрать главу
title.jpg

Originaali tiitel:

Gayle Wilson

Victim

2008

Kõik õigused käesolevale väljaandele, kaasa arvatud õigused kogu raamatu või selle üksiku osa kopeerimisele ja levitamisele ükskõik millisel viisil, kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.

Kaanekujundus koos fotodega pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.

See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.

Toimetanud Tõnu Ehasalu

Korrektor Inna Viires

© 2008 by Mona Gay Thomas

Trükiväljaanne © 2009 Kirjastus ERSEN

Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2009 Kirjastus ERSEN

Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2018 Kirjastus ERSEN

Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.

Raamatu nr 10079

ISBN (PDF) 978-9949-455-75-1

ISBN (ePub) 978-9949-84-466-1

Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

Bill Derryberryle,

toredale politseinikule, suurepärasele õpetajale,

lahkele ja kannatlikule armastatud sõbrale.

Tänuavaldused

Eriline tänu Lynda Cooperile, Bill Derryberryle, Cindy Kelleyle ja dr Mollie Thomasele, kes lahkelt selle projekti jaoks oma teadmisi jagasid. Kõik faktivead on minu ja ainult minu süü. Ma ilmselt ei osanud õigeid küsimusi küsida. Te olete parimad!

Armas lugeja

Ma ei kujuta ette, mis tunne on kaotada laps. Lapse kaotamine aga nii õudsel viisil, nagu juhtus „Ohvri” kangelannaga, paneb iga ema kindlasti oma poja mõrtsuka vastu tegutsema. Eriti kui õigussüsteem ei paku mingit tuge sarimõrtsuka arvukatele ohvritele.

Lihtsast kättemaksukatsest saab surmav kassi-hiire mäng ohtliku kiskja ja naise vahel, kes on kaotanud juba niigi palju. Panused tõusevad, kui Sarah Pattersoni jäätunud süda sulab piisavalt, et kaaluda võimalust kedagi veel kunagi armastada.

Mac Donovan, New Orleansi politseinik, kes imetleb Sarah Pattersoni katset oma poja mõrtsukas tema kuritegude eest vastutama panna, ent takistab seda, suudab kaitsta nii ennast kui Sarah’t. On aga veel üks poiss, laps, kes on hoopis haavatavam kui Sarah’i kadunud Danny ning kes muudab psühholoogilise malemängu, mille Mac ja Sarah peavad edasiste kaitsetute ohvrite vältimiseks võitma, keerulisemaks.

Kuigi „Ohvri” sisu on taotluslikult sünge, on ohus oleva lapse teema tänapäeva maailmas liigagi tuttav. Sarah on tugev ja julge naine, kes valib teid, mida vähesed teist valiksid, aga ma loodan, et arvestades tema olukorda, mõistate te tema meeleheitlikke valikuid.

Nagu alati, soovin ma teile meeldivat lugemist.

Gayle

Proloog

Talle meeldis pimedus. Selle anonüümsus. Eriti meeldis mehele see, kuidas valgus pimeduses inimese näolt vastu peegeldas. Noorelt, ärevalt ja nii ilusalt näolt.

Tema valikut juhtis tavaliselt saatus, ehk siis mingit valikut tegelikult polnudki. Aga see… See oli nii täiuslik, et pani imestama, et ta seda varem polnud teinud.

Suuta märkamatult pimeduses liikuda. Neid jälgida. Nende ärevad silmad. Kõhnade kannikate liikumine. Kondiste teismeliseõlgade kerkimine, mis püüdis alateadliku kehakeelena kaasa aidata selle veidra mängu soovitud lahenduseni jõudmisele.

Mehe suunurgad kerkisid aeglaseks naeratuseks. Mäng. Just sellega ta tegeleski. Püüdis mõjutada mängu käiku, mitte lõpptulemust, mis oli niigi kindlaks määratud.

Mehe pilk puuris silmapaari, mille ta oli sügavamaks uurimiseks välja valinud. Ta oli teinud esimese valiku rahvast täis ruumist läbi trügides ning nende õlgu puudutades.

Isegi nende lõhn erutas teda. Hormoonidest kupatav higi. Seksi terav ja magus lõhn. Nende T-särkide ja teksade kiududesse imbunud sigaretisuits. Vahetevahel ka marihuaana lõhn, mis tuletas meelde mehe enda teismeiga, mil see keelatud mõnu oli olnud peaaegu ainus asi, mis talle lõbu pakkus.

Nüüd oli mõnude ring laienenud ning nende keelatus kõvasti erutavamaks muutunud.

Ta ringles veel korra ruumis, tõmbamata endale tähelepanu. Ta heitis neile kõigile veel ühe pilgu, kaaludes olulist otsust.

Kui ta oli lõpuks oma valikus täiesti kindel, suundus ta ametiukse poole, mis viis kaubamaja taha tänavale. Seal seisis minibuss, mis ootab varjus, sama märkamatu nagu ta ise.

Ta avas ukse, heitis pilgu tänavale, mida valgustasid ainult kaubalaadimisplatvormide üksikud pirnid. Nende valgus ei ulatunud piisavalt kaugele, et tema plaani ohustada.

Enne kui mees ukse sulges, kontrollis ta lukukeelt katvat teibiriba, mis ei lasknud uksel lukustuda. Noored töömehed olid selle eest hoolt kandnud.

Õhtu jooksul tulevad nad siia kahe- või kolmekaupa suitsetama. Oma plaani põhjalikult ette valmistades oli ta neid jälginud ning teadis, et hetkel olid nad kõik sees. Nad olid oma vajadused rahuldanud, jättes talle hapra võimaluse enda omi rahuldada.

Mees pööras end. See oli mõtestatud liigutus, ta kube valutas äkilisest pakitsusest. See hetk oli peaaegu sama meeldiv kui see, mis järgnema pidi. Ootuspakitsus oli peaaegu sama tugev kui kulminatsioon.

Ta astus tagasi koridori, võttis nagist sinise põlle, libistas üle pea ja sidus nöörid ümber kõhu kinni. Siis libistas mees hinge tõmmates käe taskusse ja patsutas seal peituvat peotäit žetoone.

Tagasi mänguderuumi astudes püüdis ta nägu varjata. Midagi muud erilist tema käitumises märgata polnud. Mees oli piisavalt kaua töötajaid jälginud, et tunda nende enesekeskset hoolimatust ümbritseva suhtes, kui nad automaatide vahel liikusid. Ning niikaua, kuni keegi neist teda ei peatanud…

Mees seisatas poisi taga, kelle oli välja valinud ning jälgis mängu. Lapse nägu muutus pidevalt, vastavalt mängule. Grimass. Krimpsutus. Ja siis…

Automaadi tuled vilkusid ja kellad tirisesid valjult. Keegi ei vaadanud ringi. Seda juhtus liiga tihti, et tähelepanu tõmmata. Tema oli ainus, kes jälgis, kuidas rahulolu pühkis pinge noorelt pehmelt näolt.

„Super!” ütles poiss ja ta huuled kõverdusid naeratuseks. Tema ülearu suurte hammaste vahel helkis metall.

Klambrite nägemine pani mehe hetkeks pettuma. Ainult hetkeks, sest muidu oli poiss täiuslik, kõigi omadustega, mis talle meeldisid. Täiuslik, kinnitas ta endale uuesti.

Ta viivitas meelega, lastes ootusärevusel mõnulainetena kasvada, mis üha suurendasid ta iha. Vaid veidi kannatust ja…

Laps trükkis skoori kõrvale oma nimetähed. Needki olid täiuslikud. Kõik oli täiuslik.

„Saime täna pärastlõunal selle autoimaadi uue mudeli.”

Mehe väljendusviis polnud täpne, ta polnud siin piisavalt kaua viibinud, aga sellest piisas. Vaevalt see nii erinev on, et tähelepanu tõmmata või kahtlust äratada.

Poisi silmad liikusid ekraanilt mehe näole. Peaaegu fokuseerimata silmades väreles ikka veel võidurõõm.

See tekitas nende vahele sideme. Ühenduse. Tee veel täiuslikuma ühenduse poole.

„Palju parema kui see,” lisas ta, tundes, kuidas adrenaliini soontesse voolab. „Sa ei usuks, kui palju seda on edasi arendatud.”

„Lahe.” Poiss tundus jutust huvituvat.

„Sa pead seda proovima.”

Poisi kitsad õlad kerkisid kehituseks ja ta pööras ekraani poole tagasi, soovides juba edasi mängida. „Millal see siis saali jõuab?”

„See on tagaruumis juba valmis pandud. Olen terve pärastlõuna mänginud. Ülemus muidugi ei tea…” Mees naeratas ja poiss vastas samaga, paljastades taas metallklambrid.

Mänguautomaadi valguses tundusid need veidi rohekad. Need paiskasid ta transist välja nagu vale noot tuttavas muusikapalas. Võib-olla polnud ta ikkagi see õige. Võib-olla…

„Mul on veel žetoone alles,” ütles poiss.

„Sellega saab praegu tasuta mängida. Tahad proovida?”

„Muidugi.”

„Sa ei või kellelegi öelda,” ütles mees. „Nad tahavad muidu kõik tulla.”

„Olgu.”

„Oled sa siin kellegagi koos?”

„Isaga. Ta on teises ruumis.”

„Kui ta sind otsima hakkab…”

„Ta on muusikapoes. Mul on vähemalt pool tundi vaba aega.”

Ta kõhkles hetke, justkui arvutades riske kokku. „Näed seda ust seal taga? Sildiga „väljapääs”?”

Poiss pööras ümber ja vaatas ruumi teise otsa. Ta paljastas mehele oma kukla, mida ehtis väike läikiv lokike. Taas võttis mehes võimust teadmine, et ta on teinud õige valiku ning hetkeline kahtlus taandus.

Tema see ongi. Just tema.

„Jah?” ütles poiss, pöördudes tagasi mehe poole.

„Ma lähen ees. Kui ma olen sisse läinud, siis tuled sina järele, aga nii, et keegi ei märkaks.”

„Okei,” ütles poiss.

„Kui teised näevad, mida ma teen, takistavad nad meid.”

„Keegi ei näe mind.”

„Olgu.”

Ta lasi pilgul ruumis ringi käia, kontrollides töötajaid. Mõned seisid ukse juures ja vaatlesid kaubamajas ringlevaid neiusid. Veel üks uuris pingsalt, kuidas püsikunde ruumi kõige populaarsemal mänguautomaadil rekordit purustas. Kõigil oli tegemist.

Mees vaatas tagasi poisi poole, kelle silmad olid kinnitunud ta näole, pilgus peaaegu sama suur ootus kui tal endal. Ta noogutas ning hakkas ukse poole liikuma. Ukse, tänava ja minibussi poole.

Mees teadis, et poiss järgneb talle, mõtlemata sihtkohale. Või kui ka mõtleb, siis õige vastuse peale küll ei tule. Mitte mingil juhul.

See oli võib-olla selle mängu suurimaid mõnusid. Näha seda, kuidas noortesse, rumalatesse usaldavatesse silmadesse ilmub lõpuks teadmine, mis tegelikult juhtuma hakkab.

1

„Kahjuks, härra Evans, on ebaseadusliku läbiotsimise tulemused kehtetud. Samuti ei näe ma probleemi kordnik Gateau tähelepanekus, et kostja tundus minibussi kahjustusest liigselt närvis olevat. See on vägagi normaalne reaktsioon liiklusõnnetusele, mis sellest, et väiksele. Ma ei saa aru, kuidas see andis põhjust härra Tate’i sõiduki läbiotsimiseks.”

Kohtunik Marlene Wexler hääldas otsuse iga sõna täpse ja peaaegu pedantse maneeriga, mille ta oli omandanud, et varjata päritolu Mississippi-äärsest maakohast.

Wexler oli Orleansi maakohtu ainus must naiskohtunik ning kujutas endast iga advokaadi õudusunenägu.

Tema otsused olid alati korralikult seadustel tuginevad, kuid see kohtumaja koletis oli ammu võtnud positsiooni süüdistatava kasuks ja politsei vastu. Teda polnud veel kunagi kõigutatud ning oli näha, et ta ei kavatsenudki lasta sel sündida.

„Proua Siddons tunnistas, et kuulis selgesti, kuidas härra Tate keelas politseinikul oma minibussi tagaust avada. Samuti polevat ta andnud luba otsida läbi kohvrit, mis sõidukist avastati. Mõlemal juhul ignoreeris kordnik Gateau kostja vastuväiteid.”

„Teie ausus…”

„Ta ei jäta mulle mingit muud võimalust,” jätkas Wexler, summutades prokuröri katse katkestada seda, mille saabumises enam kahtlust polnud. „Mitte mingit muud võimalust,” kordas ta rõhutatult, „kui kõrvaldada kõik selle läbiotsimise käigus avastatud tõendid.” Ta jätkas häälega, mis hoiatas kõiki vahelesegamise eest. „Nagu ka kõik tõendid, mis leiti järgnevalt härra Tate’i kodu läbiotsimise käigus.”

Kas loo poliitilise suuna pärast või mingitel inimlikematel põhjustel, tundis advokaat Carl Evans kohustust võtta väljakutse vastu, vaatamata vastumeelsusele, mida tekitas temas positsioon, kuhu see ta kohtuniku suhtes asetas. „Läbiotsimisluba, teie ausus…”

„Saadi kohtunik Fischerilt, kes andis selle, tuginedes sõiduki läbiotsimise käigus leitud tõenditele. Mürgise puu viljad, härra Evans. See ei tule vaatlusele, mitte midagi sellest.”

Viimane lause oli pehme, iga sõna täpselt välja hääldatud. Ja alles siis, kui viimase sõna kaja oli kadunud ning kohtusaalis venis piinav paus, hakkas kohtunik Wexler uuesti rääkima.

„Kas teil on mingeid muid tõendeid, mis õigustaksid süüdistatava kinnipidamist, härra Evans?”

Prokuröri suu oli kinni, ta avas pingutusega huuled, justkui oleksid need kinni kleepunud, kuid lõpmatuseni ei saanud vastust edasi lükata.

„Ei, teie ausus,” ütles ta lõpuks.

Wexleri pilk peatus korraks politseinikul, kes oli teostanud läbiotsimise, mis pidi sarimõrtsuka tagasi tänavatele saatma. Meedia oli terve päeva selle kaasusega tegelnud. Arvestades protsessi asjaolusid, läheb olukord ilmselt hullemaks.

„Sel juhul, härra Tate,” ütles kohtunik Marlene Wexler, „võite minna.”

„Ta on vaba,” teatas hääl kuularites.

Mac Donovan vandus.

Nördimuspurse polnud kuigi tugev. Mac oli ammu mõistnud, et ei saa muuta süsteemi veidrusi, mida ta teenis. Ta oli vandunud, et toetab seda ka eksimuste korral ning tänagi pidi ta seda tegema.

„Viivad ta tagant välja?” küsis ta.

„Nii nad ütlevad.”

„Kõik on oma kohtadel?”

„Ta ei pruugi olla koostööaldis. Tead küll teda,” ütles Sonny Cochran sarkastiliselt.

„Tore,” vastas Donovan teravalt. „Võib-olla keegi tulistab seda värdjat.”

Ta kuularist kõlas nõrk naer. „Siis meil veaks.”

Nad olid kõik teadnud, kuidas see lõpeb. Mees, kes oli väljakutsele vastanud, oli kõik tuksi keeranud. Tõendid, mis ta Samuel Tate’i minibussist leidis, niinimetatud mõrvakomplekti, mis seostaks teda rohkem kui kaheteistkümne teismelise poisi mõrvaga, ei tule arvesse.

Hommikune istung oli olnud puhas formaalsus. Võib-olla olnuks natuke mänguruumi, kui politsei jutu vastu oleksid olnud ainult Tate’i sõnad, aga kordnik Gateau oli suutnud tegutseda otse selle proua nina all, kelle auto oli Tate’i minibussile tagant sisse sõitnud. Kohe kui Tate’i kallis advokaat proua tunnistajapinki sai, teadsid kõik, et Tate lahkub kohtusaalist vaba mehena.

„Olgu,” ütles Mac. „Eeldame, et ta ei tee koostööd. Peame kõik jõud mängu panema.”

Arvestades Tate’i kuritegude tõsidust, hoiab politsei tal silma peal. Äsjase kohtuotsuse tõttu ei saa seda ametlikult teha, nii et saba tuleb mehele panna nii, et see üldsusele silma ei hakkaks. Samuti ei tohi see anda põhjust Tate’il neid ahistamises süüdistada.

1