Vihmavarblane | Страница 1 | Онлайн-библиотека


Выбрать главу
title.jpg

Originaali tiitel:

Linda Goodnight

The Rain Sparrow

2016

Kõik õigused käesolevale väljaandele, kaasa arvatud õigused kogu raamatu või selle üksiku osa kopeerimisele ja levitamisele ükskõik millisel viisil, kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.

Kaanekujundus koos fotodega pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.

See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.

Toimetanud Reet Piik

Korrektor Inna Viires

Copyright © 2016 by Linda Goodnight

Trükiväljaanne © 2017 Kirjastus ERSEN

Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2018 Kirjastus ERSEN

Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2018 Kirjastus ERSEN

Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.

Raamatu nr 11285

ISBN (PDF) 978-9949-84-334-3

ISBN (ePub) 978-9949-84-537-8

Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

Travis Goodnighti mälestuseks ja tänutäheks meile antud ühise aja eest. Ehkki su elu oli liigagi lühike, avaldasid sa suurt mõju teiste inimeste, iseäranis pereliikmete elule. Igatseme sinu pulbitsevat isiksust, tarkust, arukust, rõkkavat naeru ja suurt südant. Armastame sind alati ja igavesti.

1

„Olen väsinud, boss… väsinud üksinda teel olemisest nagu

varblane vihmasajus.“

– „Roheline miil“

Tennessee, Honey Ridge, tänapäev

Brody vihkas reedeid. Ta teadis, mis juhtub, kui ta koju läheb. Seega ta ei läinudki sinna. Ta passis raamatukogus kuni selle sulgemiseni ja lonkis siis oma tavapärasesse kohta Magnoolia oja äärde, soovides, et tal oleks raha hamburgeri ostmiseks. Jalutuskäik oli korralik, mõni kilomeeter linnast välja, mööda õdede Griffinite virsikuaiast ja ligi sajameetrise läbimõõduga umbrohupuhmast, kuid üheteistkümneaastasena oli ta selleks valmis. Ta oleks võinud terve tee joosta ja ikkagi mitte hingeldada.

Kui ümbrus mattus öhe ja tintmusta taevasse kogunesid pilved, kaalus ta veel kord kojuminekut. Ta oli näljane, ent söök ei motiveerinud teda piisavalt. Ta ei kartnud pimedust ega ihuüksi maal viibimist. Kodu oli märksa hirmuäratavam paik.

Ta lesis jahedal maapinnal, käed kukla all, ja kuulas rahulikke ööhääli – ritsikate saagimist, mis muutus aeg-ajalt nii valjuks, et tal tekkis tunne, justkui olnuks ritsikad tema sees, ning kaldalt vettehüppeid sooritavate härgkonnade plärtsatusi.

Eemal kärgatas pikne. See oli arvatavasti kaugel mägede kohal. Ta ei muretsenud sellepärast. Tal polnud väikese vihmasabina vastu midagi. Vajaduse korral võis ta joosta võõrastemajast mööda maha jäetud viljaveskisse, ehkki seal oli kõhedavõitu.

Veskis tõenäoliselt kummitas. Vähemalt nii väitis Brody sõber Spence. Viimati, kui Spence käis veski sisemust uurimas, oli ta midagi kuulnud ja nii koledasti ehmunud, et Brody eelistas sinnaminekut vältida.

Kas vanamees oli nüüdseks ära kustunud? Või ootas ta, käsi rusikas, et valada eluviha välja kasutu poja peale, kelle oli sünnitanud veelgi kasutum naine, kes oli nad nii ammu maha jätnud, et poiss oli ema unustanud? Enam-vähem. Mingil põhjusel oli ema lahkumine Brody süü ja isa ei lasknud tal seda unustada, ehkki poiss ei andnud talle selleks vähimatki põhjust. Brody ei teadnud oma kadunud emast praktiliselt midagi. Ta mõistis isa viha, kuid mõtted emast tekitasid temas üksildustunnet ja süümepiinu, mida ta õieti ei mõistnud. Ta pidi olema midagi väga halba teinud, et ema otsustas niiviisi lahkuda.

Kusagil niiskes pimeduses sumises moskiito. Brody kuulatas, kuni tüütu putukas maandus ja vakatas, et ta seejärel laiaks litsuda. Mõni putukahammustus oli ikkagi parem kui kojuminek.

Talle ei meeldinud kedagi tappa, isegi mitte putukaid, kuid vanamehel oli kombeks öelda: „Selles maailmas tuleb süüa, et sind ära ei söödaks. Pista koer nahka, enne kui ta sind nahka pistab.“

Miski selles kõlas Brodyle kahtlaselt, aga mida tema ka teadis. Vanamees ütles ju alati nii. Brody-sugune paha laps ei teadnud tuhkagi.

Ta ohkas kuu poole ja sulges silmad.

Parem oli tukastada ja veel veidi oodata. Vanamees oli nagu tige pull, kel silmad verd täis valgunud. Ja palgapäeval oli ta oma kasutu poja peale enamasti püha viha täis.

2

Oli pime ja tormine öö, kuid just niisugune Hayden Wintersile meeldiski. Need sünged ja tujukad ööd, mil lõi välku ja müristas ning tuul armutult piitsutas, panid tema kujutlusvõime tööle. Mees, kes on otsustanud sooritada mõrva…

Torm oli kesköö paiku ligi hiilinud ja tema esialgse magamisplaani kihva keeranud. Sellistel öödel ei suutnud ta iialgi uinuda. Ega tahtnudki, iseäranis majas, mis oli täis mälestusi ja saladusi.

Ta uskus, et igaühel on saladus, ja lõunaosariigid lausa kubisesid neist. Just sellepärast ta oligi siia tulnud.

Haydenil oli samuti saladus, psühholoogiline uss, mis uuristas tema hinges valusat musta auku. Mitte et ta oleks seda eales välja näidanud. Välise maailma silmis oli Hayden Winters võitja, edukas mees, kes tõrjus probleeme võluva naeratusega. Teda kutsuti parimatele pidudele, mida ta haruharva külastas, ja ta andis kitsilt kauaoodatud intervjuusid. Mees, kel oli imeline elu.

Ent neil pimedatel tujukatel ja süngetel õhtutel lõid deemonid tema viljaka mõistuse ümber tantsu. Ta kahtles oma vaimses tervises ja oli kindel, et suudab üksnes jumala tahtel ja tänu tugevale iseloomule deemoneid vaos hoida. Enamiku ajast.

Nii ta siis tappiski inimesi. Tosinate viisi. Raamatud täis laipu rahuldasid lugejaskonna haiget vajadust ja poputasid tema prisket pangaarvet.

Hayden tõusis elegantses numbritoas – Mooruspuutoas –, mida valgustas üksnes sülearvuti kuma, ja kõndis akna juurde, et vaadata ja kuulata, kuidas vihm Virsikuaia võõrastemaja peksis ning hõbedasmustjate küünistega kriipis, et sisse pääseda.

Vaade oli tundmatuseni muutunud võrreldes päevase ajaga, mil ta siia saabus. Halliseguse kasukaga austraalia lambakoer oli tukkunud pikal suursugusel kodusõjaeelsel verandal. Selle peale oli Haydenil tekkinud kujutluspilt endast korvmööblil lösutamas, jalad verandapiirdele tõstetud, rüüpamas Julia Presley kuulsat virsikuteed ja laskmas kujutlusvõimel rännata.

Sammastega kahekorruseline valge häärber oli päikese käes säranud, kontrastiks tumedate äärtega aknaluugid. Kõikjal vohasid lilled ja tihedad ronitaimed embasid tammepuid nagu suured rohelised käsivarred. Hayden oli sõitnud mööda looklevat suurte magnooliate alleed kodusõjaeelsesse minevikku, eemale tänapäevase maailma sekeldustest ja hullumeelsest elutempost.

Virsikuaia võõrastemaja oli lihtne nimi oivalisele majale, mis oli kahtlemata restaureeritud veelgi uhkemaks, kui oli kunagi olnud. Haydeni assistent, kes tundis teda enamikust inimestest paremini, ehkki mitte liiga hästi, oli puhkusel olles võõrastemaja avastanud ja teinud talle ettepaneku kirjutada järgmine menuromaan just selles paigas. Linnakärast ja järjekordsest nurjunud armuloost kurnatud Hayden oli ideest lennult kinni haaranud. Endine kallim oleks pidanud teda uskuma. Hayden oli algusest peale rõhutanud, et temas ei ole abikaasa- ega isasoont. Mispärast, selle oli ta jätnud enda teada – ja pigem naise kui enda kaitsmiseks. Too seda muidugi ei teadnud ja sai haiget.

Hayden vihkas inimeste haavamist. Välja arvatud oma raamatute lehekülgedel. Ja viimasel korral oli ta veelgi sügavamale endasse tõmbunud. Temasugune mees poleks tohtinud inimesi vajada.

Ta võis siin töötada, puhata ja järgmise põneviku jaoks väikelinna saladustega tutvuda. Siin oli ohtralt huvitavaid paiku, kus mõrva sooritada.

Teisel pool teed säras üksainuke tuluke nagu majakas tormi ajal. Tuli paistis mahajäetud lagunevast viljaveskist, mis oli kunagi kuulunud farmi koosseisu. Hayden teadis seda tänu oma pöörasele uudishimule ja sellepärast, et tema töö tugines teadmistele. Mahajäetud majad olid ideaalsed kohad mõrvamiseks ja puhtalt pääsemiseks. Siin Lõuna-Tennessee küngaste ja orgude vahel ootas teda paras annus inspiratsiooni.

Järsku lõhestas ööd sinine välgusähvatus justkui raevunud Zeusi pistoda välgatus. Imeilus.

Hayden ringutas, sirutas kaela ja kaalus piksemöllu kätte jalutama minekut.

Nii suure äikesetormi ajal on ta suurema osa ööst ärkvel. Ta adus oma veres veel sündimata loo pulbitsemist, see oli nagu pajatäis keevat energiat ja loovust.

Kohvijoomine suurtes kogustes oli kohustuslik. Ta ei olnud eriline Red Bulli mees. See tundus talle liialt sõltuvust tekitav ja sõltuvusi pelgas ta veelgi rohkem kui oma ainukese kasuliku ressursi, viljaka mõistuse minetamist. Ta teadis, et sõltuvustel on arvukaid eri vorme.

Ta jättis sülearvuti kursori vilkuma, väljus luksuslikust Mooruspuutoast ja kõndis veripunase vaibaga kaetud hämarast trepist alla, käsi siledal puidust käsipuul. Ta vältis ettevaatlikult kolmandat, kriuksuvat trepiastet, mida oli juba varem märganud. Ükski endast lugu pidav mõrva- ja kaoseromaanide autor ei jäta kriuksuvat trepiastet märkamata.

Pikne valgustas keerdtreppi ja kõu kõmises nagu tuhat timpanit. Maja seisis kindlalt ja vaikselt, justkui oleks näinud nii palju, et ei vaevunud enam tormi pärast kõikuma. Siin oli lugusid õhus. Hayden lausa tunnetas neid.

Šoti-iiri verd Hayden kuulis äikeses esivanemate tantsu, nägi vaimusilmas tormihalli mere lainetel hulpivaid kaluripaate ja kaldal seisvat naist, käsi laubal, vaatamas, samal ajal kui pimeda uduloori varjus hiilis valvas roimar, kes sobivat hetke varitses.

Ta salvestas selle kujutluspildi tuleviku tarbeks. Järgmine raamat pidi kõnelema lõunaosariigi väikelinna külalislahkete naeratuste ja maitsva tee süngetest allhoovustest, mitte Iirimaa tormisest rannikust.

Alumisele trepimademele jõudnud, kõndis ta läbi eeskoja ruumi, mida perenaine nimetas eesmiseks salongiks. Minevikuhõngulises toas oli marmorist kamin ja Victoria-aegne sisustus. Sealt edasi liikus ta märksa uuemaaegsesse kööki. Ta kobas käsikaudu lambilüliti järele, kartes äratada õdedest omanikke, kes elasid esimesel korrusel, ent soov kohvi saada oli suurem kui hirm.

Hayden heitis kiire pilgu pruunile graniittööpinnale, kuid ei leidnud kohvimasinat. Ta kirus endamisi, et oli unustanud küsida numbritoa kohvitegemisvarustuse kohta, mida seal mõistagi polnud. Siin, suures vase- ja koorekarva köögis võis kohvimasin olla kuhu iganes peidetud. Ta ei suutnudki selle asukohta tuvastada, kuid leidis teekarbi, mis pani ta uratama.

Kuni ta juurdles selle üle, mis mõte on sidruni-taimeteel, hakkas puusa vastas mobiiltelefon vibreerima. Ta krimpsutas ootamatu müra peale nägu, ehkki kui juba äike majarahvast üles ei ajanud, siis polnud tõenäoline, et ka telefonihelin seda teeks. Ent viisakusest ja kuna ta oli alles uus külaline, vaigistas ta helina. Ta oli kavatsenud mobiiltelefoni kohvri põhja visata ja mitmeks päevaks unustada, kuid oli selle harjumusest tagataskusse torganud.

„Kahjuks,“ torises ta. „See oli minust rumal.“

Ta teadis, kes helistab. Oli üksainuke inimene, kes talle öösiti helistas. Tegemist oli sama naisega, kes oli hoiatanud, et ärgu ta iialgi liiga sügavalt magagu.

„Tere, Dora Lee.“

Hayden kuulis naise värisevat hingamist ja valmistus draamat või vandumist kuulama. Emb-kumb pidi paratamatult järgnema.

Kui naine ei vastanud, hakkas Hayden muretsema ja esitas küsimuse, mida silmapilk kahetses: „Kas kõik on hästi?“

„Ei ole, aga sul on niikuinii ükspuha. Ma olen haige. Sa tead, et olen haige, kuid ei aita mind. Kust ma peaksin rohtu saama?“

Hayden sulges silmad ja naaldus kõvale köögikapile. Ta nägi vaimusilmas naist segamini haagiselamus pesemata nõude ja kiirtoiduanumate keskel, mis olid täis poolikuid kuivanud eineid. Juuksed sassis, pilk hullunud ja käed meeleheitest värisemas. „Mida sa eelmise rahaga tegid?“

„Arvad, et sellest piisas? Arvad, et sellest jätkub üüri maksmiseks, söögi ostmiseks ja elektri eest tasumiseks?“

Hayden ohkas raskelt. „Kas elekter lülitati jälle välja?“

„Vahepeal küll. Ma pidin ravimeid ostma. Mis kasu on põlevast lambist, kui keha valutab nii kohutavalt, et ma ei suuda silmigi avada?“

„Dora Lee, ma ei saada sulle rohkem ravimite jaoks raha.“ Jumal ise teadis, et Hayden oli naise sõltuvusele liiga pikalt kaasa aidanud, ise naiivselt lootes, et teine muutub. Veel praegugi kippus lootus aeg-ajalt ellu ärkama. „Sa tapad enda. Sõidan Kentuckysse, viime su kliinikusse…“

Ta kuulis karjet, mis oli valjem kui piksekärgatus. „Jää vait! Jää vait, kas kuuled? Igavene tänamatu kõnts! Oleksin pidanud su uputama, kui mul selleks võimalus oli. Mis kasu mul sinust on? Hoia oma räpane raha endale!“

Telefon jäi tummaks.

Viimaste kuude koorem vajus Haydenile peale. Ta seisis keset köögipõrandat ja loov energia immitses temast koos elujõuga välja.

Ta ei oleks tohtinud Dora Leele oma mobiilinumbrit anda, kuid väike meeleheitel poisike tema sees igatses ikka veel oma kibestunud, luupainajaliku sõltuvuse küüsis vaevleva ema olukorda parandada. Juba siis, kui Hayden oli alles väike, enne kui pime ja surmav söekaevandus oli tema leebe isa tapnud, neelas Dora Lee ebaseaduslikult saadud tablette kujuteldavate peavalude vastu ja vihkas oma ainukest last. Ja Haydenil polnud aimugi, mispärast.

Praegu polnud emal aimugi, et seesama vihatud poeg on edukas romaanikirjanik Hayden Winters. Seda saladust ei kavatsenud Hayden emaga iialgi jagada. Ega võinudki. Võimalikud tagajärjed olnuks liiga suured ja häirivad.

Ta oli juba ammu nime muutnud ja endale uue mineviku välja mõelnud, et olla keegi muu kui Apalatšide halvima piirkonna räpaseim väike poiss. Sarmikas ja enesekindel Hayden Winters oli täpselt samasugune väljamõeldis nagu tema kirjutatud romaanid. Dora Leel olnuks sellest niikuinii ükspuha. Teda huvitas ainult poja saadetud raha.

Ema ükskõikse teadmatuse eest võis Hayden tänada jumalat, kes oli ta kaevanduste ja Dora Lee Briggsi küüsist päästnud. Kui ajakirjanikud saaksid tema emast haisu ninna, siis võiks Hayden pingsalt kätte võideldud privaatsusega hüvasti jätta.

1
1 1
2 1
3 2
4 3
5 4