Naatan Haamer | Страница 2 | Онлайн-библиотека


Выбрать главу

Viliveres Sillasoo talus peeti suguvõsa kokkutuleku nime all kristlikke noortelaagreid.

Seltsielu

Vanavanematega koosolemine on olnud üsna rikastav, sest tõesti mõlemas peres, nii ema- kui ka isapoolsete vanavanemate kodus, käis palju rahvast – kuigi Tarvastus kindlasti tunduvalt rohkem. Aga ka mu emapoolne vanaisa korraldas nõukogude ajal sellist keelatud asja nagu pühapäevakool, kuigi need olid sugulaste kokkutuleku või kellegi sünnipäeva nime all. Korjati kokku lapsed ja noored ning tõepoolest tehti midagi piiblikoolilaadset: räägiti piiblilugu, seletati natuke, palvetati ja lauldi, tehti laste usulise kasvatuse tööd. Vanaema ja vanaisa kodus käis inimesi, kes tulid just nendeks üritusteks kokku.

Kuid Tarvastus oli suvel kogu aeg keegi külas. See oli nonstop, vahetpidamata vooris inimesi uksest sisse-välja, ühed grupid läksid ja teised tulid. Mõned inimesed elasid terve suve seal ja neid nimetasid Taat ja Memm ka oma lasteks. Nad justkui olidki oma lapsed ja aitasid selle läbivoolava seltskonnaga hakkama saada – sest kõigile oli vaja süüa teha, laud katta, vastu võtta, magamisasemed leida: pööningul, telgis ja kus iganes, kõik läks mängu.

Need inimesed olid siis sageli noored: üliõpilased ja veel nooremad. Ma ei teagi, kuidas inimesed sinna jõudsid, tõenäoliselt oli igaühel oma lugu, kuidas nad kontakti said minu Taadi ja Memmega, aga kuidagi nad sattusid, ilmselt nad otsisid mingil hetkel kedagi, kes neid ühel või teisel kombel toetaks. Kuna mu vanaisal ja tegelikult ka vanaemal oli suurepärane oskus olla inimestele toetajaks ja elu innustajaks, siis nad oskasid jagada elutahet ja leida viisi toime tulla ka raskete asjadega. Loomulikult toimus see sügavalt läbi oma usu ja veendumuse, mis oli kasvanud isiklike valusate kaotus- ja loobumiskogemuste kaudu.

Perekonna kaotus- ja loobumiskogemused

Vanaisa oli Siberis olnud ja sel ajal olid vanaema, minu isa ja isa kasuvend Võrumaal metsas peidus, tädi üldse elas võõraste inimeste juures, kus ta lõpuks jõudis minu emaga ühte kohta – minu emaema õe koju Hageri kanti Viliverre Sillasoo tallu. Seal ta kasvas hoopis teise nime all, minu ema teadis teda lapsena kogu aeg Lindana, aga tegelikult on ta nimi Maarja. Seda sai ta alles hiljem teada, kui Taat tagasi tuli ja pere kokku sai. Maarja oli üheksa-aastane tüdruk, kui hakkas elama iseseisvalt – ja ega seda ju ei teadnud, et nii läheb, algul lihtsalt põgeneti kodust, et Siberisse viimisest pääseda. Head inimesed olid emale andnud teada, et neid tullakse koju otsima. Nad korjasid asjad kokku ja lihtsalt läksid õhtul hilja kodust välja …

Kahjuks oli aga sedasi, et siis jälgiti kodu ja selle ümbrust nii, et neil ei olnud võimalik tagasi minna ega kokku saada, nad ei saanud kõik üheskoos ühte kohta minna. Sealt hakkas tee hargnema, nii et minu isa, kasuvend ja Memm läksid Võrumaale metsa, aga tädi käis ühest perest teise, kuni lõpuks jõudis Viliverre ja elas seal aastaid. Onu, kes oli siis kuueaastane, jäi algul Tartu Pauluse kiriku majja elama, sest tal oli kõrge palavik, teda ei saanud kodust kaasa võtta, ta jäi koguduse majavalvuri hoole alla ja jäigi siis sinna. See tädi kahjuks ei osanud hoolitseda tema eest ja minu onust sai seal tänavalaps.

Noor Harri Haamer.

Taat oli üle kaheksa aasta Siberis. Kui ta sealt tagasi jõudis, siis ta käis ja otsis oma pere mööda ilma kokku. Eks selle valu jäljed jäid saatma. Onu väikse lapsena ei olnud ju aru saanud, miks nii läks, et tema pidi üksi jääma. Ei ole see kerge olnud ka tädile, kes pidi palju aastaid oma perest eemal elama – kuigi tõesti toredate inimeste juures, kes tema eest hästi hoolitsesid. Minu ema kasvas ka seal, sest minu emaisa oli samuti Venemaal vangis ja tedagi ei olnud. Maal oli kergem hakkama saada, seal oli süüa, sai ise põldu harida.

Ega ka metsas ega punkrites või kuskil kapitagustes elamine ei olnud lihtne ja Memmel oli seal lastega palju ohtlikke situatsioone, sest Võrumaal käidi otsimas ja tehti pidevalt haaranguid, aeti metsavendi taga. Surma oli kogu aeg ümberringi – kui metsavendi leiti ja tapeti. Hirm saatis kogu aeg.

Missiooni kujunemine

Minu isa läks metsa 12-aastase poisina ja tuli välja 20-aastasena: kuus ja pool aastat talu tagakambris kapi taga ja enamiku aega maa-alustes punkrites. Ta ei saanud siis minna metsas lihtsalt jalutama või kuskile õue peale kõndima või jooksma, vaid võis ainult eemalt kuskilt praost vaadata oma unistuse mänguplatse, aga ei tohtinud seal mängida. See on keeruline taust. Olen väga tänulik oma vanematele, et nad on jutustanud neid lugusid ja ma tean neid, sest see on aidanud mul väga palju aru saada nii iseendast kui ka neist. Ja aeg-ajalt on see aidanud vastu võtta ka otsuseid, mis võib-olla ei ole lapse jaoks kõige lihtsamad. Saan vanemaist aru, sest tean, millest nad on läbi tulnud.

Kõik see on mingitpidi kasvatanud nii mind kui ka minu vanemaid ja vanavanemaid – õpetanud elust kinni hoidma, pidama elu väärtuslikuks ja hoolitsema elusolemise jõu eest. Kaudselt on see mingis mõttes saanud ootusena ka minu missiooniks, olen võtnud rolli vastutada teiste inimeste toimetuleku eest – see on suur osa minu elust ja tööst, mida praegu teen nii hingehoidja kui ka pereterapeudina. Samas pereterapeudina mõtlen, kui suur väärtus on need lood, need teadmised oma vanematest, vanavanematest ja vanavanavanematest. Nii enda mõistmise kui ka elu valikute mõistmise osas, samuti ressursi koha pealt on tähtis, et ma tean, millised on olnud minu eelkäijad. Muidugi on olemas ka teine pool – see seab vahetevahel väga suure vastutuse.

Lapsed teevad Tarvastu aias tööd.

pilt

Mustvees. Ees: isa, Markus, Naatan, Siimon. Teises reas: Memm, Harri Rein, ema, Hillar Põld abikaasaga. Kolmandas reas: Vello Salum, Andres Põder, Madis Oviir.

„Siin sünnib midagi erilist!“

Tarvastus olid Taadil külalised – seal käis igasugust rahvast, keda eesti vaimuelus võiks pidada olulisteks isikuteks. Nad mõtlesid sügavatel ja tähtsatel teemadel. Eks nad selleks olidki tulnud, et mu vanaisaga rääkida. Taat istus tavaliselt elutoas. Laua kõrval oli riiul ja ta istus seal juures tugitoolis, kui ta inimestega rääkis, kuulajad, kaasamõtlejad, arutlejad ja vaidlejad olid kõik ümberringi. Mina istusin siis ahju kõrval nurgas, Taadi vastas üle toa. Olin pisike laps, nelja-viieaastane või isegi noorem – raske on tagantjärele määratleda. Igatahes oli siis olemas ainult Markus, teisi lapsi veel ei olnud – sest Hanna on minust viis aastat, Siimon kaheksa aastat noorem.

Mäletan, et istusin seal nurgas ja kuulasin jutte, mis täitsa ilmselgelt läksid mul täiesti üle pea, need olid mingid filosoofilised eksistentsiaalsed arutlused – no mida laps neist aru saab! Aga ometi tundsin, et see on nii tähtis. Tahtsin seal olla ja mäletan oma tunnet, et „siin sünnib midagi erilist ja pean olema siin kohal“. Istusin seal ilmselt tunde. Mäletan, kuidas Markus käis ja mangus: „Naatan, tule mängima!“ Kuid ma ei saanud ära minna, sest mul oli veel vaja seal olla. Eks muidugi käisin vahepeal ära, ega ma kogu aeg seal olnud. Mäletan, et vahel oli tõesti raske, kui Markus muudkui käis ja mangus, aga mina ei saanud minna, sest mul oli veel vaja kuulata.

Keelte kasutamine

Arvatavasti olen nii mõndagi juba sealt õppinud ja kuhugi talletanud. Kes teab, kuhu … Vaevalt ma oskaksin sellest ajast mõnd mõtet sõnastada, aga kuna olen ka hiljem päris palju seal toas istunud ja kuulanud neid jutte, siis on kindlasti mingeid mõtteid külge jäänud. Kas ma neid oskaksin väga selgelt välja tuua … Ilmselt olen need mõttekäigud lihtsalt iseenesest omandanud, need on mulle saanud omaseks.

Aeg-ajalt võttis Taat selja tagant riiulist mõne raamatu, haaras oma suure luubi ja luges raamatust inimestele otsetõlkes ette mingeid lõike ja seletas neid – tavaliselt olid need raamatud inglise või saksa keeles. Ta oskas ka kreeka ja heebrea keelt nii, et suutis Piiblit algkeeltes lugeda otse. Loomulikult ka ladina keelt. Mina olen ka neid keeli õppinud, aga tema oskas neid kuidagi sujuvalt kogu aeg kasutada. Riiulist võeti raamat ja loeti sealsamas otsetõlkena ette. Samamoodi luges ta meile, lastele, raamatuid ette, näiteks saksakeelseid muinasjutte: vendade Grimmide muinasjutud, Münchhauseni lood – need olid uhked piltidega raamatud. Minu isa oli nõukogude ajal, kui õppis Usuteaduse Instituudis, ka ühiskondlik raamatulevitaja. Seepärast pääses ta ladudesse ja sai sealt suhteliselt odavalt osta Ida-Saksa raamatuid. Arvan, et ka need saksakeelsed muinasjutud olid Tarvastusse isa toodud. Meil kodus luges isa ka saksakeelseid Münchhauseni lugusid ette.

Lugemaõppimine orelipingi otsa peal

Ma ei tea, et mind otse keegi oleks lugema õpetanud. Aga arvan, et õppisin enne lugema gooti kirja kui tavalist teksti. Põhjus on selles, et me käisime igal pühapäeval vanematega kirikus kaasas. Meie olime Markusega kahekesi ema orelipingi peal: ema mängis orelit, isa teenis altaris. Siis ema korjas meid enamasti orelipingi otsa peale. Tavaliselt laulude ajal ema mängides laulis ja meil Markusega oli kummalgi oma lauluraamat nina ees. Ema luges meile rea kaupa teksti ette. Ise mängis, aga ütles samal ajal ka teksti. Umbes stiilis „Jumal, Sul ligemal ihkab mu vaim“ – luges teksti ette ja mängis selle fraasi ära. Meie siis laulsime ema öeldud teksti järgi neid koraale kaasa. Aga meil oli silme ees ka gooti kirjas lauluraamat, mida jälgisime. Nii et ma tõesti arvan, et oskasin gooti kirja enne lugeda. Kuigi meil olid tihti kasutuses ka tavalises kirjas laululehed … Igatahes õppisin ema kõrval orelipingi peal lugemise selgeks. Kooli minnes ma kindlasti juba lugesin. Kuna meil ema oli kodus, siis ei käinud ma lasteaias – ükski meie lastest ei käinud seal. Kuid mäletan, et kui läksin eelkooli katsetele, siis öeldi, et eelkooli pole vaja tulla.

See oli muidugi veider viis õppida lugema. Ei tea, kui paljud inimesed saavad öelda, et on niimoodi lugemise selgeks saanud – kusjuures veel gooti kirjas!

Tarvastu kodus raamaturiiuli ees: isa, ema, ristiisa Voldemar Ilja, Naatan tema süles ja Memm.

Tugevad peresidemed

Keskkond on olnud väga toetav ja hooliv. Sõna otseses mõttes on olnud väga tugevad peresidemed, kogu suguvõsa on tihedalt läbi käinud ja sinna lisandusid ka teised inimesed – nii et olen harjunud paljude inimeste keskel olema juba väga väikesest peale. Tihe suhtlus käib siiamaani, suurematel tähtpäevadel saame suguvõsaga kokku. Samas on ka meie oma pere suur, meid on neli last: peale minu kaks venda ja õde ning kui kõikide nende ja nende laste ja lastelaste sünnipäevadel käia, siis tuleb aastas tohutult palju külastusi. Aga nii on. Me käime siiamaani võimalikult palju üksteise sünnipäevadel. Lisandub muidugi kogu aeg liikmeid, kelle sünnipäevadel on vaja käia: sünnib juurde ja tulevad abikaasad kõrvale. Nüüd on ka juba esimene lapselaps, minu poeg on isaks saanud, nii et olen ka vanaisa. Suhtlus kõigi nende tegelastega on siiamaani jätkuvalt olemas. See on hästi tore, perekonnaliikmed tunnevad huvi üksteise vastu ja tahavad külla minna – vähemalt sünnipäevadel, kui muidu ei jõua. Kogu aeg on ju hästi kiire, aga see aeg ikka püütakse võtta. Kas just sajaprotsendiliselt kõik alati kohale jõuavad, aga vähemalt igast perest on esindus küll olemas.

Taadi 50. ametiaastapäeva tähistamisel 6. oktoobril 1979. aastal. Ees: Meelis-Lauri Erikson, Aulis-Leif Erikson, Markus Haamer, Siimon Haamer, Hanna Renter, Naatan Haamer. Teises reas: Hillar Põld, Eenok Haamer koos süles istuva Maarja Haameriga, Harri Haamer, peapiiskop Edgar Hark, Herbert Kuurme, Jaak Salumäe. Taga: Albert Erikson, Maarja Haamer-Renter, Eha Haamer, Harri Rein, Heino Viks, Maimu Haamer, kirikuvanemad ja veel üks külaline.

pilt

Esimesel koolipäeval koos Markuse ja emaga Mustvees koduuksel.

Õppimiseks pole aega!

Olen lõpetanud Mustvee Keskkooli, käisin seal algusest lõpuni, 11 aastat. See on väikelinna kool, aga ega see ise nii väike olnudki. Mustvees on kaks kooli: vene ja eesti kool.

Kooliaeg oli tore, kuigi ma ei ole olnud mingi hea õpilane. Läksin kooli 1973. aastal. Kooliajal oli mul väga palju tegemist, nii et õppimiseks ei jäänud väga palju aega. Esialgu läks lihtsalt ka, mul ei olnudki vaja õppida, asjad jäid ise meelde ja lihtne oli neist aru saada – häid hindeid ei olnud keeruline saada. Aga kuskil seitsmendas-kaheksandas klassis läks keeruliseks. Siis oli väga raske aru saada, et nüüd tuleb õppima hakata. Kuna olin ennast üsna hõivanud igasuguste huvitavate tegevustega, siis õppimiseks lihtsalt polnud aega.

Hakkasin esimesest klassist peale käima kergejõustikutrennis. See tähendas igapäevast sportimist, vist viis päeva nädalas oli trenn ja nädalavahetustel tulid sageli võistlused.

pilt

Esimesel koolipäeval oma klassis.

Fotohobi läbi terve kooliaja

Mingil perioodil käisin fotograafiaringis. Tegin palju pilte, sest mu isa ja vanaisa õpetasid mind pilti tegema. Lõpuks oli Mustvees fotograafiks Tiit Kuusemaa, kes on praegu Puhja koguduse õpetaja, aga siis oli Mustvee kiriku kellamees ja Mustvee linna fotograaf. Keemiku haridus sobis fotograafile tol ajal väga hästi, sest kõik, mida fotolaboris tehti, oligi suur keemia. Tema abil olen süvendanud oma teadmisi fotograafiast ja kooliajal tegin kooliüritustel pilte, mida siis ka mingite kopikate eest müütasin.

Koos bändikaaslastega, kes on sõbrad tänaseni: Vaido, Margo, Anneli, Naatan ja Signe.

Rock’ist malevalauludeni, kooliraadiost kitarrimänguni

Olin ka raadiotehnikaringis, seal sai õpitud, kuidas trükiplaate teha, joota ja raadiot ehitada. Ühe minust vanema sõbraga tegime raadiosaatejaama ja sai üritatud isegi sellist pättust, et tema lõpueksami ajal kasutada raadiosaatejaama vastuste edastamiseks. See jäi küll kasutamata, aga süsteem sai valmis ehitatud ja proovitud ka, täitsa toimis. Me suutsime teostada selle palju väiksema ja nähtamatuna, kui oli sarnane jaam „Šuriku seikluste“ filmis, aga sinna see asi ka jäi. Põhiteostajaks oli muidugi see sõber Jaan.

2