Detektiiv Luuker Leebesurm 6: Surmatooja | Страница 1 | Онлайн-библиотека


Выбрать главу

Derek Landy paiskus raamatupüünele 2007. aastal „Luuker Leebesurmaga” ja noorteulme superstaar oligi sündinud.

Üle maailma on müüdud rohkem kui viis miljonit eksemplari ja raamatuid saab lugeda nüüd kolmekümne kuues keeles.

Sellele eepilisele seiklussarjale kuhjatud auhindade seas on Iirimaa kümnendi raamatu tiitel ja Red House’i lasteraamatu auhind.

Derek elab Iirimaal.

Derek Landy

Detektiiv Luuker Leebesurm: Surmatooja

Originaali tiitel:

Skulduggery Pleasant: Death Bringer

Derek Landy

HarperCollins Children’s Books

© Derek Landy 2011

Derek Landy asserts the moral right to be identified as the author of this work.

Kaaneillustratsioonid: Tom Percival

Kaanelayout: © HarperCollinsPublishers Ltd 2011

ISBN 978-9949-583-29-4 (trükis)

ISBN 978-9949-583-30-0 (epub)

Tõlge eesti keelde © Mario Pulver ja Pikoprint OÜ 2017

Projektijuht Taavi Toots

Tõlkija Mario Pulver

Toimetaja Vilve Torn

Korrektuur Sven Saun

Kujundaja Heigo Kütt

Kaanekujundaja Liis Karu

See raamat on uhkusega trükitud keskkonnasõbralikule paberile. Keskkonnasõbraliku metsanduse all mõistetakse FSC® süsteemis sellist metsamajandamise viisi, mis säilitab metsade elurikkuse, produktiivsuse ja looduslikud protsessid.

Rohkem informatsiooni vaata www.pikoprint.ee/roheline

E-raamat OÜ Flagella

Sisukord

See raamat on pühendatud mu nõbudele. Tüdrukud, ükski teist polnud sündinud selleks ajaks, kui Luuker Leebesurm esmalt ilmus. Aga sellest ajast peale, kui teie saabusite, ei soovi keegi meie suguvõsas enam rääkida kirjanikust. Nüüd tahetakse rääkida ainult neetud imikutest. Järsku ei taha keegi enam mind nunnutada ja selle eest süüdistan ma teid.

Kuigi eks teil on ka oma häid külgi. Just teie pärast ongi ju Valküürial väike õde. Olete kergelt nunnud, mõistlikul määral imearmsad ja ajate mind naerma, kui käpuli käite.

Nii et see raamat on pühendatud teile, Rebecca ja Emily, Sophie ja Clara ning

(lisage veel nimesid, kui vahepeal võrsub uusi nõbusid ja kui nad on selle lugemiseks piisavalt vanad).

Tean ühegi kahtlusevarjundita, et olen teie lemmikonu. Ja ilmselt eelistate mind ka oma vanematele.

(Olen teie vanemaid kohanud. Ma ei süüdista teid. Nad pole põrmugi väärt.)

”Headus ja kurjus on nii lähedal, et võiksid hinges olla kokku aheldatud.”

„Dr Jekyll ja Mr Hyde” (1941)

Sulguv uks pani küünlaleegi valssi tantsima ja värelema lauale rihmadega kinnitatud tüdruku üle. Ta pööras pea mehe poole. Tema nägu, nagu iga osa temast, kaunistasid väikesed, kahvatud armid, sümbolid, mida tema ihusse viimaste kuude jooksul nii vaevarikkalt uuristati. Tema nimi oli Melanholia St Clair. Tema oli mehe saladus. Tema eksperiment. Tema viimane, meeleheitlik katse võimu haarata.

„Valus on,” kaebles tüdruk.

Vandameer Rauge, Surnumanajate ordu esimese klassi kleerik, krüptiliste keelte õpetlane ja kardetud vastane väitluste lahinguväljal noogutas ning patsutas plika kätt. Tüdruk oli astunud sellesse kokkuleppesse taolise õhinaga, mida suudavad esile manada ainult tõeliselt ahned. Ent viimasel ajal muutusid tema ärritavad enesehaletsushood üha sagedasemaks. „Ma tean, kullake. Ma tean, et on. Aga valu pole midagi. Kui meie töö tehtud saab, ei olegi enam valu. Sa oled kannatanud meie kõigi eest. Sa oled kannatanud kogu elu eest selles maailmas, selles universumis.”

„Palun,” halises tüdruk, „tehke nii, et seda enam poleks. Ma muutsin meelt. Palun. Ma ei taha seda enam.”

„Ma saan aru,” lausus Rauge kurvalt. „Saan. Sa kardad, sest sa ei arva, et oled piisavalt tugev. Aga mina tean, et sinus jagub piisavalt tugevust. Sellepärast valisingi kõigi hulgast sind. Mina usun sinusse, Melanholia. Mul on sinu tugevusse usku.”

„Ma tahan koju.”

„Sa oledki kodus.”

„Palun…”

„Kuule nüüd, kallis tüdruk, pole vaja anuda. Tulv on ilus, imeline asi ja seda peaks hindama. Oled astunud järgmise sammu. Oled saanud selleks, kelleks olid alati määratud. Me kõik läbime selle. Iga sorts läbib selle.”

Tüdruk kiristas hambaid, kui valukramp läbi ta selja kaardus. Seejärel ahmis ta õhku. „Aga see ei peaks nii kaua kestma. Te kinnitasite, et minust saab maailma võimsaim sorts. Te ei rääkinud selle kohta midagi.”

Rauge sundis end tüdrukule silma vaatama. Ta jälestas higistavaid inimesi ja higi nõrgus Melanholialt paksude ojadena. Rauge sisikond hakkas keerlema, kui pidi vaatama tüdruku märga, tilkuvat, armilist nägu. „Selle väe juures, mida mina sulle luban, oled pidanud kannatama ainult õige pisut rohkem kui meie ülejäänud,” selgitas Rauge. „Aga kogu see töö, mida oleme sind ette valmistades teinud, saab olema seda väärt. Usalda mind. Sinusse kriibitud sümbolid haaravad Tulva väest ja hoiavad seda, lasevad sel kohapeal tiirelda, kasvada, tugevneda.”

„Laske mind lahti.”

„Ainult umbes päevake veel.”

„Laske mind lahti!” kriiskas tüdruk. Varjud kähardusid tema ümber, tõusid ja rähklesid nagu kombitsad.

Rauge astus kähku lähemale ja naeratas talle. „Aga muidugi, mu kullake. Sul on absoluutselt õigus – aeg on käes.”

Tüdruku silmad läksid suuremaks ja varjud taandusid. Rauge kahtles, kas tüdruk oli neist üldse teadlik. Niimoodi kinnitatuna ja köidetuna poleks ta pidanud suutma üldse mingit väge käsitleda. Vähemalt kordki näis Rauge naeratus siiras. See oli hea märk.

„See on tehtud?” küsis Melanholia ujedal häälel. „Te lasete mu lahti?”

„Lasen su lahti?” kordas Rauge ja naeris pisut, kui rihmu lahti sõlmis. „Sa kõlad nii, nagu ma oleksin sind vangis hoidnud! Melanholia, ma olen su sõber. Sinu teejuht. Ainus inimene kogu maailmas, kelle puhul võid usaldada, et olen alati sinuga aus.”

„Ma… ma tean seda, kleerik Rauge.”

Mees tõmbas rüü vahelt käterätiku ja võttis selle abiga tüdruku märjast, libedast käest kinni ning aitas ta istuli. „Peame valima õige hetke, et sinust peapreestrile rääkida. Kui oleme talle avaldanud, mida me kogu selle aja siin all tegime, muutub kõik. Hakkab levima sõna, et sina oledki Surmatooja ja paljud inimesed hakkavad sinu soosingu poole püüdlema. Ära usalda neist ühtki.”

Melanholia noogutas kuulekalt.

„Saab olema neid, kes ei mõista,” jätkas Rauge, „isegi Surnumanajate ordu enda sees. Millal iganes tunned end ebakindlana või kardad või tahad lihtsalt rääkida – olen sinu jaoks olemas.”

„Ma kardangi praegu,” tunnistas Melanholia ja tema sõrmed sulgusid ümber Rauge randme. Mees pidi kasutama kogu oma enesekontrolli, et mitte judiseda jälestusest selle niiske puudutuse üle.

Rauge naeratas julgustavalt. „Pole vaja midagi karta, kuniks oled minuga. Rõõmusta, mu kullake. Väga varsti hakkad sa maailma päästma.”

1

Kenny Dunne ei olnud autoekspert. Ta teadis küll piisavalt, kui aus olla. Ta teadis, mis on rattad. Ta teadis, kuidas uksi avada ja sulgeda. Ta teadis isegi, kuhu käib see otsikuvidin, kui auto vajab bensiini. Ta tundis algtõdesid. Piisavalt, et toime tulla ja ei midagi enamat. Aga isegi sellise mehe nagu Kenny jaoks on sõidu ajal kapoti alt paiskuv suits üldiselt Üks Halb Asi.

Auto läkastas ja köhis ja öökis ning Kenny haare rooli ümber tugevnes. „Ei,” lausus ta. „Palun.” Auto röhatas ja vabises vastuseks, suits esiklaasi täitmas. Tema vaimusilma ette sähvisid kujutised järsku hiiglasliku tulekerana lõhkevast autost. Ta rebis turvavöö eest ja viskus päikesest uputatud tänavale. Signaalid tuututasid. Kenny hüppas vanduva ratturi vältimiseks küljele, kes sööstis temast mööda nagu halvatujuline kuul. Dublini liiklus ühel pühapäevahommikul polnudki nii hull. Dublini liiklus pühapäevahommikul, kui pidi toimuma tähtis mäng, oli kohutav. Tigedad juhid, maakondade lipud autodele kinnitatud, põrnitsesid teda vihaselt, kui olid sunnitud rida vahetama.

Kenny naeratas vabandavalt ja kiikas oma auto poole. See ei plahvatanud parajasti. Ta küünitas sisse, haaras koti ja keeras süüte välja. Auto kähises ja libises tänulikult varajasse surma. Kenny jättis masina tänavale ja viipas endale takso.

Ta oli hiljaks jäänud. Ta ei suutnud seda uskuda, et oli hiljaks jäänud. Kenny ei suutnud uskuda, et polnud seda ära õppinud isegi pärast kõiki neid hilinemise aastaid. Kui paljud intervjuud oli ta nässu ajanud oma võimetusega õigeks ajaks kohal olla? Näitlejad, rokitähed, poliitikud, äritegelased, kodanikud, kes olid nii rikkad ja kuulsad kui ka vaesed ja tundmatud – ta hilines kõigile kohtumistele. See polnud ühes ajakirjanikus kuigi hea omadus. Ta pidi seda enesele tunnistama. Eriti nüüd, kui iga ajaleht oma ridu koomale tõmbas. Trükk on surnud, ütlesid nad. Mitte nii surnud kui Kenny, kui ta ei suuda seda artiklit enne kuu lõppu valmis saada.

See lugu tundus magus. See oli suurejooneline ja pentsik ja ainulaadne – selline, millel oleks lootust jääda silma teistelegi lehtedele üle maailma. Vahest koguni mõnele ajakirjale. Iga kord, kui Kenny seda lootust hellitas, hakkas tal suu vett jooksma. Soliidne palgapäev. Külmikusse parim toit, mõnda aega ei peaks üüri pärast muretsema. Äkki isegi pooleldi kõlblik auto, kui tal tõesti veab.

Kenny heitis pilgu kellale. Viisteist minutit hilinemist. Ta hammustas huulde, toksis sõrmedega kotti ja sundis tahtejõuga teed nende ees imekombel tühjenema. Ta ei teadnud, kui kaua tema allikas suvatseb oodata. Ja kui Kennyl see võimalus nüüd kasutamata jääb, kahtles ta, kas saaks veel mõne. Juba Paul Lynchi üles otsimine polnud kerge, kuid samas polnud ühe kodutu leidmine Dublini-sugusest linnast kunagi sirgjooneline tegevus. Ja ega Lynchil polnud telefoni või midagi.

Takso roomas järjekordsete fooride all ja Kenny peaaegu niuksus.

Ilmselt tundus ebatervislik nii suurt lootust ühele artiklile panna, mida polnud veel tellitudki, kuid tegelikult oli väga vähe valikut. Kenny vajas hädasti üht õnnelikku läbimurret. Ta alustas hästi, jõudis paari kõrge profiiliga intervjuu ja artiklini, kuid siis hakkas kõik temalt eest libisema. Ta nägi seda pealt, kuid ei saanud selle peatamiseks midagi ette võtta. Nüüd rabas ta vabakutselisena. Talle visati küll aeg-ajalt mõni tööots, ent tema toimetajad jätsid ta ise lugusid üles otsima. Ja seda ta oligi teinud.

1
1
1
1
1
2
3
5
5
6
7
8
9
10
11
11
12
13
13