Hõbedapoiss | Страница 1 | Онлайн-библиотека


Выбрать главу
covertitle

Originaali tiitel: Kristina Ohlsson Silverpojken Lilla Piratförlaget AB, Stockholm Avaldatakse kokkuleppel Salomonsson Agentuuriga (Salomonsson Agency AB), Rootsi Copyright © Kristina Ohlsson, 2014 Kaanekujundus: Eric Thunfors Kaanefoto: Jeffrey Conley ja Donald Iain Smith/Getty Image © Tõlge eesti keelde. Allar Sooneste, 2017 ISBN 978-9985-55-319-0 ISBN 978-9985-55-329-9 (epub) Kirjastus Tiritamm Endla 3, 10122 Tallinn www.tiritamm.ee Trükitud trükikojas Koit

1.

KUI ALADDIN ESIMEST korda lühikestes pükstes poissi nägi, sadas lund. Taevast katsid rasked pilved ja oli külm. Aladdin kavatses minna koos sõbratari Billiega uisutama. Läbi Åhusi voolav jõgi oli külmunud ja kitsast veeribast oli saanud libe jäärada. Aladdini isa ütles, et ta ei mäleta, millal viimati midagi taolist juhtus.

„Ma olen Åhusis elanud peaaegu kümme aastat ega ole veel kordagi näinud, et vesi juba novembris jäätuks,“ rääkis ta.

Aladdin kuulas ta juttu ning pakkis samal ajal võileibu ja termost sooja kakaoga seljakotti.

Ema ja isa tulid Türgist Rootsi, kui Aladdin väike oli. Ta ei mäletanud sellest mitte põrmugi. Kui keegi küsis, kust ta pärit on, vastas Aladdin alati, et Åhusist.

Sel päeval, kui Aladdin lühikeste pükstega poissi nägi, oli tal kiire. Ta teadis, et oli hiljaks jäämas, ega tahtnud, et Billie peaks teda ootama.

Ehkki praegu ei olnud see tegelikult Aladdini süü, et ta hiljaks jääb. See oli tema vanemate süü. Nendele tuli pähe mõte müüa maha oma maja ja kolida vanasse veetorni, kus asus nende restoran „Türklane tornis“.

„Kas me hakkame veetornis elama?“ pani Aladdin imeks. „Hullud olete või, see ei ole võimalik!“

„Miks mitte?“ küsis Aladdini ema. „Terve torn on ju meie oma, aga restoraniks kasutame sellest vaid esimest ja viimast korrust. Kõik vahepealsed korrused on tühjad.“

Ja nii tehtigi. Nad kolisid mõni nädal tagasi sisse. Aladdin pidi mööda treppe kuuendale korrusele lippama, et oma tuppa jõuda. Seepärast jäi ta sageli hiljaks, kui läks mõne sõbraga kohtuma. Ema heitis nalja, et see on hea, nii saavad jalad tugevaks. Aga Aladdini meelest ei olnud see kuigi naljakas. Talle oli ju selge, mispärast nad tegelikult kolisid.

Restoran oli hakanud alla käima. Nad ei teeninud enam nii palju raha kui varem. Seepärast müüsid nad kõigepealt maja ja seejärel paatelamu, milles tavatsesid suviti elada.

„Mõnikord on raha rohkem ja mõnikord vähem,“ rääkis Aladdini isa. „Mis siin ikka nii väga erilist on.“

Kuid Aladdin nägi, et isa oli murelik, ja see häiris teda. Tunne ei olnud sugugi hea.

„Olge uisutades ettevaatlikud,“ manitses ema, kui seljakott pakitud sai. „Pea meeles, et vesi on külmunud ainult ülesvoolu, mitte sadamas laevade juures.“

„Ja-jah,“ kostis Aladdin kähku ja tormas minema.

Ema kutsus ta ukselt tagasi.

„Ära õhtusöögile hiljaks jää. Isa ja mina tahame sinuga rääkida.“

Ema nägu oli tõsine. Aladdin kibrutas laupa.

„Kas midagi on juhtunud?“

„Me räägime sellest hiljem. Mine ja lõbutse nüüd Billiega.“

Ema pöördus ümber ja naasis restorani. Aladdin hakkas ebakindlalt trepist alla astuma. Huvitav, millest vanemad temaga rääkida tahavad?

Ta märkas poissi kohe, kui uksest väljus. Too seisis veidi eemal ja silmitses Aladdini. Aladdin üllatus nii, et oleks peaaegu seljakoti sülest pillanud.

„Tere,“ sõnas ta masinlikult, samal ajal tee poole liikudes.

Poiss seisis restoranisildi kõrval, mille isa oli üles seadnud. Temas oli midagi iseäralikku. Ehkki oli külm, kandis ta üksnes lühikesi pükse ja kootud kampsunit. Püksid olid jämedakoelisest kangast, mis Aladdini arvates kindlasti torkis. Jalas olid tal põlvikud ja kingad. Mustad pragunenud nahast kingad. Kampsun oli musta- ja valgetriibuline.

Poiss ei vastanud Aladdini tervitusele. Ta seisis lumel ja lihtsalt vaatas. Aladdin kõhkles. Kas ta ei peaks ehk peatuma? Poiss võis ju abi vajada.

„Kas sa oled ära eksinud?“ küsis Aladdin.

Ta tundis end tobedalt. Poiss näis olevat umbes kaheteistkümneaastane, sama vana kui Aladdin.

Poiss ei vastanud ikka veel. Ta pööras hoopis Aladdinilt pilgu ära ja hakkas torni poole liikuma. Võib-olla istuvad tema vanemad restoranis?

Kuid lühikestes pükstes poiss ei läinud uksest sisse. Ta kadus torni taha. Aladdin heitis pilgu kellale. Õigupoolest ei olnud tal enam aega poisi üle mõtiskleda, ta oli juba niigi hiljaks jäänud. Kuid uudishimu oli liiga suur – Aladdin ei saanud muidu, kui pidi nägema, kuhu ta läks.

Kähku viskas ta seljakoti selga ja kõndis teisele poole torni. Kuid samas ta seisatas. Poissi ei olnud kusagil näha.

„Halloo!“ hõikas Aladdin.

Mitte keegi ei vastanud.

Kummaline.

Ta vaatas nõutult ringi. Poiss oli nagu maa alla kadunud.

2.

„MISMOODI TA KADUS?“ ei taibanud Billie.

Nad istusid Aladdiniga jõe ääres paadisillal ja sidusid uisusaabaste paelu kinni.

„Ta lihtsalt kadus,“ kordas Aladdin. „Läks teisele poole torni ja viuh! Mitte kusagil! Teda ei olnud enam.“

Aladdin oli terve tee jõeni jooksnud ja jõudnud peaaegu õigeks ajaks.

„Imelik,“ arvas Billie. „Kas tal paljajalu külm ei olnud?“

„Ei tea,“ vastas Aladdin. „Ei paistnud olevat. Ja ta kandis kõrgeid põlvikuid. Nii et päris paljad ta jalad õigupoolest ei olnud.“

„Põlvikuid,“ kihistas Billie naerda.

Ta sidus uisusaabaste paeltesse viimase sõlme ja ajas end sirgu. Jääl oli juba palju rahvast. Billie kummardus ja võttis kilekotist midagi, mis tal kaasas oli.

Päästevesti.

Aladdin puhkes laginal naerma.

„Kas sa paned selle selga?“

„Ma pean,“ seletas Billie. „Ema vihastab muidu pööraselt. Ta ütles, et ma ei tohi ilma päästevestita jääle minna.“

Kui Billi vesti paksule talvejopele peale tõmbas, oli ta suur nagu elevant. Ta sikutas ka kiivri pähe, nii et müts selle all laubale vajus.

Tüdruk ohkas õnnetult ja Aladdin muudkui naeris.

„Laseme nüüd käia,“ sõnas poiss ja tõusis vankuvatele jalgadele.

„Ema ütles, et me võime uisutada ainult seal, kus teame kindlalt, et jää on tugev,“ teatas nüüd Billie.

„Minu ema ütles sedasama,“ nõustus Aladdin.

„Ja pagulastelaeva juurde ei tohi ka minna,“ jätkas Billie.

Pagulastelaev oli suur kalalaev, mis seisis sadamas. Ühel hommikul see lihtsalt oli seal, täis inimesi võõralt maalt. Pagulastelaevaks hakkasid seda nimetama ajalehed. Keegi ei paistnud teadvat, mida ette võtta laeva endaga või nendega, kes selles elasid. Aladdin ei teadnud isegi, kust nad tulid. Kuid ta teadis, miks nad laevast ei lahkunud. Sellepärast, et nad tahtsid Rootsi jääda. Ja sellepärast, et nad ei tahtnud mõnda pagulastelaagrisse sattuda. Võib-olla kavatsesid nad lihtsalt laevaga edasi sõita, kui neil tuleks Åhusist lahkuda.

Åhusi sadam oli pikk ja kitsas. Alles jõesuudmes muutus see laiemaks. Ehkki talv oli alles alanud, igatses Aladdin juba suve. Siis oli jäätiselaev sadamas avatud ja asula rahvast täis. Talvel oli Åhus vaikne ja pime.

Billie ja Aladdin ei olnud kumbki eriti osav uisutaja, kuid neil oli sellegipoolest lõbus. Nad olid äsja möödunud ühest sadamas asuvatest restoranidest, kui neile lähenesid täie hooga kaks suuremat poissi. Aladdin ei saanud arugi, mis juhtus, kuid korraga tundis ta tõuget ja kaotas tasakaalu. Poiss prantsatas kõhuli kõvale külmale jääle.„Vaadake ette!“ karjus Billie tigedalt, poisid aga vaid naersid ja uisutasid edasi.

„Idikad,“ pomises Aladdin ja tõusis.

Ta tundis põlvedes valu, kui jalgu sirutas.

„Kas sa said haiget?“ uuris Billie murelikult.

„Äh, pole hullu,“ kohmas Aladdin ja pühkis riided lumest puhtaks.

Sel hetkel märkas ta taas rohelistes pükstes poissi. Restoranide taga kõrgendikul olid vana linnuse varemed. Poiss seisis kõrgel linnusemüüril ja silmitses jääd.

„Seal!“ osutas Aladdin. „Kas näed teda? Poissi üleval müüril?“

Billie vaatas.

„Ei,“ vastas ta. „Ma ei näe mingit poissi.“

„Oled sa pime või?“ vaatas Aladdin ärritatult talle otsa. „Ta seisab ju linnusemüüril.“

Aladdin sirutas uuesti käe välja. Kui ta hingas, tõusis tema suust auru.

Ta seisis jääl vaikselt ja laskis käe alla langeda.

Poiss oli kadunud. Jälle.

3.

LÕHNAS KÜÜSLAUGU JÄRELE. Ema ja isa olid restoranist õhtusöögiks kaasa toonud kanaliha riisiga, mida nad nüüd sõid, kui Aladdin oli koju jõudnud. Aladdini mõtted olid hõivatud kaotsiläinud poisiga ja tal ei olnud enam meeleski, et vanemad temaga millestki rääkida tahtsid. Nüüd see meenus talle.

Söögilaua ümber valitses vaikus. Vaikus oli kuidagi kentsakas. Ja üldse, juba seegi oli kentsakas, et nad kolmekesi koos sõid. Seda ei olnud ammu juhtunud. Ema ja isa tegid peaaegu kogu aeg tööd.

Viimaks lausus ema:

„Anna andeks, Aladdin, et me sinult seda küsime. Aga … kas sa ei ole restoranist toitu võtmas käinud?“

Aladdin üllatus nii, et ei osanud küsimuse peale midagi kosta.

„Ei,“ vastas ta. „Miks ma seda tegema peaksin?“

Ta teadis, et restoranis ei tohi lihtsalt niisama toitu võtmas käia. Kõigepealt tuleb luba küsida. Ja nii ta oli alati teinudki.

„Tead,“ ütles isa ja tundus, et nüüd pääsevad tal sõnad kergemini suust, „et restorani köögist on toitu kaduma läinud.“

„Kas on palju võetud?“ uuris Aladdin.

„Omajagu,“ vastas ema. „Algul ei pannud me seda eriti tähele, aga täna olid kõik Mirja lihapallid otsas. Ja see oli pahasti, sest inimesed pidid istuma ja ootama, kuni ma uusi tegin.“

Mirja lihapallideks nimetasid Aladdini vanemad Türgi vanaema retsepti järgi tehtud lihapalle. Paljudele külastajatele maitsesid just nimelt need lihapallid ja seepärast tavatses isa neid külmikus tublisti varuks hoida.

„See on väga kahtlane lugu,“ arvas Aladdin.

Mida ta ikka muud öelda oskas. Kas ta vanemad tõesti uskusid, et poeg on nende tagant vargil käinud? Sellest oli ebameeldiv mõelda.

„Miks te arvate, et mina olen toitu võtnud?“ küsis ta. „See võib ju olla kes tahes.“

Ema ja isa hakkasid sedamaid läbisegi rääkima. Poiss sai vaevu nende jutust aru.

„See on kestnud nüüd juba rohkem kui nädala,“ seletas ema. „Õhtul külmikusse pandud toit on hommikul kadunud. Ja meil ei ole neid palju, kes öösiti kööki pääsevad.“

See oli muidugi õige. Kui restoran oli suletud, said sinna sisse ainult Aladdini vanemad ja tema ise. Ent korraga meenus talle midagi.

„Matsil on ju ka võti.“

Mats tegi restoranis kõike, mida vaja. Ta ostis toiduaineid, koristas ja pesi nõusid. Vahel parandas ära mõne katkise asja.

„Me oleme ka sellele mõelnud,“ rääkis isa. „Aga tead, Mats on aus. Ta ei teeks mitte midagi niisugust.“

Aladdin arvas, et selles ei tasu liiga kindel olla.

„Võib-olla on ta võtit kellelegi teisele laenanud?“ oletas Aladdin. „Kellelegi, kes käis vargil, nii et Mats seda ei teadnud.“

Ema ja isa olid murelikud.

„Võib-olla küll,“ ei vaielnud isa. „Aga sel juhul tahaksin ma väga teada, mispärast ta meie võtit võõrastele laenab.“

Ema vaatas Aladdinile sooja pilguga otsa.

„Ma lootsin, et ehk käisid sina toitu võtmas, kullake,“ tunnistas ta. „Ma mõtlesin, et äkki on sul mõni sõber, kellel on kodus raske ja keda sa aidata tahad. Aga järelikult see ei ole nii.“

Ei, see ei olnud nii.

Aladdin istus veidi aega vaikselt. Talle tundus, et vanemad varjavad midagi tema eest. Midagi tähtsamat kui kaotsiläinud toit.

„Kas veel midagi on juhtunud?“päris ta lõpuks. Ema ja isa vaatasid teineteisele otsa ja pöörasid siis pilgu Aladdinile.

„Njah,“ tegi isa. „Võib-olla. Või noh … mitte midagi sellist, millest oleks vaja eraldi juttu teha.

Kuid sa tead ju küll, et meil on viimasel ajal raske olnud? Majanduslikus mõttes, saad aru.“

Aladdin noogutas.

„Sellepärast me ju maja ja paadi müüsimegi,“ vastas ta.

„Just nimelt,“ kinnitas ema. „Ainult et ei saa öelda, et miski oleks pärast seda paremaks läinud. Pigem halvemaks.“

„Halvemaks?“

„Nagu öeldud, sellest me ei räägi,“ torkas isa kähku vahele.

„Aga …“ alustas Aladdin.

Ema raputas pead.

„Need on täiskasvanute jutud, Aladdin,“ lausus ta. „Mitte midagi niisugust, mille üle oleks sinul tarvis pead murda. Mõtle parem, kuhu toit kaob, ja tule ütle meile, kui arvata oskad, kes seda võtta võib. Kui meil kõiki neid muid probleeme ei oleks, võiksime toiduvarga üle lihtsalt naerda. Praegu on see aga tõsisem mure.“

Aladdin tahtis öelda, et tema meelest nad eksivad. Et see ei ole sugugi ainult täiskasvanute mure, kui nende raha lõppemas on. Kuid siis kandusid poisi mõtted taas toidule ja talle torkas äkitselt pähe, kes seda varastamas käia võib.

„Ma nägin täna üht poissi, kui uisutama läksin,“ rääkis ta. „Tal olid jalas lühikesed püksid, ehkki ilm oli väga külm. Ta seisis lumes, kui ma väljusin. Äkki käis tema meie toitu võtmas?“

„Poiss? Lühikeste pükstega?“ kordas isa pikkamisi.

Aladdin noogutas.

„Ma nägin teda kaks korda. Kõigepealt väljas ukse juures ja pärast jõe ääres. Ta seisis linnusemüüril.“

Ema sättis oma juukseid, et palmikust salke välja ei pudeneks.

„Võib-olla on see mõni pagulastelaeva laps,“ oletas ta. „Nad elavad ju ikka veel seal, vaesed inimesed.“

Isa näis tundvat lausa kergendust.

„Ütle meile, kui teda järgmine kord näed,“ lausus ta. „Me räägime siis temaga. Ma annan talle meeleldi toitu, kui vähegi saan, aga oleks lihtsam, kui ta ei varastaks. Kui see nüüd on ikka tema.“

„Kuidas ta sel juhul sisse pääseb?“ pani ema imeks. „Uks on ju õhtul ja öösel lukus.“

„Võib-olla tuleb ta sel ajal sisse, kui uks lahti on, ja varjab end tornis, kuni me magama läheme. Siin on ju peidukohti palju.“

„Vuih!“ tegi ema. „Selle veel elaks üle, kui tornis ainult lapsed ringi jooksevad. Aga siin on midagi, mille üle tuleks meil mõelda. Et inimesed võivad pärast sulgemist torni jääda.“

Aladdin väristas õlgu. Keegi käis öösiti tornis ja varastas toitu. Kas seda võis tõesti teha too lühikestes pükstes poiss?

1
1. 1
2. 1
3. 1
4. 2