Naatan Haamer | Страница 1 | Онлайн-библиотека


Выбрать главу
title

Autorid: Naatan Haamer ja Margit Arndt-Kalju

Sarja toimetaja: Margit Arndt-Kalju

Sarja kaastoimetaja: Avo Üprus

Sarja kujundaja: Mari-Liis Bassovskaja

Kaanekujundus ja küljendamine: Aili Mittal-Jõgiste

Esikaane foto: Meeli Küttim

Fotod: lk 84 ja 143 Daisy Lappard; lk 87 Andreas Kralla; lk 139 Marko Vilberg; lk 94, 101, 102, 105, 109 ja 117 (alumine) Meeli Küttim; lk 159, 164, 165, 168, 169, 182, 183, 191, 193, 194 ja 197 Naatan Haamer.

Ülejäänud fotod on pärit perekond Haameri erakogust.

ISBN 978-9949-7303-0-8

ISBN 978-9949-7303-1-5 (epub)

© Kirjastus Gallus, 2018

www.kirjastusgallus.ee

pilt

Raamatusarja toetab Eesti Kirikute Nõukogu.

Eessõna

Olen oma tööd tehes alati mõelnud, et iga inimese elus on midagi, mis väärib tähelepanu. Olen õppinud tundma aukartust inimeste elukogemuse ees. See on pannud mind järjest enam huvi tundma elu ja selle lugude vastu. Järjest enam olen hakanud aru saama, kui väärtuslik on, kui elu jagatakse, sest see annab teistele võimalusi neist kogemustest ja mõtetest teha oma järeldusi.

Ehk on minugi loos midagi niisugust, mis annab kellelegi impulsse, mõtlemisainet ja võimalusi värskete järelduste tegemiseks. Soovin, et minu lugude ridadel liikudes avastate ka enda lugude sõnumeid, et õppida maailma rohkem läbi nägema.

pilt

Väiksena vaatasin veiklevat järve

Kui mingit lugu alustada, siis peaks algusest hakkama. Algus saab minu jaoks olla põhiliselt see, mida mäletan. See, mida mäletan, on minu elu algusest kaugemal. Seda mäletan tänu oma eelkäijatele ehk oma vanematele, vanavanematele, kes on mulle vahendanud elu enne mind, rääkinud lugusid oma lapsepõlvest ja noorusest ning ka sellest, mida nemad teavad oma vanemate ja vanavanemate noorusest ja lapsepõlvest.

Algus on lugudes

Lood on saatnud mind nii kaua, kui mäletan. Eriti aktiivsed lugude jutustajad olid mu vanaisad: isaisa Harri, keda meie ja paljud teised kutsusid Taadiks, ja minu vanaisa Martin ema poolt. Mõlemad vanaisad olid suurepärased jutustajad. Neil on küll olnud natuke erinevad moed, kuidas lugusid vahendada, aga üks on nende juures ühine nimetaja küll, et nad on osanud lugusid jutustada väga põnevalt, nii et need kisuvad kaasa, tekitavad huvi selle teemaga seotud taustade vastu ning soovi ka juurde küsida. Tean paljusid lugusid, mida on meie, lapselaste mangumise peale ikka väga palju kordi räägitud: „Räägi veel seda lugu!“

1966. aasta suvel oli veel vann parim veekogu.

Sellepärast tean palju asju, mida muidu ei oleks näha saanud või millest muidu ei saaks midagi teada. Ka vanaemad rääkisid üht-teist – nemad jutustasid kuidagi lihtsalt oma elust –, kuid just vanaisade jutustamisviis on väga meeldejääv olnud, neil olid seikluslood. Vanavanematelt on palju teavet tulnud ja olen selle üle väga õnnelik, see on olnud väga rikastav osa minu elust. Need lood on õpetanud ka hiljem paljudest asjadest elus aru saama: valikuid tegema ja vahetevahel väga keerulistes kohtades lahendusi leidma: detailid vanaisade lugudes sellest, kuidas nad mingeid olukordi olid lahendanud, on ka mind abistanud. Vahel on need lood andnud ka jõudu – kui endal on mingi sarnane situatsioon ette tulnud.

pilt

Memme ja Taadiga. Aastaks tõenäoliselt 1968.

Pealik peab hakkama saama

Lugu, mida mu Taat ikka rääkis, oli see, et kui tema oli noor, 15-aastane skaudijuht, olid tal hundud, ta oli hundude juht, Kuressaare poiste pealik. Ükskord läksid nad Karujärve äärde laagrit pidama. Kuressaarest viis sinna kitsarööpmelise raudtee peal rong – muidugi mitte päris järve äärde, vaid mõni kilomeeter jäi sealt veel minna. Vanaisa jutustas, kuidas nad seal läksid: temal oli kaasas jalgratas, kõigil poistel rammisid turja seljakotid. Tema lükkas jalgratast, kus peal olid tal veel mõned pakid, toiduasjad jms. Nõmmerada kattis paks liiv ja seal ei olnud väga lihtne liikuda. Poisid hakkasid üksteise järel väsima ja soovisid oma kotti panna tema ratta peale. Siis pidi ta seda järjest raskemaks minevat ratast läbi liiva edasi lükkama. Kui lõpuks olid kõik kotid ja ka kõige väiksem poiss ratta peal, siis oli ta seda seal täiesti viimast jõudu kokku võttes lükanud – sest ega ta väga tugev poiss ei olnud, pigem kiitsakas ja pikk, kuid siiski vintske. Ta nügis ratast liivas viimast jõudu kokku võttes, aga oli ju pealik – tema vastutas poiste eest ja pidi hakkama saama. Ei olnud võimalust öelda, et ei jaksa, ning eeskujuna ta ei saanudki seda teha, sest oli vaja motiveerida ka poisse, kes nagunii juba jalgu järel vedasid. Lõpuks pigistas ta ennast sinna järvekaldale ikka välja.

Nii mõneski raskes kohas, kus mul endal on olnud vaja pingutada, on see lugu mind aidanud. Näiteks tegin kooliajal sporti ja kui pidin jooksma mõnd pikemat distantsi, kus ressurss hakkas otsa saama, aga kaotada ju ikkagi ei tahaks, siis oli päris hea, kui oli varrukast võtta mõni lugu, mis sind motiveerib. Kui mu vanaisa sai pingutamisega hakkama nii, et andis endast viimast, siis saan mina ka!

Saladuslike nurgatagustega Tallinna vanalinn

Teise vanaisaga käisime palju koos Tallinna vanalinnas. Tema oli mingi osa oma lapsepõlvest veetnud seal ja vanalinn oli olnud tema mängumaa.

Ilmselt liikusime temaga vanalinnas 1960-ndate lõpus ja 1970-ndate alguses. Siis oli seal palju selliseid nurgataguseid, urge, auke ja keldreid, mida ta teadis ja kuhu me sisse ronisime. Ta näitas meile kõiki kohti, kus oli lapsepõlves turninud ja mänginud, ning vedas mind ja mu järgmist venda Markust (rohkem meid siis veel polnudki) mööda vanalinna ringi.

Naatani emapoolne vanaisa Martin Kelement.

Vanaisa rääkis lugusid sellest, kus ta oli käinud ja milliseid tükke teinud. Väga hästi ma enam ei mäleta neid, aga meeles on emotsioon, et Tallinna vanalinn oli väga põnev koht, seal oli igal pool seikluslikke ja saladuslikke nurgataguseid. Vanaisa oskas rääkida igasuguseid aarete otsimise jutte – kusagilt küll ei leidnud neid varandusi, aga „seal olla olnud“ ja „siit me otsisime ja kaevasime“. Niisuguseid jutte oli palju.

Muidugi rääkis ta ka oma isast. Eriti armastas ta rääkida seda, et kui isa enam ei olnud kirikus vöörmünder, siis töötas ta Nõmmel Glehni lossis kutsarina ja sõidutas „vana Kleini“. Ilmselt teenis ta ka selle lossi eest hoolitsejana, koristajana.

Kuna vanaisa isa oli Pühavaimu kiriku vöörmünder, siis nad elasid Pühavaimu kiriku ja seegi vahelt õue mineva kangialuse peal, kus praegu on Usuteaduse Instituudi rektori Ove Sanderi kabinet. Seal oli talviti olnud hirmus külm, nurgas oli ainult üks ahi. Kivi oli ümberringi, seal ei olnud midagi, mis soojendaks. Isegi praegu, heade küttesüsteemidega, on seal talvel jahe – rektori kabinetis on seetõttu alati väga värske olla. Nii et see on väike seos ka selle sarja teise raamatuga, mille jutud olevat kõik seal kabinetis räägitud – ei tea, kas Ove ise üldse teabki, et minu emapoolne vanaisa on seal elanud … Minu lapsepõlves seda kohta enam ei kasutatud, see võeti käiku alles siis, kui Usuteaduse Instituut sinna kolis.

pilt

Naatani esimene jalgrattamatk kulges ümber Tarvastu maja.

Ühte suvesse mahtus kaks suve

Mõlema vanaisaga on mul olnud hästi palju koos tegutsemisi. Olen isegi mõelnud, et kuidas me küll saime nii palju asju teha ja mõlemate vanavanemate juures olla! Mulle tundub, nagu me oleksime olnud terve suve ühe vanaema-vanaisa juures ja siis sama suve veel teise vanaema-vanaisa juures veetnud. Ühes suves oli nagu kaks suve.

Ka kodus oli tore olla, aga mingil hetkel hakkas mu isa magistritööd kirjutama. Tol ajal oli magistritöö kirjutamine kordades suurem ettevõtmine kui tänapäeval doktoritöö kirjutamine. Isa kirjutas vist 700 lehekülge sinna kokku. Töö algas 1970. aastate alguses. Nad tegid seda Mustvees emaga kahekesi ja siis oli päris hea, kui lapsed olid natuke eemal.

Markusega Mustvee jõe ääres.

Isa tegeles usulise rahvaluulega ja maarjapäevade uurimisega. Olen näinud, kuidas ema-isa olid põrandal käpukil maas ja roomasid seal edasi-tagasi, sättisid kartoteegikaarte. Need olid põrandat mööda laiali laotatud, süstematiseeritud. Lisaks olid põrandat mööda veetud mingisugused jutid, mis lõid süsteemi nende kaartide vahel, kogu põrand oli skeem. Selge see, et kui jõnglased oleksid seal vahel tatsanud, siis oleks olnud suhteliselt keeruline seal korda hoida. Meid tavaliselt ei lastud sellesse tuppa, kus põrand oli skeemidega kaetud.

Suved veetsin sel ajal kas Tarvastus Memme ja Taadi juures või Keilas vanaema-vanaisa pool. Memm ja Taat elasid tegelikult Mustlas, aga meie ütlesime selle kohta Tarvastu, sest kirik, mõis ja loss on kõik Tarvastu. Tegelikult on kogu sealne ala Tarvastu, Mustla on vaid töölisküla, millest hiljem sai linn. Nüüd see jälle enam ei olegi seda, aga kui meie lapsed olime, oli Mustla linn.

Kodutunne

Kodutunne on mul kõigi nende punktidega tugev. Mustveega on kodutunne selles mõttes vast natuke väiksem, et meie kodu ei olnud seal päris meie kodu, me olime üürnikud eramajas. Seal oli kaks vanatüdrukust õde ja üks neist oli suhteliselt rahulolematu laste toimetamise suhtes, talle sugugi ei meeldinud, et lapsed teevad õue peal tükke ja pahandusi. Nii et me suutsime teda kogu aeg kuidagi pahandada ja sellepärast meil ei olnud kuigi hea oma õue peal mängida, enamasti tekitas see probleeme ja ema-isa pidid pahatihti midagi heastama või lahendama: kas me astusime kogemata lillepeenrasse või midagi muud sellist. Ega me alati ei teinudki, aga süüdistused saime ikka. Kui pesuhoidmise post oli vanadusest mädanenud ja ümber kukkunud, siis olime ikkagi väidetavalt meie selle lõhkunud, kuigi tegelikult oli see lihtsalt oma aja ära elanud. Niisuguseid asju tuli ette. Sellepärast meil seal päris kodutunnet ei tekkinud, aga Mustvee kohana on olnud kindlasti mu kodu. Mustvee on väike linn, sõbrad, mängukaaslased olid kõik ümberringi.

Õue mõttes olid kodused kohad Tarvastu ja Keila – vabadust oli nendes rohkem, eriti Tarvastus, mis oli väike koht. Kogu piirkond oli meie jaoks vabalt kasutatav territoorium. Keila oli suurem linn, seal pidi olema natuke ettevaatlikum, et ei satuks kuskile liikluse keskele ega teistesse ohtlikesse kohtadesse. Keilas me olime päris raudteejaama lähedal, vanas kohtumajas, kus praegu on erinevaid asutusi. Seal, kus oli meie vana õunaaed ja laste mängumaja, on nüüd päris suur elumaja, aeda enam ei eksisteeri, see on täis ehitatud. Aga vanaisa hoolitses kohtumaja eest, ta oligi seal koristaja ja valvur. Samuti hoolitses ta aia eest: meil oli seal õunapuid, põõsaid, peenraid.

pilt

Isa poegadega Mustvee muulil.

pilt

Tarvastu põhitiim: Naatan, Hanna ja Markus.

Keilas oli mul sõbraks ka vanaema vennapoeg, kes oli minust ainult pool aastat vanem. Kuna tema oli kohalik, ta elas Keilas, siis meil oli seal ka oma sõpruskond, meil oli seal poiste „kampamine“.

pilt

Ema kolme pojaga autoreisil telgi ees.

Pilk peab väljakul kogu aeg peal olema

Tarvastus olid kogu meie suguvõsa lapsed: täditütar, onupojad ja meie perest oli lõpuks neli last, mina olen neist kõige vanem. Olin üldse kogu sellest seltskonnast, seitsmest lapselapsest, kõige vanem. Aeg-ajalt olid seal ka isa kasuvenna lapsed, kes samuti olid minust natuke nooremad.

Olin selgelt kõige vanem, kõige suuremate kohustustega, n-ö vastutaja. Eks tõesti olen juba sealt harjutanud seda, et pilk peab väljakul kogu aeg peal olema, see tähendab, et sa pead kogu aeg teadma, kus keegi paikneb väljakul. Ülevaade kogu meeskonnast, tervest bandest, on mul alati olemas – see on tõesti hästi sisse harjutatud ja jälgin ka praegu alati väljakut tervikuna ning iga kohalolijat eraldi. See on andnud mulle päris hea kooli tänaseks päevaks kõige selle jaoks, mida praegu teen: nii töös hingehoidjana kui ka koolitajana. Arvan, et suudan nüüd gruppi päris hästi tajuda ja tänu sellele ka ohjata. Lapsepõlvest peale on sisse harjutatud süsteemne terviku vaade, et sa pead suutma alati ka paar sammu ette mõelda ja oskama kujutada, mis hakkab järgmisena juhtuma.

Muidugi vahetevahel oli see ka natuke valus ega olnud alati sugugi kuigi lihtne. Kui midagi läks valesti, siis vaadati ikka kõigepealt minu kui kõige vanema poole, kes peaks ju vastutama. Väga konkreetseid situatsioone ei tulegi ette, aga eks ikka keegi mänguhoos tegi end vahel katki. Siis tuli kohe lause: „Naatan, sa oleksid ikka võinud vaadata, et ta sinna ei roniks!“ Mitte paha pärast, aga tehti väikseid etteheiteid: „Sa oled ju vanem ja võiksid aru saada, et see on ohtlik.“ Või: „Ära tee nii väikestega selliseid ettevõtmisi, arvesta vanustega!

Eks ikka tahaks teha, aga ega väiksemad jää ju maha. Oma noorema venna Siimoniga kippusime me Markusega vahetevahel hädas olema. Siimon tahtis hirmsasti meiega igale poole kaasa tulla, kuid ta oli väike, kaheksa aastat minust noorem. Tema liikumiskiirus oli suhteliselt väike. Aga tal oli kolmerattaline jalgratas, mida ta väntas ülikiiresti. Me lootsime, et ta jääb maha ega jaksa järele tulla, kuid ta tohutult pingutas ja siis hakkab juba hale – kui vaatad, kuidas teine paneb endast viimast välja ning jalad käivad nii kiiresti, et neid ei olegi enam näha. Siimon jooksis ka päris kiiresti oma kasvu kohta, jalad siblisid tal ruttu. Lihtsalt ei jäänud midagi muud üle, tuli ta jälle kaasa võtta – kuidas sa ikka jätad ta maha. Siis juhtus ka aeg-ajalt, et võtsid ta kaasa sellistesse kohtadesse, kuhu ei oleks pidanud kaasa võtma.

1